maja on nii väike ja laed madalad. Oleme sellepärast ka pilgata saanud. Kord, kui mehe rikkad sugulased meile esimest korda külla sattusid, olid nad meie majakesest nii šokeeritud, et soovitasid selle kohe ümber lükata ja hakata uut ehitama. Nüüd tänan jumalat, et see väike maja on aidanud meil ellu jääda.
Ma mõtlen minevikule nagu eelmisele elule. On selline tunne, nagu oleksin uuesti sündinud, uude maailma, uue hinge ja uute mõtetega. Nagu oleksin läbinud mingi kummalise puhastuse. Keegi on minust välja rookinud mineviku ja alles hakanud selle asemele midagi uut looma. Kõik, mis oli, on jäänud kusagile kaugele maha. Ma tean, et olen muutunud, aga ei tea veel, missuguseks. Ma tajun nüüd maailma teisiti, aga tea veel, missugusena.
Me räägime vähe. Aga me kuuleme üksteise mõtteid…
Ja siis ma äkki taipan! Ma olen mitme aasta jooksul näinud kõike seda unes! Näinud jahmatavaid unesid, oskamata neid mõtestada või tulevikuga seostada. Ma nägin neis märke, millega ei osanud midagi peale hakata… Või oskasin? Oleme ju elus.
Oleme viimastest läbielamistest kosumas. Me pole enam nii nõrgad, sest halva enesetunde toonud rohelised sambad on kahanenud madalaiks üksikuteks sähvatusteks ja neis ei ole enam jõudu. Ka kummaline kauge kõmin on vaibunud. Me jaksame jälle süüa teha ja kütta. Vaatasime üle oma varud. Need on tublisti kahanenud ja kindlasti peame oma toiduportsjoneid kokku tõmbama, aga olukord pole sugugi lootusetult hull. Loeme üksteisele jutte ette, et aega täita. Räägime palju neist, keda meie hulgas enam ei ole, ja jutustame vanadest aegadest. Õues valitseb pimedus ja selles osas pole vahepeal midagi muutunud. Tunneme end üsna hästi ja oleme lootusrikkad, sest meile näib, et iga päev (või siis öö) toob mingeid pisikesi muutusi, mis aga võib tähendada seda, et ühel hetkel on valgus tagasi ja me meenutame praegust nagu halba unenägu.
Proovime täna uuesti autot käivitada, aga see on lootusetu üritus. Ega meil tegelikult polegi plaanis kuhugi minna – enam pole niikuinii vahet, mis kusagil toimub. Oluline on vaid see, mis on meie majas. See on praegu kogu maailm.
Täna võtsin sahtlist viimased patareid. Seega taskulambi valgust meil enam kauaks ei jagu. Toome mitu sületäit puid ukse ette valmis. Elame nüüd tänu ülikülmadele ilmadele vaid ühes toas, et toasooja kokku hoida. Kütame vaid pliiti. Aga kõige raskem on pimedus. Meie silmad valutavad ja iga küünlaleegi võbin ärritab. Võbelev leek tekitab seintele värelevaid varje ja mul on endiselt probleeme tasakaaluga. Igatseme valgust! Igatseme nii kohutavalt valgust, et see teeb haiget!
Täna vaatame põhjalikult üle kõik toiduvarud. Oleme õppinud kalkuleerima, kui palju meil päevas toitu läheb, ja vaadates järelejäänut, arvame, et tuleme sellega veel umbes kuu või poolteist toime. Küünlavaru on kõvasti kahanenud ja on oht, et neid ei jagu enam kauaks. Ei osanud ju arvata, kui palju neid võib vaja minna. Mis saab edasi?
Pean päevade kohta arvestust, aga ei viitsi kalendrist üle vaadata, mitmes päev see täpselt on. Sest tegelikult pole numbritel praegu vähimatki tähtsust. Aeg seisab. Pole päeva ega ööd. On üks ja suur, aina kestev pimedus. Mõnikord näeme taevas sähvatusi. Me ei torma enam õue, et näha, millega tegu. Hoiame end majas varjul, sest nii tundub kindlam. Vaid vee ja puude järel tuleb iga mõne päeva tagant käia.
Mõtlen aina emale. Kui ta vaid üksi ei oleks! Sest üksindus pilkases pimeduses ei jätaks kedagi ellu. Nüüd ma tean seda.
Hirmuga palvetan iga päev, et keegi meist haigeks ei jääks, sest varutud ravimite valik on üsna kesine ja piiratud. Aga õnnetuseks hakkas mu mehel valutama hammas. Jah, ma olin ostnud valuvaigisteid. Ta kallistab mind tänulikult ja ütleb: «Tänu sinule olemegi elus.»
Kapist leian ka kummelit, et hambale kompressi teha. Loodame, et see ei lähe hullemaks…
Probleemid, millest tulime läbi mõni aeg tagasi, on asendunud uutega. Meie maja ümber käivad inimesed. Nad koputavad ustele ja akendele ja paluvad abi. Ma kardan, et nad lõhuvad aknad ära. Mul jääb süda seisma, kui Martin oma kotist püstoli välja kougib!
Kui ma talle ehmunult otsa vaatan, ütleb ta: «Ema, kui on vaja, siis me kaitseme end. Me oleme suutnud endal kõigele vaatamata elu sees hoida ega lase nüüd kellelgi seda röövida.»
Tunnistan, et tal on õigus. Mu kõht hakkab relva nähes valutama ja ma palun jumalat, et me seda kasutama ei peaks. Ja järjest enam tundub mulle, nagu vaataksin mõnda juba nähtud maailmalõpu filmi…
Mu süda valutab kohutavalt! Tunnen mõne inimese hääle järgi ära. Olen ju üle kolmekümne aasta siin elanud. Kas tõesti pole neile inimestele mingit abi jagamist korraldatud? Ma ei suuda uskuda, et terved linnatäied inimesi on jäetud saatuse hooleks, korteritesse, kus pole kütet ega vett…
Ma ei talu enam nende palveid, olen murdumas… Aga ma annan endale aru, et ei jõua neid aidata. Meil ei jagu toitu võõrastele. Me ei tea, kauaks meil seda endalegi jagub.
Kord, kui kuulen ukse taga oma hea tuttava hädist palumist, torman uksele ja avan selle poikvele. Ma ei tunne teda esimese hooga äragi, nii kõhn ja luine on see inimene! Aga ta palub vaid vett. Jah, muidugi saame vett anda. Seda me ikka saame…
Õues on soojemaks läinud. Külm ei lõika enam ihusse. Näeme, et iga päev toob pisikese muutuse. Aga mille poole ja kas paistab kusagil helge lõpp?
Kõik toalilled on surnud. Meie koer ei ole tagasi tulnud. Ulguvad naabrikoerad on jäänud vait. Inimesi käib ikka maja juures. Oleme vagusi ega reageeri nende koputustele ning nad kaovad pimedusse. Jõuavad nad veel kusagile, kust abi saab? Või kust saab üldse abi? Kardan, et kui see õudus lõpeb, on meie õu surnuid täis. Ma ei näe, mis väljas pimeduses toimub, ja see teeb mind aina ärevamaks. Taskulambis on viimased patareid, mis kohe tühjaks saavad. Viimase vee ja puud tõime küünlavalgel. Oleme kõik kohutavalt väsinud. Kogu aeg tahaks magada. Pikalt kestnud pimedus teeb meid aina unisemaks. Nii magamegi iga paari tunni tagant.
Õnneks olin varuks ostnud teed, suhkrut ja mett. Oli ka kast õunu ja hulk hoidiseid, mis nüüd on peaaegu otsas. Neist oleme saanud lisa muidu üsna kesisele toidule, et natukenegi vitamiine ja energiat ammutada. Kuid kõik varud hakkavad lõppema. Oleme oma toidu päris koomale tõmmanud, alles on vaid kuivaineid, millest veega putrusid keedame. Liha on juba tükk aega otsas, munad ja piim on veel ainult ähmane mälestus…
Me räägime vähe ja oleme väga vaiksed. Oleme tublisti kaalu kaotanud, aga Robi on eriti kahvatu ja kõhn. Mina olen teistest tsipa paremas seisus, sest minul oli rasva rohkem. Alles tagantjärele olen mõistnud seda müsteeriumi, millega võtsin viimasel aastal täiesti lambist ligi kümme kilo juurde. Minu keha teadis järelikult, mis ees ootab, ja kogus varusid. Ma olen ise vast kõige vähem söönud, sest muretsen teiste pärast. Kardan, et toitu ei jagu, ja nii hoiangi enda pealt kokku. Mujalt pole enam kokku hoida…
Toon esikust viimase õunakribala ja annan Robile. Ta hammustab ühe ampsu ja annab selle vennale edasi. Mina jätan enda ampsu vahele.
Väljas on haudvaikus. Kui me mehega kaevust vett tõmbame ja mõne sõna vahetame, on tunne, et oleme ainsad, kes siin maa peal veel häält teevad. Viimastel päevadel on märgata taas muutusi. Kui seni oli taevas olnud ühtlaselt ja selgelt pime, siis täna katab seda õhuke pilveloor. Tähed ei ole enam nii eredad kui varem. Tundub ka, nagu oleks kogu taevas segi paisatud. Me ei leia enam Suurt ega Väikest Vankrit. Ka Kuud pole olnud. Külm on nüüd järele andnud ja õhk tundub soe… Meie kraadiklaasid on üles öelnud ja meil pole aimugi, kui palju võiks õues tegelikult külma olla.
Viimastel päevadel
