valmis, välja arvatud suremine…
Enam ei jõua. Kardan, et jääme pimedaks. Silmad on rasked ja neis on vastik tunne! Meie reovee kogumispaak on täis saanud ja me ei saa enam toas vetsus käia. Õueminek aga pole turvaline, sest sealt kostab veidraid hääli, millele me enam seletusi otsida ei jaksa. Toon esikusse pange, kus asjal käia, teist võimalust pole. Oleme nii tüdinenud! Oletan, et me nutame aeg-ajalt, aga ei näita seda teistele välja. Silmad punetavad kõigil. Vaatamata kidurale küünlaleegile, mis meie olemist valgustab, ei jää see mulle siiski märkamata. Muretsen kõige rohkem Robi pärast, sest ta on väga kõhnaks jäänud ja viimastel päevadel on tal kõht lahti. Annan talle rohtu, aga ei näe, et see mõjuks. Tahaks karjuda, muud ma ju teha ei saa. Oh, kui see vaid aitaks! Lähen õue, et sületäis puid tuua, ja karjun seal riida ääres, nagu kõri võtab. Ehmun, kui keegi äkki vastu karjub. Lähen kiiresti tuppa tagasi.
Kui läheme kaevust vett tooma ja mees end tähtede valgel vee kohale upitab, karjatab ta äkki ja kukub selili, nagu oleks keegi teda hooga kaevust eemale lükanud. Õnneks ei kuku ta kaevu. Kuna taskulampi me enam kasutada ei saa, sest patareisid pole, siis püüan purki pistetud küünlaga kaevu sisemust valgustada. Mees ajab end püsti, kuid lähemale ei astu ja on vait, nagu oleks kõnevõime kaotanud. Mu silmad ei seleta, kuid tasapisi hakkab joonistuma veepeeglist kellegi kaame nägu… Ja see ei ole minu peegelpilt!
Pillan purgi maha, küünal kustub ja me oleme kesk sügavat pimedust.
«Kas sa nägid sama, mis mina?» küsib mees kogeledes.
«Ilmselt küll…» vastan. «Sellepärast siis ongi Robil kõht lahti…»
«Mis me nüüd teeme?» küsib mu kohkunud kaasa.
«Ega meil variante eriti pole. Kätte me teda sealt ei saa, järelikult hakkame vett keetma, ilma keetmata seda enam juua ei tohi. See on halvim, mis veel juhtuda võis…»
«Issand jumal,» pobiseb mees ehmunult. «Kas said aru, kes see on?» küsib siis.
«Ei näinud õnneks. Sel polegi enam tähtsust…»
Me läheme tuppa ega räägi lastele midagi.
On tekkinud imeväike lootusekübeke, pisem kui kõige pisem tolmuosake, et asjad muutuvad paremuse suunas. Täna ei tundu taevas enam nii sünkmust kui seni! Kuidagi heledam nagu oleks, ja tähed tuhmimad. Lisaks sellele on tekkinud väike tuul. Õhk ei seisa enam paigal ja puukuurile ukse ette tõmmatud kile kahiseb tasases tuules. Lõpuks ometi üks hääl elust enesest! Pärast nii pikka vaikust, hääletust ja kummalisi ebamaiseid kõminaid! Tundub uskumatu, kui õnnelikuks võib meid teha selline tavaline heli nagu kile krõbin vaikses tuules! Kutsun lapsed välja seda imet vaatama-kuulama ja me rõõmustame kõik südamest! Tunneme, kuidas õues on kergem hingata. Oleme täna taas lootusrikkad. Lootus hakkaski päris ära kaduma…
Nägin täna öösel (või oli see päeval? Magame ju palju, enam ei tee vahet ööl ega päeval ja kõik kellad on seisma jäänud) unes oma kadunud isa. Ma pole teda üle kümne aasta unes näinud. Aga seekord ta tuli. Me kallistasime ja ma haarasin ta sülle, imestades, kui kerge ta on. Ja isa ütles mulle: «Ma tulin ainult korraks, pean kohe tagasi minema. Nii tore sind näha. Aga tulin ütlema, et te ei tule veel niipea minu juurde…» Ja oligi läinud.
Kui ärkasin, tundsin lausa füüsiliselt, et olin temast just äsja lahti lasknud…
Ärkan selle peale, et mu mees raputab mind nii tugevasti, et hambad käivad klõbinal kokku. Ta käib ka kõik teised läbi ja raputab nad rohmakalt unest üles. Ma ei saa aru, mis nüüd lahti, aga ta ütleb: «Pange ennast ruttu riidesse!»
Kisume kõik kiirustades riided selga. Vaikime, sest kardame midagi küsida. Kas tõesti on jälle midagi hullu lahti? Kas jälle rohelised haigettegevad sambad, mõned laibad ukse ees või veel midagi palju hullemat? Olen kõigeks valmis. Ainult surmaks mitte. Ikka veel surmaks mitte…
«Rutem, rutem!» kamandab mees. «Tulge õue!»
Esikus trobikonnas koos saapaid jalga pannes tõmbab ta kapisahtli lahti ja kougib välja vanad päikeseprillid. Vaatame üksteisele vaikides otsa ja meie näod tõmbuvad naerule.
«Ruttu! Prillid ette, muidu ei saa…» kiirustab ta meid tagant.
Saapalukud poolenisti lahti, päikseprillid ninal, tahame kõik korraga uksest välja mahtuda…
Ja see on uskumatu vaatepilt, mis meid ees ootab! Silmad hakkavad esimesel sekundil vett jooksma ja mulle tundub, et ma olengi pimedaks jäänud… Kuni taipan, et näen valgust! Õues on valge!
Mees tirib mind käest värava poole, puude vahelt välja, lagedale. Lahtiste lukkudega saapad takistavad, kuid jooksen siiski, nagu suudan. Jõudnud väravast välja, jään seisma ja vaatan vett jooksvate silmadega läbi tolmuste ja kriimuliste päikeseprillide ida poole, sinna, kust olin ikka päikest läbi puude tõusmas näinud.
«Ei, ei,» ütleb mees, võtab mu õlgadest kinni ja keerab mind ringi. Ja nüüd ma näen. Päike tõuseb.
Läänest.
Maniakkide Tänav
Valuhoidjad
Kodus oli vaikne ja rahulik, aega mõelda, tunda, meenutada ja kannatada. Ta ei tahtnudki mäletada, aga on asju, mis meenuvad sellest hoolimata, et neid ei taheta. Pisarad, need voolasid pimedas toas hääletult. Heli poolt ei kostnud ühtki nuukset, kõrvalseisja poleks märganudki, millised tunded tegelikult temas pesitsesid ja välja nõrgusid. See polnud ainult valu kehas. Veelgi enam oli see valu hinges – tühjusest kehas. Naises oli vaid üks asi, millega seda tühjust täita – pisarad.
Kardinad kahisesid tuules. Või ei? Heli peatas kiiktooli ja kuulatas. Taas kostis kahinat. Jah, ta ei eksinud, ta juba tundis seda häält, see oli kordunud igal ööl, kui naine korterisse vaikus sigines. Mõnikord ärkas ta hääle peale isegi unest üles. Mõnikord põgenes kodust. Mõnikord hakkas korterit mööda ringi kolistama. Enam mitte, ta oli alla andnud, häälega leppinud, selle omaks võtnud. Nii oli palju kergem.
«Eeeeemmmm,» sosistas see kahin. «Eeeeee…»
Naine mudis jõuetult meelekohti. See oli õige, et ta enam vastu ei punninud, ei ignoreerinud, nii oli kergem. Süütunne ei olnud enam nii suur. Kuid leppimine ei teinud häält olematuks, sosin isegi tugevnes, kahisedes vastu igast hämarast nurgast. Lootusetu ahastus kõhutühjusest ja külmast.
«Eeeeemmmm…»
See polnud nutt. See oli õnnetu lapse hääl.
«Kaja,» sosistas naine.
«Eeeeee…»
Ema kõrv tabas, et nutt ei olnud enam kaugel. Aga mida ta muuta sai? Tegu oli tehtud ja see siin oli kõigest kaja. «Ma tean, et sul on kõht tühi,» sosistas Heli. «Aga mis ma teha saan…?»
Laps nuttis. Pikalt, haledalt, lootusetult.
«Veidi veel, « sosistas Heli. «Kannata veidi veel.»
Kaja ei kuulanud teda, nutt muutus üha ohjeldamatuks. Üksi, näljane ja külmetav. Heli surus käed kõrvadele, siis kargas ta püsti ja pani muusika mängima, läitis tule, haaras raamatu, et lugeda, püüdis
