eest ära. Ma ei saanud tema juuresolekul ära kaduda, täpselt nagu sinuga. Aga ma jõudsin teise tuppa esimesena ja kui ta ei näinud, hüppasin kohe läbi seina…»
Tüdruk vakatas… nad kuulsid välisukse sulgumise kolksu. Esikust kostis riidekahinat ja samme. Keegi võõras oli korteris. Juba oli ta elutoas. Heli surus väriseva Kaja tugevamini enda vastu.
«See on tema. Ema, ma kardan!»
«Ära karda. Mina naabritädi juurde peitu.»
«Kui sina siin oled, siis ma ei saa, ainult uksest. Ma pean enne teise tuppa minema.»
Teise tuppa minek ei tulnud kõne allagi, tundmatu kõndis seal juba ringi.
«Tee aken lahti ja hüppa välja,» sosistas Heli, kuid tüdruk polnud nõus tema kaelast lahti laskma. Naine tahtis ta juba jõuga lahti kiskuda, kuid siis avanes magamistoa uks ja ukseavasse ilmus mehekuju. Noor mees, tumedates riietes.
«Mis teil vaja on?» käratas Heli nõudliku häälega.
Vastuseks oli morn pilk, sama morn hääl järgnes veidi hiljem.
«Tulin kummitust teise ilma saatma.»
«Siin ei ole mingit kummitust, lahkuge palun.»
«Ei ole? Tõesti? Ja kes see on?»
Võõras osutas tüdrukule. See viiksatas ja klammerdus kramplikult ema külge.
«Ma pean vist hullumajja helistama, et teile järele tuldaks?» sisistas Heli. «See on minu tütar muidugi mõista.»
«Seda ma usun, et tütar, te olete üsna sarnased.»
«Väga tore.»
«Kahjuks on teie tütar surnud.»
«Ma tean ja mis siis? Keda see segab? Elame rahulikult, kahekesi, inimesi ei tüüta!»
Mees muutus veel mornimaks, kui ta enne oli.
«Nii et ei käi kolli tegemas? Mis te arvate, miks ma siin olen?»
«Pole vähimatki aimu ja kui te ei taha sekeldusi politseiga, siis hakake parem kohe heaga astuma.»
Võõra suunurkadesse ilmusid kurjad vaod.
«Mul on juba sekeldusi politseiga. Sellega mind ei …»
«Ju siis on vähe olnud!»
Heli tundis, kuidas värinad tema kehas lakkasid. Pea ja keha kuumasid. Ma pean võitlema selle mehega, surmani, kui vaja.
«Mis te arvate, kuidas ma teadsin siia tulla? Puhta juhuse peale?»
«Heli surus Kaja veel tugevamini enda vastu.
«Öelge, mis teil öelda on, ja kaduge minema!»
«Ma tulin, kuna üks mees kurtis pideva tagakiusamise üle. Kiusajaks, nagu kohapeal selgus, oli üks väike kummitus.»
«Kaja?»
Tüdruk klammerdus kõvemini ema külge ja raputas silmi peites ägedalt pead.
«Ma arvan, te saate isegi aru, et nii ei saa jätkuda. Pealegi võin teid lohutada – sealpool pole sugugi paha olla. Ma olen kindel, et teie tütar saab veel õnnelikuks.»
«Ta on juba ilma teispoolsusetagi õnnelik!»
«Tema on, aga teised inimesed mitte.»
«Kaja ei tee enam nii!»
Mees muigas mornilt.
«Ta on minu laps, miks te tahate teda minult ära võtta? Mis te teeksite siis, kui see oleks teie enda tütar? Kuidas…»
«Teie ärge tulge mulle lastest rääkima! See ei aita!»
«Aga kui see oleks teie enda laps?»
«Nendesamade kätega tapsin ma oma poja,» mees sirutas käed ette. Naine võpatas ja astus sammu tagasi. «Ma ei tahtnud seda teha, mu süda rebenes sees, aga muud võimalust ei olnud. See vajas tegemist ja ma tegin, mis vaja.»
Hull! Nende ees oli hullumeelne! Tuppa sigines tardunud vaikus. Mees tõi mantlihõlma alt nähtavale teritatud luust noa.
«Kas teie poeg sai õnnelikuks? Kas teie saite siis õnnelikuks?» küsis naine. Mees tardus, tõstis siis pilgu ja vaatas Helile juhmilt otsa.
«Ei… me ei saanud. Ta armastas selleks liialt elu ja mina armastasin liialt teda.»
«Ja nüüd arvad, et suudad meid Kajaga õnnelikuks teha?»
«Võib-olla mitte…»
«Päris kindlasti mitte!»
«Aga ma hoian ära suurema õnnetuse.»
«Millise õnnetuse? Mis õnnetuse te oma poega tappes ära hoidsite? Maailmalõpu?»
Mehe nuga hoidev käsi hakkas vaevumärgatavalt värisema.
«Mida teate teie minu pojast ja minust…»
«Eks rääkige siis!»
Mees vaatas naisele teravalt otsa, kõhkles hetkeks. Heli tajus, et võõras on samasuguse pinge all nagu temagi, et ta tahab rääkida, kuid mees raputas järsult pead ning astus otsustavalt Heli ja Kaja poole. Naine karjatas, sööstis akna juurde, kiskus vaba käega selle pooled lahti. Jäine õhk pahvatas naisele vastu. Külm jõgi voolas aknast alla, mööda põrandat laiali. Kuigi Heli oli vaid särgiväel, ei tundnud ta külma. Ta keha kuumas selleks liiga palju.
«Oota!»
Heli vaatas tagasi. Mees oli jäänud teisele poole laia voodit seisma.
«Oota…»
Võõras taandus ukseni.
«See on seitsmes korrus, saad surma. Ma ei tulnud sind tapma.»
«Vaid mu tütart!»
«Tema ongi juba surnud, kas saad sellest ükskord aru?»
«Ei saa! Ja ei hakkagi saama!»
Kaja tihkus nutta, ta pisikesed sõrmed kaevusid üha sügavamale ema pluusi. Mees ohkas.
«Hästi, istu, rahune, ma räägin sulle oma pojast. Ehk saad sa siis aru, miks mõnikord tuleb… Istu ometi.»
«Istu ise, kui tahad!»
«Hüva, seisame siis.»
Mees toetas selja vastu uksepiita.
«Minu poiss… ta sai raskelt viga. Surmavalt, oleks niikuinii surnud… kuid siis oleks ta hing teispoolsuse lõputuses kaduma läinud. Ma tahtsin temaga veel kohtuda… ma olen käinud teispoolsuses, aga selleks, et teda hiljem leida… pidin ta ise teispoolsusesse juhatama, talle asju näitama. Ta oli just avastanud elu… ta oleks niikuinii surnud… aga mina tapsin ta… see jäi meie vahele ka pärast surma… saad aru…»
Heli
