maailma tundma sai. Ma ei saanud teda kordagi sülle võtta, kordagi pead paitada, ma ei kuulnud tema naeru ega häälekõla, aga mina, mina sain oma veast aru, ja vähemalt püüan seda heastada. Kas sina püüad midagi oma poja heaks teha? Või sina ainult tapad lapsi?»
Mees tõmbas kaega üle näo. Ta tahtis midagi öelda, lõuapärad liikusid, kuid üle tema huulte ei tulnud sõnagi.
«Püüan teha… aga ta ei taha mind tunda, ta ei suuda surmaga leppida…»
«Näed, sinu hea ei olnud küllalt hea. Ma saan sinu valust aru ja nüüd saa sina aru minust. Tüdruk on oma vitsad kätte saanud ja ei lähe enam ula peale. Ta on ju laps. Hirmutasid meid, väga hea, me ei tee enam, sinu ülesanne on täidetud. Mine võta oma raha ja mine ära koju. Ma võin sulle ka ise maksta, kui Kalju sulle raha ei anna.»
Mees seisis, pilk maas. Siis astus ta sammu naisele lähemale ja vajus kiiktooli servale istuma.
«Ma ei tea… ma ei saa tellijat petta. Kui tüdruk jälle läheb… reputatsioon, soovitused liiguvad suust suhu, pean kliente hoidma…»
«Kui soovid garantiid, võid teinekord tulla ja talle pilgu peale visata. Küllap ta ennast tagasi hoiab. Hoiad ju? Muidu onu teeb sulle uut ja vana!» Kaja, kellele viimased sõnad mõeldud olid, noogutas rutakalt ja püüdis veelgi sügavamale ema põue kaevuda.
«Ja kus tüdruku isa on?»
«Pole tal mingit isa, toosama su tellija ongi kogu isa, mis vaesekesel on.»
«Tõesti?»
Mees vaikis hetke ja vaatas oma väsinud silmadega uurivalt last.
«Miks sa siis oma isa kiusamas käid?»
Ta pani noa ära. Nägu oli endiselt morn, kuid nüüd kumas sellest läbi valu ja väsimus.
«Aga sellepärast,» vastas Kaja ema põuest, «et kui ma teist korda seal käisin, siis sain aru küll, et see on seesama mees, keda ma emme sees peidus olles tundsin. See, kes tegi emmet kogu aeg kurvaks, kui ma alles kõhus olin! Ja käskis mind ära kaotada! Ta ütles oma uuele naisele samamoodi. Aga me leidsime pärast ikkagi emmega üksteist üles!»
«Ah nii,» noogutas mees äraolevalt.
«Tema oli kuri emme vastu, mina olen kuri tema vastu.»
Võõras istus norgu vajunult ja mõtles mingeid omi mõtteid. Ka Heli usaldas akna kinni lükata voodile istuma vajuda. Käed olid tirtsu hoidmisest väsinud. Kaja ei olnud enam sulgkerge nagu alguses, vaid vägagi reaalne raskus. Kolksu peale ärkas ka võõras. Ta ajas ennast toolil sirgu ja vaatas Kaja poole. See hakkas taas värisema.
«Olgu pealegi, ei maksa tõepoolest üle reageerida. Proovime siis teistmoodi, jätame siis praegu nii.»
Heli krampis õlad vajusid allapoole. Ta hingas aeglaselt välja.
«Aga vaata, et sa enam pahandust ei tee.»
Mehe nägu oli vali. Kaja tõmbus kössi ja muutus ema süles ebaloomulikult pisikeseks.
«Muidu… saad ata-ata. Kus sa üldse õppisid selliseid asju tegema? Asjade liigutamine, hääled, see ei ole niisama.»
Võõras vaatas Heli poole, kuid too kehitas olgu.
«Kui ma päikese eest peidus olin, siis onud õpetasid,» pomises Kaja.
Heli jahmus.
«Mis onud?»
«Ühed onud…»
«Ega ta pole ainuke surnu. Vaata saadanaid, ise ei saa rahu, siis rikuvad lapse ka ära.»
«Ma ei kujutanud ettegi…» pomises Heli. «Kaja ei rääkinud kunagi…»
«Talle oleks mitte ainult siia ilma järelevaatajat vaja, vaid ka sinnapoole.»
«Sinnapoole?»
«Jah, egas nii pisike saa omapead ringi uidata, nii on pahandused kerged tulema.»
Heli noogutas. Jutt oli ilus, aga…
«… kes teda seal ikka vaatab?»
«Eks ema-isa on need, kes oma lapse eest peavad hoolitsema. Kui ema tüdrukul siinpool silma peal hoiab, siis peaks isa teda sealpool kantseldama.»
«Kuidas?»
«Ma tahan öelda,» lausus mees ja tõusis minekule,»et temalgi on aeg vanemakohuseid täitma hakata.»
Ta astus ligi, paitas korra Kaja pead ja läks uksest välja.
«Kuulge, pidage,» hõikas Heli hirmunult.
«Ärge muretsege, küllap ma nad kokku juhatan!»
«Kuidas? Mida te tegema lähete?»
«Ma teen, mis vaja teha, olge mureta.»
«Aga…ega te ometi…»
Välisukse kolks.
«Emme,» sosistas Kaja.
«Jah, kallis?»
«Ma kardan issit natuke. Ta on nüüd kuri mu peale. Ma ei taha, et ta mul silma peal hakkab hoidma. Ma tahan sinuga olla.»
«Jah, muidugi.»
Heli silitas tüdruku pead ja pisarad kippusid vägisi silma. Kõik oli nii sassis, aina halvemini ja halvemini. Miks siis ei ole ometi leiutatud võlukepikest, mis lahendaks kõik mured ühekorraga? Ta kargas püsti ja rebis akna uuesti lahti. Talv lõi oma hambad uuesti ta paljastesse käsivartesse.
«Oodake!» karjus ta, kui nägi all tumedat kogu. «Ma ise! Ma ise hoian tal sealpool silma peal!»
Ta ronis aknale. See oli lumine ja libe. Mees mustas, tänav, kogu maailm oli nii pisike ja nii kaugel, ent ometi kuri ja ähvardav. Aga sina ära näita oma hirmu välja.
«Ma kardan emme, mul on külm.»
«Hoia nüüd kõvasti kinni, tibu. Hoiad? Ütle liirum-laarum-lumps.»
«Liirum…» ütles Kaja. Heli tõukas end kõvasti maailma poole.
(:)kivisildnik
Kõik vihkavad arvosid
«Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti!» Palvetunni lõpuni oli jäänud vähem kui kaks päeva. Läbi pagariangaari viledaksroostetanud katuse hakkas sisse imbuma augustikuu kõrgvaimset kirkust.
Toomas nihkus maassevajunud juusturulliahjust millimeeterhaaval eemale. Kes palvetama ei jää, saab palvetama löödud. Läbi kõuena kõmavate südamelöökide võis kuulda vaikseid samme, kõikjal varitsesid filosoofid, heliloojad ja luuüdist toituvad poeedid.
Pänt, pänt, pänt!
Arvo Pärdi vaaruv, tehtult raugalik kõnnak oli petlik, monstrum oli alati hüppevalmis. Tema üleloomulikud võimed, sadistlikud kalduvused ja arvukad ohvrid olid kogudusele enam kui tuttavad. Arvo ohvrite kataloogi arvestati nelikümmend
