palju. Toa õhk tundus sumbunud ja raske. Põrandalambi valgus joonistas ümber kiiktooli kollaka sõõri. Ta pani raamatu tooli kõrvale maha, kus ootas juba ees pudel punast veini. Alkohol, see ei lahenda probleeme, ent see-eest pidavat kiirendama vere taastootmist. Ta võttis ühe punnsuutäie.
Ta ärkas selle peale, et pea oli kuklasse vajunud ja terav lambivalgus paistis otse näkku. Muusika oli vaikinud. Heli sirutas käe, kustutas lambi ja tuba mattus pimedusse. Pimedus? Õhtu? Alles oli olnud hommik… naine liigutas ettevaatlikult uimast pead, pilgutas ähmaseid silmi, vaatas akna poole. Jäälillede taga triivisid mustavas taevas kõrgel linna kohal tumedad lumepilved. Ta oli päeva maha maganud. Vein, see unerohi, siiski aitas lõpuks. Kitsas punane triip pimeduse ja heleduse vahel linnatagusel jäätmaal oli kohe-kohe hääbumas. Loojang, see oli talle alati meeldinud, aga… täna tundus ehavalgus tuimana, nagu päikese surm. Heli surus huuled kokku ning ajas end üles. Keha oli kiiktoolis kägaras magamisest kange, kõhus valutas, ta oigas ja suundus käsikaudu kobades läbi pimeda toa tualeti poole. Lävel pani naine pea vastu uksepiita ja hakkas nutma. Veidi veel, mõtles ta, veidi veel.
Kaja tuli niipea, kui naine taas kiiktooli istus, veini maitses ja end külmakartlikult villasesse rätikusse mähkis. Kassipojana oli pisike ema süles keras ning seekord tundis naine tõepoolest tema sulgjat raskust. Vähe sellest, ta peaaegu nägi tüdrukut, häguselt küll, kuid nägi: väike ja roosa, kergelt ülespoole kaarduva iseteadva nöpsninaga, meenutades veidike pisikest põrsast. Väike pamp pigises hädiselt, Heli sättis teda paremasse asendisse, avas rinnaesise ning juba klammerdus imik ennastunustavalt ema tissi külge.
«Head isu, väikseke.»
Heldinult imetles naine tütretirtsu õrnnähtavat kuju. Mõelda vaid, paari kuu eest polnud teda veel olemaski, nüüd aga… Kaja röhatas ja verepiisad pritsisid täis naise palja rinna ja riided.
«Oh sind, plödimokka,» pahandas Heli hellalt ja pühkis paberiga suure läga ära. Riietest polnud hullu, need olid niikuinii ammu plekilised. Kaja naeratas õnnelikult ja klammerdus oma pisikeste hammastega uuesti nibu külge.
«Tasa-tasa, emmel on valus, kui sa niimoodi närima hakkad. Söö rahulikult, meil on terve öö aega.»
Kaja taltus ja imes vaiksel nohinal punast emapiima edasi.
Tüdruk kasvas iga päevaga. Peagi hakkas väikseke ennast küljele ja kõhuli keerama, siis istuma, roomama, kõndima, rääkima, muutudes sealjuures iga päevaga üha käegakatsutavamaks. Ja need lõputud vastused sadadele küsimustele, mis lapsel igal sammul tekkisid.
«Emme, mis sa siis teed, kui kodust ära käid?»
«Tööl käin, olen poes müüja.»
«Kas see on vahva?»
«Noh… jah… kui ma nii väsinud ei oleks, siis küll.»
«Miks sa väsinud oled?»
«Sest ma näen sind ainult öösel ja kahju on seda aega maha magada. Hea, et on talv ja läheb ruttu pimedaks, muidu me ei saaks üldse midagi koos teha.»
«Aga emme, kui sind ei ole, siis on ka lõbus. Siis ma ei pea uksi lahti tegema.»
«Milliseid uksi?»
«Ükskõik milliseid, ma saan siis läbi seinte käia ja kui kukun, siis haiget ka ei saa.»
«Ei saa haiget?»
«Ei saa.»
«Või nii… no see on ju hea, siis ma ei pea kartma, et sinuga midagi halba juhtub, sellal kui ma magan.»
«Jaa, minuga ei juhtu midagi. Keegi teine isegi ei näe mind. Ma käisin naabritädi juures, rääkisin temaga, aga tema ei näe ega kuule mind.»
«Kus sa käisid?»
Heli pani triikraua järsu kolksuga lauale. Ta on nii väsinud. Öö läbi tegele ja passi, päeval tööl ja… ikka saab plika mingi tembuga hakkama. Tüdruk vakatas ehmunult. Ema vaatas aknapeegelduselt oma sorakil juukseid, sisselangenud nägu ja luidrat keha. Ma olen väsinud, roppväsinud, aga laps ei ole selles süüdi. Ise valisin selle olukorra. Mina ise ja… Kalju. Naine tõrjus esile kerkivad mälestused, hingas sügavalt sisse ja sundis end Kajale naeratama. Ta hakkas uuesti triikima.
«Nii ei ole ilus teha.»
«Ma enam ei tee.»
«Väga hea. Luba küsimata ei tohi võõrastes kodudes käia.»
«Aga ma ei saagi ju neilt küsida, nad ei kuule mind.»
«Kui ei saa küsida, vat siis ei lähegi.»
«Mis siis juhtub, kui ma ikka lähen?»
Heli käsi peatus jälle.
«Siis tuleb must mees ja viib su ära.»
«Ma ei taha!»
«Vat siis ära mine.»
Kalju võttis kõne peaaegu kohe vastu. Mees ei tundnud või teeskles, et ei tundnud teda häälest ära ja Heli pidi end nimepidi tutvustama. Vaikus.
«Sina? Tere. Kuidas elad?»
«Mis seal ikka, kõige hullem on möödas.»
«Kuulsin, et sa oled päris otsa jäänud? Tormi oli sind poes näinud. Ütles, et oled nagu surmavare.»
«Eks ole, sa arvasid muidugi, et see on nagu korra köhatada. Sekund ja kõik kombes?»
«Mis ma siis arvama pidin? Eks aborti ole ennegi tehtud, pole kellegi elu seepärast veel elamata jäänud.»
«Tõepoolest, meeste oma ehk mitte. Laps, see pole ju inimene ja naine – noh, enam-vähem samasse kanti, paras koera kõrvale kuuti!»
«Jäta nüüd, ma olen su arvamust alati arvestanud.»
«Tõesti? Sa vist ei kuulnud enne hästi, Heli on siinpool. Tegelikult ma tahtsin küsida, et kuidas oleks kompensatsiooniga selle tühja asja eest?»
«Mis kompensatsiooniga? Ära hakka nüüd…»
«Mis siis on? Sinu pärast ei suuda ma enam töötada! Kas ma pean siis töötu abirahast elama või? Ära karda, ega ma seda igavesti taha, ainult seni, kuni jälle vormis olen. Pealegi, papipuudust ei tohiks sul ju olla. Ise kelkisid varemalt, et kui me abiellume, siis sinu naine küll tööl käima ei hakka.»
«Aga me ei abiellu. Ise sa hakkasid tõmblema ja lasid jalga. Mis sa arvad, et ma pean sind veel takkajärgi poputama hakkama? Pealegi, mul ON varsti naine, kes ei pea hakkama tööl käima. Vabandust, kui ma sind pulma ei kutsu.»
Kalju katkestas kõne.
Heli huuled hakkasid värisema. Jälle! Teda jäeti jälle kõige raskemal hetkel maha! Pisarad voolasid naise silmist ja ta vajus kägarasse voodile. Ta nuttis ka siis veel, kui hämaruse saabudes ilmus Kaja, kes emale sülle puges ja lohutavalt kallistas. Naine teadis, et tütrel on kõht päevasest peidusolemisest tühi, kuid Kaja ei teinud mingit liigutust söögi järele. Selle asemel kallistas hoopis ema aina kõvemini ning silitas oma väikeste kätega tal kohmakalt pead.
«Emme, miks sa nutad?»
