mul on siis issi ka?»
Heli hammustas huulde.
«Jah… igal lapsel on issi, nad ei ole alati oma laste juures, aga olemas nad on.»
«Miks ta meie juures ei ole?»
«Ta ei taha. Tal on niipalju tööd, sõpru ja lõbutsemist, et… Kui ta peaks lapsega oma elu jagama, siis ei jääks tal aega nendega tegeleda.»
«Aga meil on ju aega lõbutseda? Kas sa ütlesid talle seda?»
Heli tegi peaga ebamäärase liigutuse, midagi noogutuse ja raputuse vahepealset. Ta ei tahtnud lapsele valetada, kuid tõtt rääkida ei osanud. Naine võttis Kaja, kes oli oma isaõhinas kõhutühjuse üldse unustanud, ja pani tolle peaaegu vägisi tissi otsa.
«Kas sul on ka issi?» jõudis tüdruk veel nibu suuski pomiseda.
«Ei ole.»
«Aga kõigil ju…»
«Minul ei olnud.»
Tüdruk matsutas veidi, ent oli aru saada, et mõtted väikses peas tegelevad hoopis muuga.
«Mis mu issi nimi on?» küsis ta ootamatult söömist katkestades. Loomulikult sai kogu Heli rinnaesine ja Kaja nägu pritsiva vedelikuga kokku.
«Oh sind, plödimokka!»
«Mis ta nimi on?» ei jätnud Kaja uurimist, kui oli puhastuslapi alt pääsenud.
«No mis ta nimi ikka saab olla, Kalju on ta nimi.»
«Aga kas ma teda näha ka saan?»
«Ei!»
See kõlas isegi järsemalt, kui Heli oleks tahtnud.
«Miiiks, ma niiii tahan?» mossitas Kaja. «Paluuuun.»
«Söö nüüd!»
«Mul on kõht täis.»
«Jumal sinuga!»
Heli puhastas end verepritsmetest ja sättis pluusi eest korda. Kaja seevastu puges talle külje alla.
«Nii kahju, et ma olen surnud ja ei saa oma isa näha. Kas sina tahtsid oma isa näha, kui väike olid?»
«Tahtsin küll, aga elu on selline, et ei saa kõike, mida tahad. Loen sulle muinasjuttu?»
«Jah.»
Heli läks kiiktooli juurde ja otsis selle kõrval olevast raamatukuhjast jutukogu välja. Kaja viskas end laiale voodile pikali ja jäi unistavalt lakke vahtima.
«Küll oleks tore, kui meil oleks võlukepike, ütleksime liirum-laarum-lumps ja kõik oleks korras.»
«Aga meil ei ole.»
Heli istus voodile ja jäi aknast välja vahtima. Tänavalambid olid kaugel allpool ja nende kuma ei seganud kõrgel vilkuvaid tähti. Tüdruk tahtis oma isa näha, iseenesest loomulik asi, ja tegelikult, kui kiivus maha suruda, siis miks mitte. Kalju ei näe ega kuule ju tegelikult midagi. Laps saaks oma uudishimu rahuldatud ning ükskord peab see niikuinii juhtuma, ega Kaja eluaeg pisikeseks ei jää.
«Hästi, lähme vaatame siis su isa üle, aga tuppa lähed üksi, mina ei hakka keset ööd sisse tulema.»
«Issi! Issi!»
Kaja kargas püsti ja hakkas mööda magamistuba ümber voodi ja kiiktooli tantsu lööma. Heli vaatas teda ja see oli üks neid väheseid kordi, kui ta tüdrukuga kaasa ei tantsinud.
Väljas oli külm. Lumi krigises taldade all, suust tulvas auru, härmatades salliserval hõbedaseks kaunistuseks. Kuu kallas oma hella valgust üle magava linna. Oli öö teine pool. Inimesed magasid, mööda poolvalgustatud tänavaid sõitsid vaid üksikud taksod ja taarusid kodu poole viimased pidutsejad. Erinevalt hommikustest mornidest inimestest oli neil kõigil naeruvine suul, kuskilt kostis laulu. Käsikäes läksid paksult riietesse mähitud ema ja tütar läbi selle jäise ilu ja rõõmu pimeduseriigi. Ka Kaja tantsis Heli käe otsas ning emalgi läks iga sammuga tuju paremaks. Nemadki laulsid viimaks, naeruvine suul. Siis olid nad kohal. Suur neljakordne maja. Pime ja unehõlmas. Heli juhatas Kajale korteri kätte ning tüdruk vudis ümber maja tagaukse juurde. Seal, ema silme alt eemal, sai ta siseneda lukust hoolimata.
«Ära siis lollusi tee!»
Kaja istus sinnasamasse bussipeatuse pingile, otsis kotist termose, rüüpas sooja teed ja püüdis ette kujutada, mida Kaja näeb ja teeb. Varbad külmetasid veidi, taevasse hakkasid kogunema pilved. Kuu kadus, tõusis tuul ja algas pikkamööda tuisuks muutuv lumesadu. Heli tõstis krae üles ja ootas kannatlikult. Ta hea tuju hääbus pikkamööda, kuigi lumehelbed andsid ümber tänavalaterna tantsides oma parima, et teda lõbustada. Viimaks ilmus hämarusest ja tuisust pisike kogu.
Kaja oli sellises õhinas, millisena ema teda veel näinud ei olnud. Kogu tee tagasi koju ta ainult hüppas ja kilkas ning oh seda juttu ja seletamist. Kuidas ta oli tasahilju isalt teki maha sikutanud, et see ärkaks, ja kuidas ta oli ikka lusika laua pealt maha lükanud, et näha, kas isa pealagi on paljas, ja kuidas ta oli WCs potikaane kogemata kõige ebasobivamal hetkel kinni lükanud, nii et isa ja kogu WC oli märg. Selle eest sai tüdruk pragada, mille järel Kaja alles pärast väikest järelemõtlemist jutustas emale elektrikatkestusest. Nüüd sai Heli päris pahaseks.
«Mis ma sulle ütlesin? Ei puutu midagi, ei tee lollusi!»
Kaja mokk vajus pikaks ja tüdruk seisis keset kõnniteed nagu hunnik õnnetust.
«Kui sa sääraseid trikke teed, siis ma ei julgegi sind vanaema juurde viia!»
«Vanaema?»
«Su isa ema.»
«Aga sinu ema?»
«Ma ei tunne oma ema, kasvasin lastekodus.»
«Nii hea, et minul ema on, ja veel isa ja vanaema! Millal me vanaema juurde läheme?»
«Järgmisel nädalavahetusel, kui sa hea laps oled.»
«Muidugi olen. Kas tahad, ma aitan sul nõusid pesta?»
Heli naeratas väsinult.
«Kas terve nädala?»
«Muidugi!»
See oli reede öösel, kui Heli, kes oli lõpuks pärast asjatusi Kajaga rampväsinult unne vajunud, ärkas uksemürtsatuse ja tüdruku paanilise nutu peale. Naine oli ühe ropsuga jalul. Kaja tormas nagu kuul talle sülle, värises üle kere, ei saanud nutunuuksete tõttu sõnagi suust. Heli silitas ning rahustas last, katsus kiiresti tüdruku luud-kondid üle. Kõik olid terved.
«Tasa-tasa, kuss-kuss-kuss,» sosistas ta, endal süda sees kloppimas. Kaja üritas vahepeal midagi meeleheitlikult seletada, kuid sõnad läksid suus segamini ja Heli ei saanud midagi aru. Naine käis värisev tirts süles mööda tuba edasi-tagasi, muudkui kussutades.
«Must mees nägi mind, ta tahtis mind kinni võtta!»
Naine tardus seisma.
«Milline
