ajakirja. Ma sain aru, mis see on, enne kui selle lahti tegin – kaane järgi võis aimata –, aga tegin selle ikkagi lahti ja lasin pilgu üle rikkaliku valiku alasti kehadest, kes tegid oma suguelunditega igasugu asju. Ma ei teadnud, et vagiinasid ja peeniseid niimoodi kasutatakse, aga selles vanuses olin juba aru saanud, et inimesed katsuvad neid meelsasti.
„Vaata seda,” ütlesin Jenny Pennyle ja hoidsin pilti tema näo ees. Aga ta ei vaadanud. Ega naernud. Ega öelnud üldse midagi. Ta tegi midagi täiesti ootamatut. Ta puhkes nutma ja jooksis minema.
Leidsin ta mandlipuu varjust kägarast, poolel teel mööda kitsast kuja, kust me olime ükskord leidnud surnud kassi, arvatavasti mürki söönud. Keset kuse- ja sitalehka, mis segunes sooja tuulega, nägi ta videvikuhämaruses kaltsakas ja mahajäetud välja. Kõik kasutasid seda kuja kui peldikut või prügimäge asjade jaoks, mida enam vaja ei olnud. Istusin tema kõrvale ja silusin ta juuksed suult eemale, kahvatu lauba pealt ära.
„Ma jooksen minema,” ütles ta.
„Kuhu?”
„Atlantisesse?”
„Kus see on?”
„Keegi õieti ei teagi, kus see on,” ütles ta, „aga ma otsin selle üles ja siis lähen ja siis nad hakkavad muretsema”, ning ta vaatas mulle otsa ja tema tumedad silmad sulasid sügavate, varjus silmakoobastega kokku.
„Tule minuga kaasa,” palus ta.
„Olgu, aga mitte enne järgmist nädalat,” ütlesin ma (teadsin, et mul on hambaarsti aeg) ja tema oli nõus, me nõjatusime seljaga vastu aeda ja nuusutasime selle värske kreosoodikihi lõhna. Jenny Penny paistis rahulikum.
„Atlantis on eriline, Elly. Ma sain sellest hiljaaegu teada. Päris palju aastaid tagasi ujutas suur tõusulaine selle üle ja see on üks võlukoht koos võluinimestega. Kadunud tsivilisatsioon, mis on tõenäoliselt ikka veel alles,” ütles ta. Kindlus tema hääles sundis mu paigale; see oli hüpnootiline, lausa nagu teisest ilmast. See tegi kõik võimalikuks.
„Seal on kauneid aedu ja raamatukogusid ja ülikoole ja kõik on targad ja ilusad ja nad on rahumeelsed ja aitavad üksteist ja neil on võluvõimed ja nad tunnevad universumi saladusi. Me võime seal kõike teha, ükskõik kelleks saada, Elly. See on meie linn ja me oleme seal õnnelikud.”
„Ja meil tuleb see lihtsalt üles leida?” küsisin ma.
„Lihtsalt üles leida,” ütles ta, nagu oleks see maailma kõige kergem asi. Mina tegin ilmselt kahtlevat nägu, sest just sel hetkel ütles ta äkki: „Vaata siia!”, ja tegi võlutriki: tõmbas oma ümarast käsivarrest välja viiekümnepennise.
„Näe,” ütles ta mulle münti ulatades.
Hoidsin seda pihus. See oli verine ja soe, nagu tükike temast enesest, ja ma pooleldi ootasin, et see haihtuks, lihtsalt selle kummalise ööga kokku sulaks.
„Nüüd sa võid mind usaldada,” ütles ta.
Ja mina ütlesin, et usaldan, ise vaadates imelikku münti veel imelikuma aastaarvuga.
Ema tuli tagasi kaheksa päeva hiljem, veel värskema olekuga kui siis, kui talt kasvaja eemaldati. Nancy oli käinud temaga Pariisis, kus nad olid ööbinud St. Germainis ja kohtunud Gérard Dépardieuga. Ta saabus koos hulga kottide ja rõivaste ja uute meigiasjadega ja nägi välja kümme aastat noorem, ning kui ta isa ette seisma jäi ja küsis: „Noh?”, saime kohe aru, et isa on kaotanud. Ta ei öelnud midagi ja pärast seda pealelõunat ei näinud me autot enam kunagi. Tegelikult ei tohtinud me enam kunagi autost isegi rääkida, ilma et isa oleks tabanud sügav häbi ja äkiline tahtlik mälukaotus.
Vanemad kirjutasid koos söögitoas jõulukaarte ja kuna minul oli ilma vennata üksinda igav, otsustasin hoopis kuuri minna ja vaadata ülejäänud lehekülgi ajakirjast, mille olin tuleviku tarbeks ettevaatlikult tagasi pannud.
Aias oli pime ja tuul painutas puude varje minu poole. Astelpõõsas oli täis kirkaid kõvu marju ja kõik rääkisid, et varsti hakkab lund sadama. Selles vanuses oli lume ootamine sama hea kui päris lumi. Isa oli mulle talveks uue kelgu teinud ja ma nägin seda kuuri seina vastas püsti, metallist jalased vahatatud ja läikivad, liuks valmis. Kuuriaknast mööda minnes nägin sees vilkumas taskulampi. Võtsin maas vedeleva kriketiposti ja läksin aeglaselt ukseni. Ust oli raske vaikselt lahti teha, sest see jäi poole tee peal betoontrepi taha kinni, nii tõmbasin ma selle asemel ust kiiresti enda poole ja nägin mõrast pilti Charliest, kes põlvitas minu väriseva, alasti venna ees. Venna käsi hellitas ta juukseid.
Ma jooksin minema. Mitte sellepärast, et ma kartsin, üldsegi mitte – olin sellist tegevust ajakirjas näinud; seal tegi seda naine ja võib-olla vaatas keegi pealt, kuigi ma ei olnud kindel –, vaid ma jooksin sellepärast, et olin tunginud nende salajasse maailma, ja ma jooksin sellepärast, et teadsin: selles maailmas ei ole minu jaoks enam kohta.
Istusin oma toas ja vaatasin, kuidas tunniseier aeglaselt kellal tiiru teeb, samal ajal kui alumiselt korruselt kostsid üha valjemini jõululaulud. Ema laulis kaasa, nagu oleks ta koorilaulja; rikkus lasi tal enesekindlamalt laulda. Ma magasin, kui nad tuppa tulid. Vend äratas mind üles, ta tegi seda ainult siis, kui asi oli tähtis. „Võta koomale,” ütlesid nad ja litsusid mõlemad end minu voodisse, tuues kaasa õuekülma.
„Sa ei tohi kellelegi rääkida,” ütlesid nad.
„Ma ei räägi,” ütlesin ma.
„Lubad?”
„Luban,” ütlesin ma ja rääkisin vennale, et olen nagunii seda kõike juba näinud, nendes ajakirjades, mis kuuris on. Ta ütles, et need ei ole tema omad, ja me ütlesime koos: „Aa”, kuna meile koitis kohutav teadmine, et need on arvatavasti vaikseks trööstiks meie isale. Või emale. Või mõlemale. Võib-olla oligi kuur olnud see paik, kus aset leidnud armutoimingud viisid välja minu eostamiseni, ja äkki tundsin ma end süüdi nende kontrollimatute kihkude pärast, mis minu sugupuus varitsesid.
„Ma tahan nüüd magama minna,” ütlesin ma, nad andsid mulle head-ööd-musi ja hiilisid minema.
Mõtlesin pimeduses nende piltide peale, ja härra Golani peale, ja ma tundsin ennast vanana. Võib-olla seda pidaski isa silmas, kui ütles, et Nancy oli liiga kiiresti suureks kasvanud; ma hakkasin äkki asjast aru saama.
Kõik oli lipuehtes ja ilm läks tasapisi soojemaks, riigilippudest tehtud keebid kerkisid ja langesid üle meie noorte selgade. Oli mai viimane nädalalõpp. 1977. Kuningannat ei olnud kunagi nii väga armastatud.17
Plaadimängija, mille proua Penny oli anastanud kohe pärast oma dramaatilist saabumist tänavapeole pool tundi tagasi, röökis Sex Pistolsit.
Ta oli võimsa mulje jätnud, kui ta piki tänavat kohale tuigerdas, seljas lahtiste nööpidega siidpluus, mis meenutas meie naabrile preili Gobbile „puntras kardinaid”. „Ja seda ei taha küll keegi näha, mis tema elutoas toimub.”
Proua Penny seisatas esimese pukklaua juures ja andis üle karbi, mis tal käes oli.
„Ise tegin,” ütles ta.
„Ega ometi?” küsis Olive Binsbury närviliselt.
„Ei, panin pihta.”
Vaikus.
„Nali. Nali,” ütles proua Penny. „See on Victoria keeks
1977. aastal täitus Elizabeth II-l 25 aastat troonil.
