ja karjus valjusti: „Hästi tehtud, poiss! Hästi tehtud!” – kummaline reaktsioon võimalikule kaelaluumurrule. Ilmselgelt olin mina ainus, kes ohtu tunnetas, niisiis sööstsin väljakule. Olin alles poolel teel venna juurde, kui keegi karjus: „P-p-püüdke pingviin kinni!”.15
Jäin seisma ja vaatasin ringi. Inimesed naersid minu üle. Isegi mu vanemad naersid minu üle.
Kohtunik eraldas muljutud mängijad ükshaaval, kuni kõige all lebas kägaras minu vend, liikumatult, pooleldi mudas. Ma üritasin temani kummarduda, aga mu hullusärk takistas mind ja ühe otsustava pingutuse peale kaotasin tasakaalu, kukkusin talle otsa ja lõin ta hingetuks sellise hooga, et see tõstis ta istukile.
„Tere,” ütlesin ma. „Kas sinuga on kõik korras?”
Ta vaatas mind imeliku näoga, ära tundmata.
„See olen mina. Elly,” ütlesin ma ja vehkisin käega ta näo ees. „Joe?” ütlesin ma uuesti ja lõin teda vaistlikult vastu põske.
„Ai,” ütles ta. „Miks sa seda tegid?”
„Ma nägin telekas, kuidas nii tehti.”
„Miks sa pingviini moodi riides oled?” küsis ta.
„Et sind naerma ajada,” vastasin ma.
Ja ta hakkaski naerma.
„Kus su hammas on?” küsisin ma.
„Ma vist neelasin selle alla,” vastas ta.
Olime viimased, kes väljakult lahkusid, ja kui nad tagaistmele ronisid, hakkas auto juba vaikselt üles soojenema.
„Kas teil on küllalt ruumi?” küsis ema eest.
„Oh jaa, siin on palju ruumi, proua P,” ütles Charlie Hunter, mu venna parim sõber, ja muidugi oli tal palju ruumi, sest ema oli oma istme nii kaugele ette lükanud, et tema nägu oli vastu tuuleklaasi surutud nagu laiakslöödud kärbes.
Charlie oli väljakul poolkaitsja olnud (nagu mulle öeldi) ja minu meelest oli see kõige tähtsam positsioon, sest tema otsustas, kuhu pall läheb, ning koduteel küsisin ma autos: „Kui Joe on sinu kõige parem sõber, siis miks sa talle rohkem palli ei andnud?” Vastuseks naerdi ja sasiti mul jõuliselt pead.
Charlie meeldis mulle. Ta lõhnas Palmolive’i seebi ja piparmündikommide järele ning nägi välja nagu mu vend, ainult et tõmmum variant. Just tõmmu jume pärast tunduski ta oma kolmeteistkümnest eluaastast vanem ja natuke targem. Ometigi näris ta küüsi nagu mu vend ja nende vahel istudes nägin, kuidas nad oma sõrmi nakitsevad nagu närilised.
Emale ja isale meeldis Charlie ning nad viisid ta alati pärast mänge koju, sest tema vanemad ei käinud kunagi vaatamas, kuidas ta mängib, ja nende meelest oli see kurb. Minu meelest oli see vedamine. Tema isa töötas naftakompaniis ja oli oma perekonda väntsutanud edasi-tagasi mitme naftariigi vahet, kuni igalt poolt loodusvarad otsa said. Vanemad lahutasid – mis oli minu arust ääretult põnev – ja Charlie eelistas jääda isa juurde iseseisvama elu peale, selle asemel, et elada koos emaga, kes oli hiljuti abiellunud Iani-nimelise juuksuriga. Charlie tegi ise endale süüa ja tal oli oma toas telekas. Ta oli metsik ja sõltumatu, ja me vennaga olime ühel nõul, et kui peaksime kunagi merehätta sattuma, siis on parem teha seda koos Charliega. Kurvides nõjatusin üleliia tugevasti tema vastu, et näha, kas ta tõukab mind eemale, aga ei tõuganud. Ja kui soojus viimaks tagaistmele jõudis, varjas puna mu põskedel õhetuse, mida ma tundsin, kui viisin pilgu Charlielt oma vennale ja jälle tagasi.
Charlie elas ühe jõuka eeslinna esindustänaval üsna meie lähedal. Aiad olid kujundatud, koertel olid küüned lõigatud ja autosid parkisid jooksupoisid. Näis, et seesugune elustiil joob tilgatumaks mu isa niigi pooltühja klaasi ja jätab ta keset nädalavahetuse liiklusvoogu kuivale.
„Missugune kena maja,” ütles ema, ilma et ükski kade mõte oleks tal peast läbi käinud.
Ta oli alati niisugune: tänulik elu enese eest. Tema klaas ei olnud mitte lihtsalt pooltäis, see oli kullatud ja sinna kallati alatasa midagi juurde.
„Aitäh küüdi eest,” ütles Charlie ust avades.
„Teinekordki, Charlie,” ütles isa.
„Head aega, Charlie,” ütles ema, käsi juba istmekangil, ning Charlie kummardus Joe poole ja ütles vaikselt, et küll nad hiljem räägivad. Kummardusin lähemale ja ütlesin, et minuga ka, aga ta oli juba autost väljas.
Sel õhtul kostis elutoast jalgpallitulemuste teadustusi; see oli kauge uudisvoog, nagu ilmateade, aga mitte niisama oluline ja kindlasti mitte niisama huvitav. Me jätsime sageli televiisori elutuppa mängima, kui ise kööki sööma läksime. Ma arvan, et see oli seltskonna mõttes, nagu oleks meie pere õieti pidanud suurem olema ja see katkendlik heli oleks meis tekitanud terviklikuma tunde.
Köögis oli soe ja lõhnas koogi järele ning aiapimedus varitses akna taga nagu näljane külaline. Plaatanipuu oli ikka veel raagus – sinkjasmusta taeva poole kerkiv närvide ja veresoonte võrgustik. Prantsuse meremehesinine, nagu mu ema selle kohta ütles, Prantsuse meremehesinine taevas. Ta pani raadio mängima. The Carpenters: „Yesterday Once More”. Ema tundus nukker, lausa kurb. Isa oli viimasel hetkel tööle kutsutud, et pakkuda tuge ja kirjeldada edasisi võimalusi ühele kelmile, kes paljude meelest seda väärt ei olnud. Ema hakkas laulma. Ta pani lauale selleri ja rannakarbid, samuti keedumunad – minu lemmikud –, mis olid mõranenud ja sülitanud kastrulisse oma venivat vedelikku valgete mustritena nagu ripnev sisikond.
Vend tuli vannist ja istus minu kõrvale, kuumast veest säravroosa. Vaatasin talle otsa ja ütlesin: „Naerata!”, ta naeratas nagu märguande peale ja keset tema suud oli must auk. Pistsin sinna ühe rannakarbi.
„Jäta järele, Elly!” nähvas ema ja pani raadio kinni.
„Ja sina,” ütles ta sõrmega venna poole sihtides, „ära ässita teda.”
Jälgisin, kuidas vend küünitab vaatama oma peegeldust tagauksel.
Need uued haavad sobisid uue temaga kokku; maastik, mis nüüd tema nägu kattis, oli kuidagi õilis ja see meeldis talle; ta puudutas õrnalt oma paistes silmaümbrust. Ema lajatas tema ette kruusi teed ega öelnud midagi; ta tegi seda lihtsalt selleks, et temas kobrutavat uhkustunnet vähendada. Sirutasin käe veel ühe karbi järele; ajasin sinna haaknõela otsa taha ja üritasin selle lahti keerduvat keha koorikust eemaldada, aga see ei tulnud. Selle asemel hoidis see kõvasti kinni, mis oli veider; isegi surnud peast ütles see: „Ma ei lase lahti.” Ei lase lahti.
„Kuidas sul tunne on?” küsis ema.
„Pole viga,” ütlesin mina.
„Mitte sinul, Elly.”
„Kõik on korras,” ütles vend.
„Süda ei ole paha?”
„Ei.”
„Pea ei käi ringi?”
„Ei.”
„Ega sa ei ütleks ka, kui käiks, ega?” küsis ema.
„Ei,” vastas vend naerdes.
„Ma ei taha, et sa enam
Viide Penguini küpsiste telereklaamile 1970. aastatel.
