style="font-size:15px;"> „Elu ongi ohtlik,” vastas vend.
„Ma ei suuda seda vaadata.”
„Ära siis vaata,” vastas vend. „Aga ma mängin ikkagi, sest ma ei ole end kunagi nii elusana tundnud, nii iseendana. Ma ei ole kunagi nii õnnelik olnud”, ning ta tõusis püsti ja lahkus lauast.
Ema keeras ennast kraanikausi poole ja pühkis põselt midagi. Ehk pisara? Ma taipasin, et asi on selles, et vend ei olnud kunagi varem enese kohta kasutanud sõna „õnnelik”.
Panin jumala koos tavapärase õhtuse suupistega magama. Tema puur oli nüüd verandal, naabrite uue aia taga tuule eest varjus. Neid naabreid me veel eriti ei tundnud, nad olid siia kolinud pärast härra Golanit. Mõnikord tundus mulle, et näen aialippide vahelt piilumas tema vana nägu, tema kahvatuid silmi, mis olid tuunjad nagu pimedatel.
Istusin külmadele verandaplaatidele ja vaatasin, kuidas jumal ajalehe all liigutab. Mässisin enesele teki ümber õlgade. Taevas oli tume ja tohutu ja tühi ning seda morni vaikust ei rikkunud ükski lennuk, ükski täht. Tühjus mu kohal oli nüüd ka minu sisimas. See oli osa minust, nagu tedretähn, nagu sinikas. Nagu keskmine nimi, mida keegi ei tea.
Pistsin sõrme läbi traatvõrgu ja leidsin tema nina üles. Ta hingeõhk oli kerge ja soe. Tema keel oli jõuline.
„Kõik läheb mööda,” ütles ta tasakesi.
„On sul kõht tühi?”
„Natuke,” ütles ta, ja ma pistsin läbi võrgu jupi porgandit.
„Aitäh,” ütles ta. „Palju parem.”
Alguses arvasin, et see on rebane, kes nuhutab ja lehtedes kahistab, ja võtsin kätte vana kriketikurika, mis eelmisest suvest välja oli jäänud. Läksin hääle poole ja kui ma tagaaia juurde jõudsin, nägin, kuidas varjudest kukub välja tema keha, karvane roosa pundar, mis jäi heinapallile lebama. Ta vaatas minu poole, nägu mudane.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsisin ma.
„Jah,” ütles ta, kui ma teda üles aitasin ja tema lemmikhommikumantli pealt lehti ja vääte pühkisin.
„Ma pidin ära tulema, nad vaidlevad jälle,” ütles ta. „Nad teevad päris kõva häält ja ema viskas ühe lambi vastu seina.”
Võtsin tal käest kinni ja viisin ta mööda teerada maja poole.
„Kas ma võin ööseks jääda?” küsis ta.
„Ma küsin ema käest,” ütlesin ma. „Ta lubab kindlasti.” Minu ema lubas alati. Me istusime puuri kõrvale maha ja surusime end külma kaitseks üksteise vastu.
„Kellega sa siin väljas rääkisid?” küsis Jenny Penny.
„Oma jänesega. Tead, et ta oskab rääkida. Harold Wilsoni häälega,” ütlesin ma.
„Päriselt? Mis sa arvad, kas ta minuga ka räägib?”
„Ei tea. Proovi,” ütlesin ma.
„Tere, jänes-jänkuke,” ütles ta ja torkas teda oma pontsaka sõrmega kõhtu. „Ütle midagi.”
„Ai, sa igavene värdjas,” ütles jumal. „See oli valus.”
Jenny Penny ootas hetke vaikselt. Vaatas siis mulle otsa. Ootas veel hetke.
„Mina ei kuule midagi,” ütles ta viimaks.
„Võib-olla ta on lihtsalt väsinud.”
„Mul oli ka ükskord jänes,” ütles ta. „Kui ma päris väike olin, kui me haagissuvilas elasime.”
„Mis temast sai?” küsisin ma, ise juba taibates, kuhu see kõik välja viib.
„Ära söödi,” vastas tema ja üksik pisar nõrgus mööda ta mudast põske suunurka. „Mulle öeldi, et ta jooksis ära, aga ma tean küll. Kõik asjad ei ole kana maitsega”, ja vaevalt oli ta lause lõpetanud, kui tema põlve valge nahk külma ööõhu kätte ilmus ning ta hakkas seda metsiku hooga mööda põrandaplaadi krobelist serva vedama. Veri tuli kohe välja ja nõrgus mööda matsakat säärt alla näraka sokiservani. Vahtisin teda ühtaegu vaimustuse ja vastikusega selle ootamatu vägivallateo ja rahu pärast, mis nüüd ta näole ilmus. Tagauks avanes ja mu vend tuli välja.
„Heldekene, siin on ju jääkülm. Mis te siin kahekesi teete?”
Ja enne, kui me vastata jõudsime, vaatas ta Jenny jalga ja ütles: „Ah sa raisk.”
„Ta komistas,” ütlesin ma Jenny poole vaatamata.
Vend kummardus maha ja tõstis ta jala valgusvihku, mis köögist hoovas.
„Vaatame, mis sul siin on,” ütles ta. „Jumaluke, see on kole. Kas on valus ka?” küsis ta.
„Enam mitte,” vastas Jenny ja toppis käed oma liiga suurtesse taskutesse.
„Sul on plaastrit vaja,” ütles vend.
„Ilmselt jah,” vastas Jenny. „Võib-olla koguni kahte.”
„Tule siis,” ütles vend, tõstis tüdruku üles ja hoidis teda oma rinna vastas.
Ma ei olnud enne kunagi mõelnud, et Jenny on noor. Tema öine eluviis ja iseseisev olek, millele hüljatus kaasa aitas, tegid teda kuidagi vanemaks. Aga sel ööl mu venna süles nägi ta välja väike ja haavatav ja näljane. Tema nägu puhkas rahulikult vastu venna kaela; ta tunnetas kinnisilmi tema hoolitsust, kui poiss ta tuppa viis. Ma ei läinud neile kohe järele. Andsin selle hetke temale. Selle segamatu hetke, mil ta võis unistada ja uskuda, et kõik see, mis mulle kuulub, on tema oma.
Paar päeva hiljem ärkasime vennaga karjumise ja kohutava kisa peale. Kogunesime trepimademele, käes rodu improviseeritud relvi – minul tilkuv peldikuhari, temal pikk puust kingalusikas –, kuni isa trepist üles tormas, ema kannul. Ta oli kahvatu ja kurnatud, nagu oleks uinumise ja ärkamise vahelistel tundidel kaotanud kaalust terve stone’i16.
„Ma ju ütlesin, eks,” lausus ta meile, hullusehägu tuttavaid näojooni varjutamas.
Vaatasime vennaga üksteisele otsa.
„Ma ju ütlesin, et me võidame, eks? Ma olen inimene, kellel veab. Õnnistatud inimene, äravalitud inimene”, ning ta istus ülemisele astmele maha ja hakkas nutma.
Rasked nuuksed raputasid tema õlgu, päästes valla aastatepikkuse paine, ja tundus, nagu oleks see ruudulise paberi lipakas, mida ta pöidla ja nimetissõrme vahel hoidis, ainsa hetkega tema väärtust tõstnud. Ema silitas tal pead ja jättis ta lootena kägaras trepile. Ta viis meid vanemate magamistuppa, kus lõhnas ikka veel une järele. Kardinad olid ees, voodi oli sassis ja külm. Me mõlemad olime kummaliselt närvis.
„Istuge maha,” ütles ta.
Me istusime. Mina istusin ema kuumaveepudeli peale ja tundsin sinna jäänud soojust.
„Me võitsime jalgpallikihlveo,” ütles ta asjalikult.
„Pagana
Inglise kaaluühik, 14 naela või u 6,35 kg.
