Joosepit edasi televiisori ja minibaariga kaheinimesesviidi poole juhtisin.
Kui eesriie ennakuks vaheajaks ette lasti, unustati habemik Jeesus lavanurka suurde korvvoodisse, vahtima pealt kogu luhtunud tulevikku. Minnes äkki paanikasse Jenny Penny ämbliku moodi varju peale, mis tema poole roomas, üritas ta sõimest välja ronida, aga jäi jalgapidi mähkmetesse kinni ja kukkus õnnetul kombel papjeemašeest kivi otsa, mille kohta preili Grogney pärast politseinikele ütles, et see oli „kuivanud palju kõvemaks, kui keegi oleks osanud arvata”.
Poisi karjumine ajas kogu saali judisema ja kui Jenny Penny üritas publikut panna kaasa laulma „Hõiska, maailma” esimest rida, kostsid akordidest napilt üle esimesed kiirabi- ja politseisireenid.
Selline pealkiri oli hommikulehes. Michael Jacobsist pilti ei olnud, ainult nutvast kuningast, kes ei nutnud mitte õnnetuse pärast, vaid sellepärast, et sai ema käest varguse eest riielda. Ühe tunnistaja sõnul olid sellega jõulud meie kogukonnas läbi, aga minu vend ütles, et nii kaugele ka ei tasu minna ja Jeesus tõuseb ju uuesti üles. Mitte enne lihavõtteid, ütles Jenny Penny patja nuttes.
Muidugi süüdistas preili Grogney kogu tragöödias mind ja Jenny Pennyt ning andis seda ka politseinikele teada, aga nemad seda juttu ei kuulanud. Tegu oli turvaprobleemiga ja kuna tema korraldas kogu selle mokalaada (nii nad ütlesidki), lasus süü kenasti ja kindlalt tema enese ümaratel õlgadel. Enne eeluurimist andis preili Grogney sisse lahkumisavalduse, suhtudes kogu juhtumisse nii, nagu oleks see usuproov. Ta otsustas tänapäeva elust loobuda ja hakata heategusid tegema. Ta otsustas kolida Blackpooli.
Ema oli terve päeva püüdnud proua Pennyga ühendust saada ning viimaks võttis too ise temaga ühendust ja ütles, et ta on Southend-on-Seas ja sööb südakarpe, äkki saab ema selle öö Jenny järele vaadata? Muidugi, ütles ema, ja rääkis kähku ära kõik, mis juhtunud oli.
„Ma tulen nii ruttu kui saan,” ütles proua Penny. „Kas homme sobib?” Ja siis küsis ta natuke liiga innukalt, nagu verd haistev dingo: „Millal matused on?”
„Ta ei ole veel surnud,” ütles mu ema teravalt, kuigi natuke mõtlematult.
Selline pealkiri oli õhtulehes. Isa Evening News lasti vaikses hämmingus ringi käima. Kõik elumärgid puudusid ja ateistlik perekond oli nõus olnud elusäilitusmasina välja lülitama.
„Heldeke, see käis kähku,” ütles Nancy. „Mis nad küll mõtlesid? Tahtsid elektrit kokku hoida?”
„See ei ole naljakas, Nancy,” ütles ema oma nägu varjates. „Üldse mitte naljakas.”
Aga isegi mina nägin, et isa naerab, samuti vend, ja Jenny Penny võis vanduda, et nägi ka mu ema naermas, kui oma kakao kohalt üles vaatas. Ta armastas selliseid hetki. Perekondlikku ühtekuuluvust. Ju sellepärast, et temal seda ei olnud.
Jenny Penny ema oli minu omast nii erinev, kui ema üldse olla võib; see naine oli õieti ise alles laps ja vajas pidevalt oma kaaslaste käest rikkalikku heakskiitu, ükskõik kui noored need siis olema juhtusid. „Kuidas ma välja näen, tüdrukud?” „Tehke mulle soeng, tüdrukud.” „Kas ma olen ilus, tüdrukud?”
Alguses oli see lõbus – nagu oleks meile mängimiseks antud suurevõitu nukk –, aga siis hakkasid tema nõudmised ja ootused kõigest üle käima, tema äge meelepaha jäi keset tuba õhku rippuma nagu toretsev laearmatuur ja paljastas, et ta enam nii noor ei olegi.
„„Proua Penny” kõlab hirmus vanalt, Elly. Me oleme sõbrad. Kutsu mind Hayleyks. Või Haylesiks.”
„Olgu, proua Penny, edaspidi kutsun,” ütlesin mina. Aga ma ei suutnud seda teha.
Tema igapäevaelu oli saladusi täis. Tööd tal ei olnud, aga kodus viibis ta harva ning Jenny Pennyl oli oma ema elustiilist vähe aimu, üksnes niipalju, et talle meeldis peigmeestega käia ning harrastada kõikvõimalikke hobisid, mis tema „mustlase” elustiilile kaasa aitasid.
„Mis asi on mustlane?” küsisin ma.
„Need on inimesed, kes ühest kohast teise rändavad,” ütles Jenny Penny.
„Kas te olete seda palju teinud?”
„Üsna palju.”
„Kas see on lõbus?”
„Mitte alati,” ütles ta.
„Miks?”
„Sest inimesed ajavad meid taga.”
„Millised?”
„Naised.”
Nad elasid ajutiste meeste ajutises maailmas; maailmas, mida võis lahti võtta ja jälle kokku panna sama kergesti ja kiiresti kui legokonstruktorit. Enamikult seintelt rippus kangas eri pikkuses ribadena alla ja ukseava piiras lillelistest punaroosadest käejälgedest muster, mis nägi määrdunud valguses välja, nagu oleksid verised käed mõrvapaigast väljapääsu otsinud. Kogu põrand oli vaipadega üle külvatud ja nurka aktipildiraamatu otsa oli asetatud fuksiaroosast siidist varjuga lamp. See heitis tuppa bordelli moodi valgust – mitte et ma toona oleksin bordellidest midagi teadnud, aga see oli punane ja õudne ja lämmatav, ning mul oli selle pärast häbi.
Teisel korrusel käisin ma harva, sest enamasti magas seal järjekordne peika, kes nii nagu kõik ülejäänud elas öist elu täis öiseid vahetusi ja veel öisemaid joomatuure. Aga ma kuulsin teinekord pea kohal samme ja vee tõmbamist tualetis ning nägin Jenny murelikku nägu.
„Tšš,” ütles ta. „Me peame tasa olema.”
Selle piirangu pärast mängisimegi me tema toas harva – mitte et seal oleks olnud palju, millega mängida, aga mulle oli silma hakanud võrkkiik, mille all oli sirgeks silutud plakat rahulikust sinisest merest.
„Ma vaatan alla, kiigun ja unistan,” ütles ta uhkelt. „Kuskil minu all on kadunud linn Atlantis. Seiklus, mis mind ees ootab.”
„Kas sa oled kunagi merd näinud?” küsisin ma.
„Ega ei ole,” ütles ta selga keerates ja pühkis maha väikese käejälje, mis peegli keskosa ähmastas.
„Isegi mitte Southendis?”
„Mõõn oli,” vastas ta.
„Tead, et vesi tuleb tagasi.”
„Ema ei viitsinud oodata, kuni vesi tagasi tuleb. Aga ma tundsin selle lõhna. Ma arvan, et mulle meeldiks meri, Elly. Ma tean, et meeldiks.”
Ainult üks kord nägin ma üht peikat. Ma olin üles tualetti läinud ning, omapäi ja uudishimulik, hiilisin ma proua Penny tuppa, kus oli soe ja läppunud õhk ning voodijalutsis suur peegel. Ma nägin ainult tema selga. Vormitut alasti selga, mis oli magades sama rohmakas nagu ilmselt ka ärkvel olles. Isegi peeglist ei paistnud tema nägu, paistis ainult minu oma, kes ma seal hüpnotiseerituna seisin, vasakul käel sein, kuhu proua Penny oli huulepulgaga ikka ja jälle kirjutanud „Ma olen mina”, kuni eri värvi käekirjatähed sulasid kokku sõnade sasipuntraks, mis meeldesööbivalt küsis: „Olen ma mina?”.
Mind lummas see, kui palju siin majas kujutlusvõimele ruumi oli antud, olgugi et see kummaline välja paistis. See ei meenutanud minu argipäeva tasast sümmeetriat: ridaelamute rivisid nelinurksete aedade ja elurutiiniga,
