style="font-size:15px;"> Läksin tema juurde. Seisin ta ette. Ta lõhnas maiustuste järele. Lukumi järele, ma arvan.
„Tal ei olnudki numbrit,” ütles ta pehmelt.
„Oli küll. Ma nägin.”
„Tal ei olnudki numbrit,” kordas ta vaikselt. „Ta joonistas endale numbri ise peale, alati kui ta oli kurb.”
Nii sain ma teada, et number, mis nägi välja, nagu oleks see eile joonistatud, ilmselt oligi seda.
„Ma ei saa aru,” ütlesin ma.
„Ei peagi saama,” ütles isa vihaselt.
„Aga need õudsed laagrid?” küsisin ma.
Esther pani käed mulle õlgadele. „Oi, laagrid olid päriselt ja õudus oli päriselt ja me ei tohi seda kunagi unustada.”
Ta tõmbas mind enda poole, ta hääl värahtas pisut. „Aga Abraham ei olnud laagris,” ütles ta pead vangutades. „Ei olnud. Ta oli vaimse häirega,” lisas ta möödaminnes, nagu räägiks uuest juuksevärvist. „Ta tuli siia maale 1927. aastal ja elas õnnelikku elu. Isekat elu, ütleksid mõned. Ta reisis palju, mängis muusikat ja oli väga edukas. Kui ta tablette võttis, oli ta ikka minu vana Abe. Aga kui ta järele jättis – noh, siis muutus ta tülinaks nii endale kui ka teistele …”
„Aga miks ta mulle siis kõike seda rääkis?” küsisin ma, pisarad mööda põski voolamas. „Miks ta mulle valetas?”
Esther hakkas midagi ütlema, aga peatus äkitselt ja jäi mind vahtima. Ja ma usun nüüd, et see, mida me üksteise silmis nägime – see hirm –, andis tunnistust, et ta teadis, mis minuga juhtunud oli. Nii ulatasin talle käe nagu päästenööri.
Ta pöördus eemale.
„Miks ta sulle valetas?” ütles ta rutakalt. „Lihtsalt süütundest. Mõnikord on elu sinu vastu liiga hea. Sa hakkad tundma, et ei vääri seda.”
Esther Golan jättis mind uppuma.
Ema arvas, et kõige taga on šokk, hilinenud reaktsioon vanemate äkilisele kaotusele. Nii oligi tükk kasvama hakanud, ütles ta Bakewelli torti köögilauale asetades ja meile taldrikuid ulatades. See vallandab ebaloomuliku energia, ütles ta, mis virdab ja kogub hoogu, kuni ühel päeval, kui sa ennast pärast vanniskäimist kuivatad, leiad, et see istub sul rinnas, ja tead, et see ei tohiks seal olla, aga sa ei tee mitu kuud sellest väljagi ja hirm kasvatab seda veel suuremaks ja siis istud sa arstiga vastamisi ja ütled: „Ma leidsin tüki”, hakates ise kampsunit lahti nööpima.
Isa uskus, et see on vähitükk, mitte sellepärast, et mu emal oleks selleks pärilik soodumus olnud, vaid sellepärast, et ta jahtis midagi, mis tema imelist elu rikuks. Ta oli hakanud uskuma, et hüve on lõplik ja isegi klaas, mis kunagi oli pooltäis, võib äkki saada pooltühjaks. Oli kummaline jälgida, kui kiiresti tema idealism sulab.
Ema ei pidanud ära minema kauaks, kõige rohkem paariks päevaks, kuni koeproov võetakse ja seda analüüsitakse, ning ta pakkis asju rahuliku kindlusega, nagu oleks puhkusele sõitmas. Ta võttis kaasa ainult oma kõige paremad riided, samuti lõhnaõli, isegi ühe romaani – sellise, mida ta nimetas mõnusaks lugemiseks. Särke kokku voltides surus ta puuvillriide ja siidpaberi vahele väikese lavendlikotikese, nii et arstid võiksid hüüatada: „Te lõhnate nii hästi! See on lavendel, eks ole?”. Ja ema võiks noogutada arstitudengitele, kes on tema voodi ümber kobaras ja pakuvad üksteise järel välja diagnoose kasvajale, mis on leidnud lubamatu redupaiga.
Ta asetas ruudulisse kandekotti uue pidžaama. Vedasin käega mööda kangast.
„See on siidist,” ütles ema. „Nancy kingitus.”
„Nancy ostab sulle ilusaid kingitusi, on ju?” ütlesin mina.
„Tead, ta tuleb siia elama.”
„Ma tean,” ütlesin ma.
„Et aidata isal teie järele vaadata.”
„Ma tean.”
„See on tore, eks?” küsis ta.
(See oli jälle sealt raamatust: peatükk pealkirjaga „Asjad, millest on väikestele lastele raske rääkida”.)
„Jah,” ütlesin ma tasakesi.
Oli imelik, et ta ära läheb. Ta oli meie noores elus kindlalt ja vankumatult olemas olnud. Ta oli alati kohal. Meie olime talle karjääri eest, ta oli ammuilma loobunud tollest teisest maailmast, et selle asemel ööl ja päeval meie üle valvet pidada – nagu ta meile kunagi hiljem ütles, olime meie justkui kilp, mis kaitses teda uksele ilmuva politseiniku eest, võõra telefonikõne eest, morni hääle eest, mis teatab, et elu on taas kord katki käristatud; selle ravimatu rebeme eest, mis saab alguse südamest.
Istusin voodil ja loetlesin endamisi tema omadusi nii, nagu inimesed seda tavaliselt teevad üksnes kellelegi järelehüüet kirjutades. Minu hirm oli niisama vaikne nagu olid vaiksed temas paljunevad rakud. Ema oli imekaunis. Tal olid kenad käed, mis aitasid vestlusele takka, kui ta kõneles, ja kui ta oleks olnud kurt, oleks ta viibelnud sama elegantselt nagu luuletust etlev poeet. Vaatasin tema silmi: sinised, sinised, sinised, just nagu minul. Leelutasin seda värvi oma peas, kuni see uhtus üle mu sisemuse nagu merevesi.
Ema peatus, sirutas ennast ja asetas käe õrnalt rinnale: võib-olla ütles ta tükile head aega või kujutas vaimusilmas ette, kuidas teda lõigatakse. Võib-olla kujutas ta ette, kuidas keegi pistab käe talle rinna sisse. Võib-olla kujutasin mina seda ette.
Judistasin ennast ja ütlesin: „Minul on ka tükk.”
„Kus?” küsis ta.
Näitasin oma kurgu peale, ta tõmbas mind enda juurde ja võttis mu kaissu ning ma tundsin särkidest tema külge jäänud lavendlilõhna.
„Kas sa sured ära?” küsisin ma, ta naeris, nagu oleksin ma mõne nalja rääkinud, ja see naer tähendas minu jaoks rohkem, kui oleks tähendanud ükski eitus.
Tädi Nancyl ei olnud lapsi. Lapsed meeldisid talle, või vähemalt ütles ta, et meie meeldime talle, ja ma kuulsin tihti ema ütlevat, et Nancy elus ei olegi õieti lastele kohta, mis tundus mulle imelik, eriti kuna ta elas üksi kaunis suures korteris Londonis. Nancy oli filmitäht, tänapäeva standardite järgi mitte kuigi suur, aga ikkagi filmitäht. Peale selle oli ta lesbi ja see oli tema juures niisama oluline kui näitlejaanne.
Nancy oli mu isa noorem õde ja ta ütles alati, et isa päris nii mõistuse kui ka väljanägemise ja tema ise selle, mis üle jäi, aga me kõik teadsime, et see on vale. Kui ta oma säravat filmitähenaeratust naeratas, sain ma aru, miks inimesed temasse lausa armunud on, sest eks me kõik olime, kas või natukene.
Ta oli loomult püsimatu; tema külaskäigud jäid tihti põgusaks. Ta lihtsalt ilmus välja – mõnikord eikusagilt – nagu haldjast ristiema, kelle ainus eesmärk on kõik heaks teha. Ta ööbis külas käies minu toas ja mulle tundus, et elu on valgust täis, kui tema on läheduses. Ta tegi tasa kõik riigis aset leidvad elektrikatkestused. Ta oli suuremeelne, lahke ja lõhnas alati jumalikult. Ma ei saanud kunagi aru, mis lõhn see on, see oli lihtsalt tema ise. Inimesed ütlesid, et ma olen tema nägu, ja kuigi ma seda kunagi ei tunnistanud, olin selle üle väga rõõmus. Ükspäev ütles isa, et Nancy oli liiga ruttu suureks kasvanud. „Kuidas saab liiga ruttu suureks kasvada?”
