armastus, nagu ta vestlussaadetes ikka ütles, ja meie kogunesime siis teleka ümber, puhkesime naerma ja hüüdsime: „Valetaja!”, sest me kõik teadsime, et tegelikult oli tema esimene armastus Katherine Hepburn. Mitte see Katharine Hepburn, vaid üks elunäinud, suure kondiga inspitsient, kes talle pärast nende vähetõotava kahevaatuselise näitemängu „Põrgusse ja tagasi ja nii ongi tore” üht etendust tingimusteta armastust avaldas.
Nad olid parasjagu ühes väikeses külakeses Nantwichi kandis ja nende esimene kohtumine leidis aset Kana ja Orava kõrtsi tagahoovis. Harilikult käidi seal ainult kusel, aga tol ööl, ütles Nancy, ei olnud õhus tunda muud kui üksnes romantika lõhna. Nad kandsid külg külje kõrval käies rekvisiite furgooni, kui Katherine Hepburn äkki Nancy vastu kivipurukrohviga kaetud seina lükkas ja teda suudles, keelega ja puha, nii et Nancy pillas matšeetede karbi maha ja jäi niisuguse kiire, naiseliku rünnaku peale õhku ahmima. Kui ta seda hiljem kirjeldas, ütles ta: „See oli nii loomulik ja seksikas. Just nagu suudleks iseennast” – auhindadega pärjatud näitleja jaoks kõrgeim tunnustus.
Minu isa ei olnud varem ühtegi lesbit näinud ja läks kehvasti, et K. H. oli esimene, kuna isa vabameelsuse kate varises maha ja paljastas terve kollektsiooni karikatuurseid eelarvamusi. Ta ei saanud iialgi aru, mida Nancy naises nägi, ja Nancy ütles ainult, et K. H. sisimas peitub hämmastav ilu, mis isa sõnade järgi pidi küll olema peidetud väga sügavale, sest et isegi ööpäevaringsed arheoloogilised kaevamised oleksid selle leidmisega arvatavasti hätta jäänud. Tal oli õigus. See oli sügavale peidetud, peidetud sünnitunnistuse taha, kus seisis: Carole Benchley. Naine oli isehakanud kinoarmastaja, kes paremini kui filmindust tundis ainult teenuseid, mida haigekassa osutab vaimuhaigetele; alatasa astus ta üle selle filmilindiga tõmmatud piiri, mis lahutas mööda kollast kiviteed kõndivat Dorothyt8 ja meid ülejäänuid turvaliselt oma voodites.
„Vabandust, et ma hiljaks jäin!” hõikas Nancy ühel päeval, tormates kohvikusse, kus nad kokku pidid saama.
„Ausalt öelda, kullake, on mul täiesti ükskõik,”9 ütles K. H.
„No siis on korras,” ütles Nancy istet võttes.
Seejärel ütles K. H. ringi vaadates ja häält tõstes: „Kõigi linnade kõigist džinniurgastest terves maailmas jalutab ta just siia sisse.”10
Nancy märkas, et inimesed kohvikus vahivad neid.
„Võileiba tahad?” küsis ta tasakesi.
„Isegi kui ma pean valetama, varastama, petma või tapma, siis jumal olgu tunnistajaks, nälga ei kannata ma enam kunagi.”11
„See oli siis vist jah,” ütles Nancy ja võttis menüü.
Suurem osa inimesi oleks kohe aru saanud, et siin on sõlmitud lõbus leping hullumeelsusega, aga Nancy mitte. Ta oli noor ja kange seikleja, ning omasooarmastuse esimeste tuksete elevus tõmbas ta enesega kaasa.
„Aga ta oli väga hea armastaja,” ütles mu tädi ikka, mispeale ema või isa püsti tõusis ja ütles: „Nojah, igatahes …”, ning meie vennaga jäime järge ootama, aga järge ei tulnud, igatahes mitte seni, kuni me vanemaks saime …
Ma ei olnud kunagi enne näinud, et isa nutaks, ja õhtul pärast seda, kui ema ära läks, oli esimene kord. Istusin vestlust pealt kuulates trepimademel ja kuulsin, kuidas pisarad ta kogelema panid.
„Aga kui ta ära sureb?” küsis ta.
Vend hiilis trepist alla, istus minu kõrvale ja mässis meid mõlemaid veel voodisooja teki sisse.
„Ta ei sure ära,” ütles Nancy käskivalt.
Vaatasime vennaga üksteisele otsa. Kuulsin, kuidas ta süda hakkas kiiremini lööma, aga ta ei öelnud midagi. Ta võttis mind kõvemini kaissu.
„Vaata mulle otsa, Alfie. Ta ei sure ära. Mõnda asja ma tean. Sul peab usku olema. Veel ei ole tema aeg.”
„Jumal küll, ma teen ükskõik mida,” ütles isa, „ükskõik mida. Ma olen ükskõik milline, ma teen ükskõik mida, kui ainult temaga kõik korda saab.”
Siis nägingi ma pealt, kuidas isa esimest korda kauples jumalaga, kellesse ta ei uskunud. Teine kord järgnes ligi kolmkümmend aastat hiljem.
Ema ei surnud ära ja kui ta viie päeva pärast meie juurde tagasi tuli, nägi ta parem välja kui juba pikki aastaid. Koeproov oli korras ja healoomuline tükk oli kiiresti eemaldatud. Küsisin seda näha – kujutasin ette, et see on must nagu süsi –, aga vend käskis mul vait olla ja ütles, et ma olen imelik. Kui ema uksest sisse astus, puhkes Nancy nutma. Ta nuttis ikka kummalistel hetkedel, sellepärast ta oligi hea näitleja. Aga õhtul hiljem oma toas rääkis vend mulle, et asi on selles, et Nancy on salaja emasse armunud olnud sellest ajast, kui nad esimest korda kohtusid.
Vend rääkis, et Nancy oli läinud nädalalõpuks Bristolisse koos oma vennaga (meie isaga muidugi), kes käis viimast aastat seal ülikoolis. Nad olid Mendipi mägedes jalutamas käinud ja kui halvav külm oli kontidesse pugenud, astusid nad sisse ühte pubisse ning istusid uimastena lõõmava kamina ette.
Nancy tellis parasjagu letist õlut ja limonaadi, kui uksest tuiskas sisse läbimärg noor naine ja võttis suuna tema poole. Nancy tardus paigale. Ta vaatas, kuidas noor naine tellib viskit, vaatas, kuidas ta selle ühekorraga alla kummutab. Vaatas, kuidas ta sigareti süütab. Naeratab.
Varsti ajasid nad juba juttu. Nancy sai teada, et naise nimi on Kate, ja tema pulss läks juba selle nime tahedat kõla kuuldes kiiremaks. Kate oli teise aasta tudeng, õppis inglise keelt ja oli just eelmine nädal oma poisiga lõpu teinud – too oli väheke tuim tükk, nagu ta ütles –, ning ta naeris ja viskas pea kuklasse, paljastades pehme kurgualuse. Nancy haaras letist kinni ja punastas, kui äkiline nõrkus jalgadest ülespoole levis. Sel hetkel otsustaski ta, et kui tema seda naist ei saa, peab saama ta vend.
„Alfie!” karjus ta. „Tule siia ja saa ühe kena inimesega tuttavaks!”
Nii oligi see Nancy, kes isa eest kurameerimise töö ära tegi, kui tollel parasjagu ülikoolist viimane vaheaeg oli. See oli Nancy, kes mu emale lilli viis, Nancy, kes helistas, ja Nancy, kes pani kinni kohad õhtusöögiks küünlavalgel. Viimaks oli seegi Nancy, kes kirjutas luuletusi, millest isa midagi ei teadnud, luuletusi, mis ema temasse armuma panid ja „paljastasid” tema tihti loidude tunnete salajased sügavused. Selleks ajaks, kui uus semester algas, olid isa ja ema kõrvuni armunud, ja Nancy, segaduses viieteistaastane, komberdas mööda katkise südame mühklikku koorikut eemale.
„Kas ta armastab teda ikka veel?” küsisin ma.
Vend ohkas. „Kes seda teab.”
„Tere hommikust,” ütles Nancy tuhmis novembrihommikus silmi avades.
„Tere,” ütlesin mina.
„Mis toimub?” küsis ta külge keerates ja mulle otsa vaadates.
„Täna on prooviesinemine,” ütlesin ma vaikselt, sinipunast koolilipsu üle pea tõmmates.
„Mis prooviesinemine?” küsis ta kiiresti istuli tõustes.
„Jõulunäidendi jaoks,” ütlesin ma.
„Ma ei teadnud,
Vihje lasteraamatule ja – filmile „Võlur Oz”, mille peategelane on tüdruk nimega Dorothy.
Tsitaat filmist „Tuulest viidud” (1939).
Tsitaat filmist „Casablanca” (1942).
Tsitaat filmist „Tuulest viidud”.
