toas valitsenud maagia.
Härra Golan vaatas mind kerges segaduses.
„Kuhu ma jäingi?” küsis ta.
Kõhklesin hetke.
„Te kannatasite,” ütlesin ma vaikselt.
„Kas te ei saa siis aru?” küsisin ma samal õhtul hiljem, kui mu vanemate külalised vaikselt fondüüpoti ümber konutasid. Tuba jäi vaikseks, kostis ainult Gruyère’i ja Emmentali juustu segu tasast podinat ning oli tunda selle vänget lõhna.
„See, kes teab, miks ta elab, suudab elada peaaegu ükskõik kuidas,” ütlesin ma pühalikult. „See on Nietzsche,” lisasin rõhukalt.
„Sa peaksid voodis olema, mitte surmast mõtlema,” ütles härra Harris, kes elas majas number kolmkümmend seitse. Ta oli halvas tujus olnud sestsaati, kui naine ta eelmisel aastal maha jättis, pärast põgusat afääri (nagu sosistati) „teise naisega”.
„Ma tahaksin juut olla,” kuulutasin ma, samal ajal kui härra Harris suure kamaka leiba mullitava juustu sisse kastis.
„Räägime sellest hommikul,” ütles isa ja kallas klaasidesse veini juurde.
Ema heitis koos minuga mu voodi peale, tema parfüüm hoovas mulle näkku nagu hingeõhk, tema sõnad lõhnasid Dubonnet’ ja limonaadi järele.
„Sa ütlesid, et ma võin ükskõik kelleks hakata, kui ma vanemaks saan,” ütlesin ma.
Ta naeratas ja ütles: „Ja võidki. Aga juudiks hakata ei ole kuigi kerge.”
„Ma tean,” ütlesin ma nukralt. „Mul on numbrit vaja.”
Ja äkki kadus naeratus ema näolt.
Kui ma tema käest seda otse küsisin, oli olnud ilus kevadine päev. Ma olin seda muidugi varemgi märganud, lapsed ju ikka märkavad. Olime aias, ta kääris särgil käised üles ja sealt see paistiski.
„Mis see on?” küsisin ma ja näitasin numbri peale tema käsivarre õhukesel, läbipaistval nahal.
„See oli ükskord minu tunnusnumber,” ütles tema. „Sõja ajal. Laagris.”
„Mis laagris?” küsisin ma.
„Nagu vanglas,” vastas ta.
„Kas te tegite midagi halba?” küsisin ma.
„Ei-ei,” vastas tema.
„Miks te siis seal olite?” pärisin ma.
„Ahaa,” ütles ta nimetissõrme õhku tõstes. „Suur küsimus. Miks me seal olime? Tõesti, miks me seal olime?”
Vaatasin talle vastust oodates otsa, aga seda ei tulnud. Siis vaatasin ma uuesti numbrit: see oli kuuekohaline ja tungis esile nii karmilt ja tumedalt, nagu oleks alles eile kirja pandud.
„Sellisest kohast saab rääkida ainult ühte juttu,” ütles härra Golan vaikselt. „Õudusest ja kannatusest. See ei ole sinu noorte kõrvade jaoks.”
„Ma tahaksin ikkagi teada,” ütlesin mina. „Ma tahaksin õuduse kohta teada. Ja kannatuse.”
Ja härra Golan pani silmad kinni ja asetas käe numbri peale oma käsivarrel, nagu oleks see kood mõne seifi jaoks, mida ta harva lahti teeb.
„Siis ma räägin sulle,” ütles ta. „Tule lähemale. Istu siia.”
Mu vanemad kinnitasid parasjagu aias õunapuu tüüakale alumisele oksale linnumaja. Ma kuulasin, kuidas nad naersid, kuidas nad käsklusi hõikusid, kuidas üks leidis: „Ülespoole”, ja teine vastupidi: „Ei, allapoole”. Harilikult oleksin koos nendega välja läinud. Varem oleks niisugune ülesanne sellise ilusa ilmaga mind põnevile ajanud. Aga viimase paari nädala jooksul olin vaiksemaks jäänud, olin sügavasti enesesse pöördunud ja see tõukas mind raamatute poole. Lugesin parasjagu diivanil, kui vend ukse lahti tegi ja kohmetult ukseavasse nõjatus. Ta tundus murelik – sain sellest alati aru, kuna tema vaikimine oli siis habras ja lausa ihkas, et mõni heli selle purustaks.
„Mis on?” küsisin ma raamatut langetades.
„Ei midagi,” ütles ta.
Võtsin raamatu uuesti kätte ja kohe, kui ma seda tegin, ütles ta: „Tead, et nad võtavad mul noku maha. Või osa sellest. Seda nimetatakse ümberlõikamiseks. Sellepärast ma käisingi eile haiglas.”
„Millise osa?” küsisin ma.
„Ülemise,” vastas ta.
„Kas see teeb haiget?”
„Jah, arvatavasti.”
„Miks nad seda siis teevad?”
„Nahk on liiga pingul.”
„Aa,” ütlesin ma ja tegin ilmselt hämmeldunud näo.
„Vaata,” ütles ta juba abivalmimalt, „tead seda sinist kõrge kaelusega kampsunit, mis sul on? Seda, mis on liiga väike?”
„Jah.”
„Noh, mäletad, kui sa proovisid pead sealt läbi panna ja ei saanud ja jäid kinni?”
„Jah.”
„Noh, sinu pea on nagu minu noku. Nad peavad naha ära lõikama – kõrge kaeluse –, et pea välja saaks.”
„Ja ümmarguse kaeluse tegema?” küsisin mina, nüüd palju paremini aru saades.
„Umbes nii,” vastas vend.
Ta komberdas mitu päeva ringi, vandudes ja oma püksiesist näperdades nagu see hull, kes pargis elas – hull, kellest meil alati kästi eemale hoida, aga me ei teinud seda kunagi. Ta puikles mu küsimuste eest kõrvale ja ei olnud nõus mulle midagi näitama, aga ühel õhtul, umbes kümme päeva hiljem, kui paistetus oli alla läinud ja me minu toas mängisime, küsisin tema käest, kuidas oli.
„Oled rahul?” küsisin ma oma moosiküpsist lõpuni süües.
„Vist küll,” ütles ta ja üritas naeratust alla suruda. „Ma olen nüüd nagu Howard. Mul on juudi peenis.”
„Nagu härra Golani peenis,” ütlesin ma ja nõjatusin uuesti vastu patja, panemata tähele vaikust, mis oli otsemaid toa täitnud.
„Kust sina härra Golani peenist tead?”
Tema nägu omandas nüüd kahvatu läike. Kuulsin, kuidas ta neelatab. Tõusin istuli. Vaikus. Väljas haukuva koera kauge hääl.
„Kust sa tead?” küsis ta uuesti. „Räägi mulle.”
Mu süda tagus. Hakkasin värisema.
„Sa ei tohi kellelegi rääkida,” ütlesin ma.
Ta komberdas mu toast välja, seljas koorem, mille kandmiseks ta oli tegelikult liiga noor. Aga ta võttis selle ikkagi kanda ega rääkinud kellelegi, just nagu oli lubanud. Ja mina ei saanudki kunagi teada, mis õieti juhtus,
