varjata, et see isal tõesti on.
„Mis see tähendab?” küsisin ma.
„Peast segi,” sosistas vend.
„Te teate, mida teie isa jumalast ja sedasorti asjadest arvab, eks ju?” ütles ta, vaadates ikka veel lapikest linal, mis sundis tema kätt muudkui aeglasi ringjaid liigutusi tegema.
„Teame,” ütles vend. „Ta ei usu nendesse.”
„Jah, noh, nüüd on asi keerulisem: teie isa on selle eest palvetanud ja talle on vastatud ja talle on uks lahti tehtud, ja et sellest uksest sisse minna, peab ta millestki loobuma.”
„Millest ta loobuma peab?” küsisin ma, mõeldes, kas need ei ole ehk meie.
„Ettekujutusest, et ta on halb inimene,” vastas ema.
Võit jalgpallikihlveos pidi jääma saladuseks kõigi jaoks väljaspool perekonda, välja arvatud muidugi Nancy. Tema oli parasjagu Firenzes puhkusel oma uue armsama, Eva-nimelise Ameerika näitlejannaga. Ma ei tohtinud isegi Jenny Pennyle rääkida, ja kui ma ikka ja jälle mündihunnikuid joonistasin, et talle vihjet anda, luges ta sellest välja kodeeritud sõnumi, et ta peaks oma ema käekotist raha varastama, mida ta tõesti tegigi ja ostis selle eest pulgakomme.
Tohtimata võidust rääkida väljaspool, lakkasime varsti võidust rääkimast ka isekeskis, ja varsti sai sellest lihtsalt miski, mis oli meiega kunagi juhtunud, mitte niisugune murranguline sündmus, nagu enamik inimesi seda meelsasti näinud oleks. Ema otsis ikka veel poodidest allahindlusi ja tema ihnsus muutus kinnisideeliseks. Ta nõelus meie sokke, lappis teksaseid, ja isegi hambahaldjas ei olnud nõus mulle ühe eriti valusa purihamba eest raha maksma, olgugi et ma jätsin talle kirja, kus seisis, et iga järgmise päevaga koguneb intressi juurde.
Ühel juunikuu päeval, umbes kaks kuud pärast „võitu” sõitis isa ette uhiuues hõbedases toonklaasidega Mercedeses, sellises, millega tavaliselt sõidavad diplomaadid. Kogu tänav tuli välja seesugust varjamatut uhkustamist vaatama. Kui uks avanes ja isa välja astus, lõi tänav kajama hammaste purunemise helist, kui kõigil suud asfaldini ammuli vajusid. Isa püüdis naeratada ja ujedalt midagi öelda, midagi „lisatasu” kohta, aga enese teadmata oli ta kogemata roninud ainult kõrgklassi jaoks määratud redelipulgale ning vaataski juba ülalt alla nende lahkete, tuttavate nägude peale, kellega ta aastaid ühtemoodi elu oli elanud. Minul oli piinlik ja ma läksin tuppa.
Sel õhtul sõime vaikides. Kõigi huultel kipitas teemana „see auto” ja see tegi mõruks viimse kui raasukese, mis suhu pisteti. Viimaks ei kannatanud ema enam välja ja küsis rahulikult: „Miks?”, ise püsti tõustes, et veel klaasitäit vett võtta.
„Ma ei tea,” ütles isa. „Mul oli selline võimalus, niisiis ma ostsin selle.”
Meie vennaga vaatasime ema poole.
„See ei ole meie moodi. See auto ei ole meie moodi. See kehastab kõiki koledaid asju siin maailmas,” ütles tema.
Me pöörasime pilgu isa poole.
„Ma ei ole kunagi varem uut autot ostnud,” ütles tema.
„Jumal küll, asi ei ole selles, et auto on uus! See auto on enamiku inimeste jaoks väärt kuradima maja sissemakset. See auto ütleb meie kohta midagi, mis ei ole tõsi. See auto ei ole auto, see on märk kõigest, mis siin kuradima riigis on valesti. Mina sellega ei sõida. Auto või mina, ühest tuleb lahti saada.”
„Olgu siis nii,” ütles isa, tõusis püsti ja lahkus lauast.
Oodates, kas isa valib abikaasa või auto, kadus mu ema kuhugi minema, jättes maha üksnes kirja, mis ütles: „Ärge minu pärast muretsege. (Me ei olnudki muretsenud, aga nüüd äkki hakkasime.) Ma igatsen teid, mu kaks kallist last” – nii et see, kui jäigalt isa sealt välja oli arvatud, jäi õhku lehvima nagu läinudjõuluse haisva Stiltoni juustu lõhn.
Selle proovilahuselu ajal käis isa autoga õigusabibüroos tööl, laskmata end oma äkilisest poissmehepõlvest heidutada, ja lisas niiviisi suurelist sära auklikule autoparklale, mida tema kontor jagas ühe odava sööklaga. Kurjategijad astusid kontorisse ja küsisid otseteed selle advokaadi järele, „kes tolle käruga sõidab”. Nende meelest oli see edu märk ja nad ei teadnud, et inimene, kes märki kannab, ei ole kunagi varem end sihukese hädavaresena tundnud.
Ühel õhtul kõnetas isa mind köögis ja küsis auto kohta.
„See meeldib sulle, eks ju, Elly?”
„Mitte eriti,” vastasin mina.
„Aga see on ilus auto.”
„Aga kellelgi teisel ei ole sellist,” ütlesin ma.
„See on ju hea, kas pole? Esile tõusta, teistmoodi olla?” küsis tema.
„Ma ei ole kindel,” ütlesin ma, väga hästi teadlik omaenese tummast tarvidusest teistega kokku sobida, lihtsalt kuidagi varju hoida. „Mina ei taha, et inimesed teaksid, et ma teistmoodi olen.”
Ja ma tõstsin pilgu ning nägin, et vend seisab ukseavas.
Kui mu pere lagunes, juhtus seesama ka koolieluga. Loobusin rõõmuga lugemis- ja kirjutamisülesannetest, teatades õpetajale nukralt, et meie majas on koduseid probleeme, ja haarasin igal võimalusel kinni väljavaatest, et ka minust võib saada purunenud perekonnaga laps. Rääkisin Jenny Pennyle, et mu vanemad vist lahutavad.
„Kui kauaks?” küsis tema.
„Nii kauaks kui vaja,” vastasin mina, korrates oma ema dramaatilisi lõpusõnu, sõnu, mida olin kuulnud teda ütlemas, kui ta trotslikult ukse isa nina ees kinni lõi.
Olin õige rahul oma uue eluga, kuhu kuulusime ainult mina ja Jenny Penny, kes me käisime istumas tagumises kuuris, tänuväärses pelgupaigas kogu selle kaose ja õnnetuse eest, mille rikkus oli kuidagimoodi kaasa toonud. Vend oli selle mugavasti sisse seadnud ning seal oli väikene elektriahi, mille ees jumalale ikka istuda meeldis, nii et tema kasukas kuumenes ja hakkas levitama haput lõhna. Mina istusin kulunud tugitoolis, mis enne oli olnud meie elutoas, ja jätsin Jenny Pennyle vana puust veinikasti. Mängisin, nagu telliksin nähtamatu ettekandja käest viina Martiniga: rikaste jooki, nagu mu vend ikka ütles, elukogenute jooki. Jooki, mis ühel päeval pidi sisse juhatama minu kaheksateistkümnenda sünnipäeva peo.
„Terviseks!” ütlesin ma ja võtsin lonksu.
„Terviseks!” ütles tema.
„Mis viga on?”
„Ei midagi,” vastas ta.
„Sa võid mulle kõigest rääkida, tead ju,” ütlesin ma.
„Ma tean,” vastas ta ja tegi, nagu jooks oma Martini lõpuni.
„Mis on?” küsisin ma uuesti.
Ta tundus mõtlikum kui tavaliselt.
„Mis minust saab, kui su ema ja isa päriselt lahku lähevad? Kelle juurde mina lähen?” küsis ta.
Mis ma oskasin öelda? Ma ei olnud isegi veel valikut teinud. Mõlema vanema juures oli nii plusse kui ka miinuseid ja minu nimekiri ei olnud kaugeltki täielik. Ulatasin talle hoopis jumala, kes oli juba hakanud üsna teravasti lõhnama. See lohutas teda kohe ja jänes leppis tüdruku pontsakate sõrmede kohmaka, kareda kobamisega,
