Meditsiiniline kaitseväide on endiselt meie parim lootus.”
Reacher jalutas neli kvartalit läände ja ühe kvartali lõuna poole. See viis ta kiirteesilla alt läbi ja tõi tänavanurgale. Politseijaoskond oli hõivanud terve kvartali. Enamiku moodustas jaoskonnahoone ja ülejäänu oli L-kujuline parkimisplats politsei sõidukite jaoks. Siia olid diagonaalis pargitud patrullautod, uurijate märgistusteta autod, kriminalistide kaubik ja erirühma furgoon. Hoone ise oli pruunidest glasuuritud tellistest. Lame katus oli suuri kütte- ja ventilatsioonitorusid täis. Kõigil akendel olid trellid ees. Hoovi ümbritses igast küljest okastraat.
Ta sisenes, küsis juhiseid ja leidis Emersoni töölaua taga ootamas. Reacher tundis ta laupäevahommikuse teleetteaste järgi ära. Sama mees, kahvatu, vaikne, asjatundlik, keskmist kasvu. Elus jättis ta mulje, nagu oleks sünnist saati politseinik. Võib-olla eostamisest saati. See oli tal veres. DNA-s. Ta kandis halle flanellpükse ja valget lühikestega käistega särki. Lahtise kaelusega. Lipsuta. Tooliseljale oli riputatud tviidpintsak. Nägu ja keha olid veidi vormitud, nagu oleksid neile kuju andnud lakkamatud tõmbe- ja tõukejõud.
„Tere tulemast Indianasse,” ütles ta.
Reacher vaikis.
„Ma mõtlen seda tõsiselt,” ütles Emerson. „Ausõna. Meile meeldib kangesti, kui süüdistatute vanad sõbrad ilmuvad meie tööd maha tegema.”
„Ma olen siin Barri advokaadi palvel,” kostis Reacher. „Mitte sõbrana.”
Emerson noogutas.
„Ma viin teid ise kurssi,” lausus ta. „Seejärel tutvustab kuriteopaigauurija teile üksikasju. Näha ja küsida võite kõike.”
Reacher naeratas. Oli ta ju kolmteist pikka aastat mingis mõttes politseinik olnud, pealegi karmis valdkonnas, ja tundis selle keele kõiki peensusi. Teadis varjundeid, mõistis nüansse. Ja Emersoni kõneviis ütles talle nii mõndagi. Ütles, et algsele vaenulikkusele vaatamata on sel tüübil kriitikuga kohtumise üle salaja hea meel. Sest Emerson teadis surmkindlalt, et tõendid on vankumatud ja kuldaväärt.
„Te tundsite James Barri täitsa hästi, jah?” küsis Emerson.
„Aga teie?” küsis Reacher vastu.
Emerson raputas pead. „Polnud teda kunagi kohanud. Hoiatavaid märke ei olnud.”
„Kas püss oli seaduslik?”
Emerson noogutas. „Registreeritud ja ümber ehitamata. Nagu kõik tema tulirelvad.”
„Oli ta jahimees?”
Emerson raputas taas pead. „Ta ei kuulunud NRA-sse ega ühtegi relvaklubisse. Ei käinud küngaste vahel põmmutamas. Tal polnud pahandusi. Madala profiiliga kodanik. Õieti ei olnudki tal profiili. Hoiatavad märgid puudusid täiesti.”
„Kas olete selliseid asju ka enne näinud?”
„Liigagi tihti. Kui Columbia ringkond kaasa arvata, siis on Indiana mõrvade arvult elanike kohta viiekümne ühe hulgas kuueteistkümnes. Hullem kui New York või California. Meie linn pole osariigis kõige halvem, aga ka mitte kõige parem. Nii et me oleme seda enne näinud, ja vahel on märgid õhus, vahel mitte, kuid kogemus on meil igal juhul olemas.”
„Ma vestlesin Alex Rodiniga,” ütles Reacher. „Ta on ülimalt rahul.”
„Ja põhjusega. Me esinesime hästi. Kuus tundi pärast esimest lasku oli teie vana semuga jokk. Algusest lõpuni nagu õpikujuhtum.”
„Ja ei mingit kahtlust?”
„Sõnastame selle nõnda. Ma kirjutasin oma raporti laupäeva hommikul valmis ega ole sealtpeale kogu loole eriti mõelnud. Juhtum on lahendatud. Ma olen lahendatud juhtumeid palju näinud, ja paremini poleks see minna saanudki.”
„On mul siis üldse mõtet seda üle vaadata?”
„Muidugi on. Minu kuriteopaigauurija igatseb kellegi ees uhkeldada. Ta on tubli mees ja väärib natuke imetlust.”
Emerson tuli koos Reacheriga laborisse ja tutvustas teda kui advokaadibüroo esindajat, mitte kui James Barri sõpra. Mis aitas soodsamat õhustikku luua. Siis jättis ta Reacheri sinna. Kuriteopaigauurija oli tõsise moega neljakümneaastane, kelle nimi oli Bellantonio. Nimi oli ülevoolavam kui mees ise. Ta oli pikka kasvu, tõmmu, kõhn ja vimmas seljaga. Ta oleks võinud olla surnumatja. Ja ta kahtlustas, et James Barr tunnistab end süüdi. Ta ei lootnud kohtus esineda. See oli selge. Ta oli tõendite jada politseigaraaži eraldatud orvas loogilises järjestuses pikkadele laudadele välja ladunud, et anda külalistele etendus, mis pidi vandekogu ees ära jääma.
Valged lauad olid sööklastiilis pukkjalgadega ja palistasid garaažiorva ringikujuliselt. Nende kohale olid horisontaalselt rivistatud korgipuust tahvlid, kuhu oli kinnitatud sadu prinditud paberilehti. Iga paberileht oli kaitsvas kileümbrises ja need kirjeldasid juuresolevaid tõendeid. Keskele jääval ruudukujulisel alal oli laudade vahel tihedalt lõksus James Barri beež Dodge Caravan. Orv oli puhas ja kalkide torukujuliste päevavalguslampidega heledalt valgustatud, kaubik mõjus seal hiiglasliku võõrkehana. See oli vana ja määrdunud, lehkas bensiini, õli ja kummi järele. Külguks oli lahti lükatud ja Bellantonio oli ühe tule sättinud nõnda, et see säras kaubiku sisemusse vaibale.
„Pilt avaldab muljet,” ütles Reacher.
„Parim kuriteopaik, mida olen uurinud,” vastas Bellantonio.
„Eks võtame siis sammhaaval.”
Bellantonio alustas liikluskoonusest. See seisis jõupaberi ruudul, nägi välja suur ja veider ja sobimatu. Reacher märkas koonusel sõrmejäljepulbrit ja luges ülestähendusi selle kohal. Barr oli seda kahtlemata puudutanud. Ta oli sellest parema käega kinni haaranud, tipu lähedalt, kus koonus oli kitsas. Rohkem kui korra. Olid sõrme- ja peopesajäljed. Need klappisid nagu nalja. Ühtelangevusi oli hoopis enam, kui kohus nõudis.
Parkimisautomaadi mündil ja padrunikestal samuti. Bellantonio näitas Reacherile laserprinteriga trükitud väljavõtteid parkimismaja videolt, kus kaubik saabus vahetult enne sündmust ja lahkus taas kohe pärast seda. Näitas Dodge’i sisemust, näitas kaubiku vaibalt pärit kiude, mis avastati värskelt hiljuti valatud betoonilt, näitas koerakarvu, teksariide kiude ja vihmamantli niite. Näitas Barri kodust võetud ruudukujulist kaltsuvaipa ja kuriteopaigalt leitud sellega sobivaid kiude. Näitas kõrbesaapaid ja kuidas kautšukist tallad on ideaalne teisaldusmehhanism. Näitas, et kuriteopaigalt leitud tilluke kummipuru klapib värskete kriimustustega saapaninadel. Näitas tsemenditolmu, mis oli sattunud Barri koju ja mida oli avastatud garaažist, keldrist, köögist, elutoast ning magamistoast. Näitas parkimismajast võrdluseks võetud proovi ja laboriaruannet, mis tõestas, et tolm on üks ja seesama.
Reacher silmitses hädaabikõnede ja politseiautode raadioside üleskirjutusi. Heitis siis pilgu kuriteopaiga protokollile. Algne patrullpolitseinike sooritatud vaatlus, Bellantonio kriminalistiderühma uuring, Emersoni mõttevälgatus parkimisautomaadi kohta. Seejärel luges ta vahistamisraportit. See oli välja prinditud ja nööpnõeltega kõige muu kõrvale kinnitatud. Erirühma taktika, magav kahtlusalune, tuvastamine juhiloa põhjal, mis oli pükste taskus rahakotis. Parameedikute läbivaatus. Koera äraviimine koerarühma politseinike poolt. Riided kapis. Saapad. Tulirelvad keldris. Ta luges tunnistajate ütlusi. Keegi merejalaväe värbaja oli kuulnud kuut lasku. Mobiilioperaator oli hankinud salvestuse. Lisatud oli graafik. Hall helilaik kuue järsu ülessööstva joonega. Nende muster vasakult paremale klappis sellega, mida Helen Rodin oli enda sõnul kuulnud. Üks, kaks-kolm,
