inimesed varjavad end.”
„Nõus. Aga teie ei jäta muljet, nagu kuuluksite sellesse kategooriasse.”
„Ma olin masinas sees,” ütles Reacher. „Kogu elu. Siis masin köhatas ja sülitas mind välja. Seega mõtlesin, et heakene küll, kui väljas, siis väljas. Kõige täiega. Ma olin natuke vihane ja reageerisin arvatavasti lapsikult. Kuid ma harjusin sellega ära.”
„See on nagu mäng?”
„Pigem sõltuvus,” ütles Reacher. „Ma olen sõltuvuses väljas olemisest.”
Nooruk tõi arve. Helen Rodin maksis. Seejärel pistis ta kassettmaki uuesti portfelli ja nad lahkusid Reacheriga kahekesi. Nad kõndisid põhja poole, mööda ehitustöödest Esimese tänava allotsas. Helen läks kontorisse ja Reacher suundus hotelli otsima.
Nende minekut jälgis mees, kelle nimi oli Grigori Linski. Ta istus tänavaserva pargitud autos losakil. Ta teadis, kus oodata. Teadis, kuhu Helen inimesi sööma viis.
NELI
Reacher võttis toa kesklinna hotellis Metropole Palace, Esimesest tänavast kaks kvartalit ida pool, peamise ostutänavaga enam-vähem samal tasandil. Ta maksis öö eest sularahas ette ja kasutas nime Jimmy Reese. Kõik presidendid ja asepresidendid oli ta ammugi ammendanud, nüüd kasutas ta pesapallureid, kes mängisid teises pesas neil aastatel, kui Yankees meistriks ei tulnud. Jimmy Reese oli 1930. aasta hooajal mänginud üpris hästi ja 1931. aastal üpris halvasti. Ta ilmus kes teab kust ja suundus 1932. aasta hooajaks edasi St. Louis’sse. Seejärel loobus ta mängust. Ta oli surnud Californias üheksakümne kolme aastasena. Aga nüüd oli ta tagasi, tal oli Metropole Palace’is üheks ööks üheinimesetuba koos vannitoaga ning järgmisel hommikul pidi ta enne kella ühtteist välja kolima.
Metropole oli nukker pooltühi luitunud vana asutus. Ent kunagi oli see olnud suurejooneline. Reacher taipas seda küll. Ta kujutas ette, kuidas maisikaupmehed saja aasta eest jõesadamast üles künkale kõndisid ja siin öö veetsid. Vestibüül nägi kunagi arvatavasti välja nagu vesternikõrts, aga nüüd oli siia hädaga lisatud modernistlikke jooni. Lift oli tänapäevane. Numbritubadel olid võtmete asemel kiipkaardid. Kuid ta oletas, et tegelikult pole maja väga palju muutunud. Tema tuba oli igatahes vanamoodne ja sünge. Madrats tundus pärinevat sisustuse algusaegadest.
Ta heitis madratsile pikali ja pani käed kukla taha kokku. Mõtles Al-Kuwaidile enam kui neliteist aastat tagasi. Kõigil linnadel on oma värv, ja Al-Kuwait oli valge. Valge kipskrohv, valgeks võõbatud betoon, valge marmor. Taevaski oli päikeselõõmas valge. Mehed kandsid valgeid rüüsid. James Barri kasutatud parkimismaja oli valge, ja samuti kortermaja seal vastas. Kaitseks lõõsa eest olid neli surnut kandnud lendurite päikeseprille. Kõik neli olid saanud tabamuse pähe, aga ühegi prillid ei olnud purunenud. Need olid lihtsalt maha kukkunud. Kõik neli kuuli leiti üles, mis lahendaski juhtumi. Võistlushülsside 168-graanised tagant ahenevad mantelkuulid. Mitte õõnesotsalised, seda Genfi konventsiooni tõttu. Need kuulusid Ameerika snaiperile, kas armeest või merejalaväest. Kui Barr oleks kasutanud ründeautomaati või püstolkuulipildujat või püstolit, ei oleks Reacher kuhugi jõudnud. Iga tulirelv sõjatandril peale snaiperpüsside kasutas NATO standardlaskemoona, mis oleks võrgu liiga laiaks ajanud, sest riigis olid sees peaaegu kõik NATO liikmed. Ent kogu Barri eesmärk oli olnud oma spetsialistirelva üheainsa korra tõeliselt kasutada. Ning seejuures olid neli kolmteist senti maksvat kuuli ta vahele võtnud.
Aga juurdlus oli olnud ülimalt keerukas. Võimalik, et Reacheri säravaim. Ta oli tuginenud loogikale, järeldamisoskusele, paberitööle, ringitraavimisele, vaistule ja viimaks elimineerimisele. Jäljed juhatasid James Barrini, meheni, kes oli lõpuks näinud roosat udu ja suhtus vangistamisse kummalise rahuga.
Barr oli üles tunnistanud.
Ülestunnistus oli vabatahtlik, kiire ja täielik. Reacher ei puutunud teda sõrmeotsagagi. Ta rääkis juhtunust üsna vabalt. Esitas siis juurdluse kohta küsimusi, nagu lummaks teda selle käik. Ilmselgelt ei olnud ta kinnipüüdmisega arvestanud. Elu seeski mitte. Ta oli korraga nii haavunud kui ka imetlev. Käitus isegi veidi kaastundlikult, kui ta poliitilise sahkermahkeri pärast vabastati. Tal olnuks nagu kahju, et Reacheri aus vaev liiva jooksis.
Neliteist aastat hiljem ei olnud ta üles tunnistanud.
Selle ja eelmise korra vahel oli veel üks erinevus. Kuid Reacher ei tabanud ära, mis just. Sellel oli mingi seos Al-Kuwaidi palavusega.
Grigori Linski võttis mobiiltelefoni ja helistas Zekile. Zek oli mees, kelle heaks ta töötas. Zekiga tuli kõnelda austavalt. Zek oli kaheksakümneaastane, aga lugupidamatust haistes murdis endiselt käeluid. Ta oli nagu vana sõnn. Jõud ja trots olid alles. Ta oli kaheksakümneaastane tänu oma jõule ja trotsile. Nendeta oleks ta kahekümneselt surnud. Või hiljem, kolmekümneselt, millalgi siis, kui ta hulluks läks ja oma õige nime viimaks unustas.
„Advokaat pöördus kontorisse tagasi,” ütles Linski. „Reacher keeras Esimeselt tänavalt itta. Ma hoidsin eemale ega järgnenud talle. Aga bussijaama poole ta ei läinud. Seega võib oletada, et ta jääb linna. Mina pakun, et ta võtab toa Metropole Palace’is. Muud seal kandis pole.”
Zek ei vastanud.
„Kas juhtnööre on?” küsis Linski.
„Kui kauaks ta siia tuli?”
„See sõltub. Ilmselgelt on ta halastusmissioonil.”
Zek vaikis.
„Kas juhtnööre on?” kordas Linski.
Paus. Mobiililevi pragin ja vana mehe hingamine.
„Tema tähelepanu peaks kõrvale juhtima,” ütles Zek. „Või teda heidutama. Kuuldavasti oli ta sõdur. Järelikult on ta käitumine üsna etteaimatav. Kui ta on Metropole’is, ei istu ta täna õhtul oma toas. Seal küll mitte. Sõdurile igav. Ta läheb kuhugi välja. Arvatavasti üksi. Nii et aset võib leida vahejuhtum. Kasuta kujutlusvõimet. Põhjalik stsenaarium. Ära kasuta meie inimesi. Ja las see jätab loomuliku mulje.”
„Vigastused?”
„Vähemalt luumurrud. Võib-olla ka peavigastus. Võib-olla satub ta oma semu James Barri juurde koomapalatisse.”
„Aga advokaat?”
„Jätame rahule. Esialgu. Temaga tegeleme hiljem. Kui vaja peaks olema.”
Helen Rodin veetis tunnikese oma kirjutuslaua taga. Ta võttis vastu kolm telefonikõnet. Esimene helistaja oli Franklin. Kes tahtis alt ära hüpata.
„Palun vabandust, aga te jääte kaotajaks,” ütles mees. „Ja mina pean ärile mõtlema. Ma ei saa sellele rohkem tasuta tunde kulutada.”
„Lootusetud juhtumid ei meeldi kellelegi,” vastas Helen diplomaatiliselt. Tulevikus läheb tal Franklinit jälle tarvis. Polnud mõtet mehele pinda käia.
„Tasuta küll mitte,” ütles Franklin.
„Kas te lööte uuesti kampa, kui mul õnnestub raha hankida?”
„Ikka,” lubas Franklin. „Eks te helistage mulle.”
Siis lõpetasid nad jutuajamise – viisakusnõuetest oli kinni peetud, hea läbisaamine säilitatud. Järgmine kõne tuli kümne minuti pärast. Heleni isa helistas hoolitseva häälega.
„Tead, sa poleks tohtinud
