style="font-size:15px;"> „Kui kindel?”
„Parem ei saagi olla. Parim, mida kunagi näinud olen. Ma olen täiesti veendunud.”
„Olen ennegi kuulnud süüdistajaid seda ütlemas.”
„Mind mitte, härra Reacher. Ma olen väga ettevaatlik mees. Ma ei taotle surmanuhtlust, kui ei ole tulemuses ette kindel.”
„Kas peate arvet?”
Rodin tõstis käe ja viipas selja taha trofeeseinale.
„Seitse seitsmest,” lausus ta. „Sada protsenti.”
„Kui pika aja jooksul?”
„Kolme aastaga. James Barrist saab kaheksas. Kui ta peaks üles ärkama.”
„Oletame, et ta ärkab ajukahjustusega?”
„Kui ta ärkab vähegi töökorras ajuga, läheb ta kohtu ette. Tema tegu oli andestamatu.”
„Okei,” ütles Reacher.
„Mis okei?”
„Te rääkisite, mida ma kuulda tahtsin.”
„Aga te ütlesite, et teil on infot. Sõjaväest.”
„Selle hoian praegu enda teada.”
„Te olite sõjaväepolitseinik, on mul õigus?”
„Kolmteist aastat,” sõnas Reacher.
„Ja te tundsite James Barri?”
„Põgusalt.”
„Jutustage mulle temast.”
„Veel mitte.”
„Härra Reacher, kui teil on süüd pehmendavat infot või midagi lisada, siis peate mulle tingimata kohe rääkima.”
„Kas pean?”
„Ma saan selle nagunii teada. Mu tütar esitab selle tõendusmaterjaliks. Ta hakkab karistuskokkulepet otsima.”
„Mida tähendab A. A.?”
„Kuidas palun?”
„Teie initsiaalid.”
„Aleksei Aleksejevitš. Minu pere tuli Venemaalt. Aga ammu. Enne oktoobrirevolutsiooni.”
„Traditsioonidele jäite truuks.”
„Nagu näha.”
„Kuidas inimesed teid kutsuvad?”
„Alex, muidugi mõista.”
Reacher tõusis püsti. „Noh, Alex, aitäh, et oma aega kulutasite. Ja aitäh kohvi eest.”
„Kas lähete nüüd mu tütre jutule?”
„On sel mõtet? Te jätate päris enesekindla mulje.”
Rodin naeratas rahulolevalt.
„See on protokolli küsimus,” ütles ta. „Mina olen kohtuametnik ja teie olete tunnistajate nimekirjas. Ma olen kohustatud tähelepanu juhtima teie kohustusele sinna minna. Selle mahavaikimine oleks ebaeetiline.”
„Kus teie tütar on?”
„Klaasist tornhoones, mis aknast paistab.”
„Okei,” lubas Reacher. „Eks ma astun sealt läbi.”
„Teie infot vajan ma ikkagi,” ütles Rodin.
Reacher raputas pead.
„Ei,” vastas ta. „Seda teil küll tarvis pole.”
Ta tagastas külastusloa naisele laua taga ja seadis sammud taas väljakule. Seisatas jahedas päikesepaistes ja tegi koha peal täisringi, et ümbrust takseerida. Kõik linnad on korraga ühesugused ja erinevad. Neil kõigil on oma värv. Mõned on hallid. See siin oli pruun. Reacher oletas, et tellised on valmistatud kohalikust savist ja kunagiste põllumaade värvi fassaadidesse üle kandnud. Koguni kivi oli pruuniträpsuline, nagu sisaldaks rauasetteid. Siin-seal oli ka tumepunaseid varjundeid, mis meenutasid vanaaegseid küüne. Linn mõjus hubaselt – mitte kuigi toimekana, aga eluvaim oli sees. Kindlasti toibub see tragöödiast. See oli arenev ja optimistlik ja dünaamiline. Mida tõestasid uued ehitustööd. Kõikjal oli tööpiirdeid ja värskelt valatud kõnniteeservi. Palju plaane, palju ülesehitust. Palju lootust.
Parkimismaja uus laiendus oli kesklinna alale ankruks. See viitas äritegevuse kasvule. See oli tapatöö paigast veidi edelas. Väga lähedal. Otse läänes ja vahest ehk kaks korda kaugemal oli tõstetud kiirtee. Tee tegi vabalt ja takistusteta umbes kolmekümne jardi pikkuse kurvi, enne kui raamatukogu taha kaardus. Siis möödus tee jälle sirgemana musta klaasist tornhoone tagant. Tornhoone oli väljaku põhjaküljel. Selle ukse juures oli mustal graniidilahmakal NBC embleem. Peale Rodini tütre töötab seal ka Ann Yanni, mõtles Reacher. Väljaku idaservas oli kontorihoone, kus asusid ARK ja värbamiskeskus. Sealt olidki ohvrid tulnud. Uksest välja valgunud. Kuidas Ann Yanni ütleski? Pika töönädala lõpul? Nad olid üle väljaku läände, oma pargitud autode või bussijaama poole tõtanud, kui neid tabas luupainaja. Kitsas läbipääs aeglustas neid ja sundis ritta võtma. Tulistatud oleks nagu kalu akvaariumis.
Reacher kõndis piki tühja ilubasseini äärt tornhoone jalamile pöördukseni. Ta sisenes ja otsis fuajeest majajuhiseid. Tahvel oli klaasi all, mustast vildist lahtrite ja lükitavate valgete tähtedega. NBC oli teisel korrusel. Mõned kontoripinnad olid tühjad ja Reacheri arvates vahetasid ülejäänud omanikke küllalt tihti, et lükitavate tähtede süsteemi õigustada. Helen Rodin, advokaat oli kirjas neljandal korrusel. Tähed olid natuke viltu vajunud ja ebaühtlaste vahedega. See siin ei ole Rockefeller Center, mõtles Reacher.
Ta ootas lifti kahekesi kellegi ilusa blondiiniga. Ta silmitses naist ja naine silmitses teda. Teisel korrusel naine väljus ning Reacher taipas, et see oli Ann Yanni. Ta tundis naise teleülekande järgi ära. Nüüd jäi trehvata veel Emersoni kohalikust politseist, ja kogu otsereportaaži tegelaskond olekski ellu äratatud.
Ta leidis Helen Rodini kontori. See paiknes hoone fassaadi pool. Järelikult avanes akendest vaade väljakule. Ta koputas. Kuulis summutatud vastust ja astus sisse. Tühi vastuvõturuum sekretärilauaga. Laua taga ei istunud kedagi. Laud oli pruugitud, aga hiljuti kasutamata. Sekretäri ei ole veel, mõtles Reacher. Alguse asi.
Ta koputas kabineti uksele. Kuulis sama häält teist korda vastamas. Ta sisenes ja leidis Helen Rodini teise pruugitud kirjutuslaua tagant. Ta tundis naise ära tolle isal olnud foto järgi. Kuid näost näkku kohtudes oli Helen veelgi kenam. Tõenäoliselt mitte üle kolmekümne, üsna pikka kasvu, kerge kehaehitusega. Sportlikult sale. Mitte anorektiku kombel. Naine käis kas jooksmas või mängis jalgpalli või oli tal ainevahetusega väga vedanud. Tal olid pikad blondid juuksed ja oma isa sinisilmad. Pilk intelligentne. Ta oli riietatud üleni musta, pükskostüümi jaki all oli kitsas pingul topp. Lükra, mõtles Reacher. Seda ei trumpa miski üle.
„Tere,” ütles naine.
„Mina olen Jack Reacher,” lausus mees.
Naine
