ei taipa, kuidas,” ütles Franklin. „Neil oli erinev auaste, nad olid eri harudes.”
„Meil tuleb ta leida,” sõnas Rosemary Barr. „James küsis tema järele, eks? See peab midagi tähendama.”
Helen noogutas jälle. „Ma tahan ta tingimata üles leida. Tal võib meile midagi varuks olla. Näiteks mingit süüd pehmendavat infot. Või ehk oskab ta meid millegi kasulikuni juhatada.”
„Ta on kadunud nagu vits vette,” ütles Franklin. Ta oli kahe tunni kaugusel, Indianapolisest väljunud bussi tagaistmel. Reis oli olnud pikaldane, kuid üsnagi meeldiv. Laupäeva öö oli ta veetnud New Orleansis bussijaama lähedal motellis. Pühapäeva öö veetis ta Indianapolises. Seega oli ta saanud magada ja süüa ja duši all käia. Aga peamiselt oli ta bussides loksunud, õõtsunud ja tukastanud, vaadanud mööduvat maastikku, jälginud kaost, mida Ameerika endast kujutas, ning hellitanud mälestusi norralannast. Tema elu oligi säärane. Kildudest koosnev mosaiik. Üksikasjad ja kontekst hajuvad mälus laiali, aga tunded ja kogemused põimuvad aja jooksul kangaks, mis on ühtviisi täis nii head kui ka halba. Kuhu norralanna liigitub, seda ta veel täpselt ei teadnud. Praegu mõtles ta naisest kui käestlastud võimalusest. Ent too oleks varsti nagunii laevaga lahkunud. Või oleks lahkunud tema. CNN-i sekkumine oli lugu ehk ainult natuke lühendanud.
Buss sõitis 37. maanteel viiekümne viie miilise tunnikiirusega lõunasse. Tegi Bloomingtonis peatuse. Kuus inimest läksid maha. Üks jättis istmele Indianapolise ajalehe. Reacher võttis selle kätte ja viskas pilgu spordikülgedele. Yankees juhtis idarannikul endiselt. Siis pöördus ta ajalehe algusesse ja libistas pilgu üle uudiste. Ta nägi pealkirja „Kahtlusalune snaiper vanglas vigastatud”. Ta luges esimest kolme lõiku: Ajupõrutus. Kooma. Prognoos ebakindel. Ajakirjanik näis olevat kahevahel, kas Indiana vanglaamet vanglates lokkava seadusetuse pärast hukka mõista või kiita Barri ründajaid kodanikukohuse täitmise eest.
See võib asja keeruliseks muuta, mõtles Reacher.
Järgmised lõigud kordasid algset krimiuudist koos täiendatud taustandmete ja uute faktidega. Reacher luges kogu artikli läbi. Barri õde oli mõni kuu enne intsidenti venna juurest ära kolinud. Ajakirjanik paistis arvavat, et see oli kas Barri ilmse tasakaalutuse põhjus või tagajärg. Või mõlemat.
Buss sõitis Bloomingtonist välja. Reacher murdis ajalehe kokku, toetas pea vastu akent ja vahtis teed. See oli hiljutisest vihmast märg mustendav lint, mis rullus mööda, keskjoon vilksatamas nagu pakiline morsekoodis teade. Reacheril polnud sõnumi sisust aimugi. Ta ei osanud seda lugeda.
Buss peatus bussijaama katuse all, Reacher väljus päevavalgusesse ja avastas end viis kvartalit lääne pool kiirteesilda, mis kaardus mingi vana kivihoone taha. Ta oletas, et see on Indiana lubjakivi. Ehtne värk. Kindlasti on seal pank, mõtles ta, või kohtuhoone või vahest ehk raamatukogu. Edasi tuli mustast klaasist tornhoone. Õhul polnud vigagi. See oli külmem kui Miamis, aga ta oli alles piisavalt kaugel lõunas, nii et talv tundus ohutusse kaugusse jäävat. Ilma pärast polnud vaja oma garderoobi uuendada. Ta kandis valgeid toimse koega pükse ja helekollast purjeriidest särki. Mõlemad olid kolm päeva vanad. Küllap löövad need veel päevakese vastu. Siis ostab ta midagi odavat asemele. Tal olid jalas pruunid purjetamiskingad. Sokke polnud. Ta teadis, et on riides nagu supelsaks, ja kahtlustas, et siin linnas mõjub see tavatult.
Ta heitis pilgu käekellale. Üheksa kakskümmend hommikul. Ta seisis kõnniteel diisliaurudes, sirutas selga ja vaatas ringi. See oli üks neid südamaa linnu, mis pole ei suured ega väikesed, uued ega vanad. Elu siin ei edenenud ega mädanenud. Tõenäoliselt oli linnal oma ajalugu. Arvatavasti maisi- ja sojakaubandus. Võib-olla ka tubakas. Võib-olla karjakasvatus. Tõenäoliselt oli siin jõgi või raudtee. Võib-olla väiketööstus. Kesklinn oli pisike. See paistis ida poolt kätte. Kõrgemad ehitised, natuke kivi, natuke telliseid, mõned suured reklaamtahvlid. Mustast klaasist tornhoone oli tema oletust mööda tsentrum. Seda polnud mõtet ehitada kuhugi peale linnasüdame.
Ta hakkas sinna jalutama. Käimas olid ulatuslikud ehitustööd. Remont ja renoveerimine, tänavaaugud, kruusahunnikud, värske betoon, aeglaselt liikuvad rasked veoautod. Ta läks ühe ees üle tee, sattus kõrvaltänavasse ning jõudis välja pooleldi valmis parkimismajalaienduse põhjaküljele. Talle meenus Ann Yanni palavikuline otsereportaaž, ta silmitses ehitist ja pööras siis pilgu avalikule väljakule selle juures. Seal oli tühi ilubassein, mille keskel konutas õnnetult purskkaevusuu. Basseini ja madala seina vahel oli kitsas läbipääs. Läbipääsu ehtisid isevalmistatud leinaseaded. Lillede varred olid fooliumisse mähitud. Olid plastümbrises fotod, väikesed kaisuloomad ja küünlad. Oli ka mitme päeva vanune peenike liivakord. Küllap oli liiv vere ära imanud. Tuletõrjeautodes on õnnetus- ja kuriteopaikade jaoks alati kast liivaga. Ja roostevabast terasest labidad kehaosade minema toimetamiseks. Ta pööras pilgu uuesti parkimismajale. Vähem kui kolmkümmend viis jardi, mõtles ta. Väga lähedal.
Ta seisis paigal. Väljak oli vaikne. Terve linn oli vaikne. See jättis halvatud mulje, nagu jäse, mis on pärast jõulist muserdavat hoopi korraks liikumisvõimetu. Väljak oli kese. Siia oli hoop langenud. See oli kui must auk, kuhu emotsioonid on liiga tihedalt kokku surutud, et välja pääseda.
Ta jalutas edasi. Vana lubjakivist hoone oligi raamatukogu. Sobib, mõtles ta. Raamatukogutöötajad on tore rahvas. Kui neilt küsida, siis nad vastavad. Ta küsis, kus asub ringkonnaprokuratuur. Nukra ja tasase olekuga naisterahvas laenutusleti taga juhendas teda. Tee ei olnud pikk. See polnud suurlinn. Ta jalutas itta, möödudes uuest kontorihoonest, millel olid ARK-i ning sõjaväe värbamiskeskuse sildid. Selle taga oli tundmatute nimedega kohalike kaupluste kvartal ja siis uus kohtuhoone. Viimane oli harilik lameda katusega säästuehitis, mida oli mahagonipuust uste ja etsitud klaasidega ilustatud. See oleks võinud olla mõne veidra usulahu kirik, mille kogudus on küll helde, aga vaesevõitu.
Ta ei sisenenud peauksest. Ta tegi tiiru ümber kvartali, kuni jõudis ametiruumide tiivani. Ta leidis ukse kirjaga Ringkonnaprokurör. Selle alt eraldi messingplaadil Rodini nime. Valitav ametnik, mõtles ta. Kasutatakse eraldi plaati, et oleks odavam, kui tüüp iga paari aasta tagant novembris vahetub. Rodini initsiaalid olid A. A. Tal oli juristikraad.
Reacher läks uksest sisse ja kõnetas laua taga istuvat administraatorit. Palus kohtumist A. A. Rodini endaga. „Mis asjus?” küsis administraator vaiksel viisakal häälel. Naine oli keskealine, hästi hoitud, hästi säilinud, puhas valge pluus seljas. Ta nägi välja, nagu oleks eluaeg laua taga töötanud. Kogenud bürokraat. Aga stressis. Näis, nagu kannaks ta oma õlul kõiki linna hiljutisi muresid.
„James Barri asjus,” ütles Reacher.
„Kas te olete reporter?” küsis administraator.
„Ei,” vastas Reacher.
„Mis seose selle looga ma härra Rodini kabinetti teatan?”
„Ma tundsin James Barri sõjaväes.”
„See oli kindlasti ammu.”
„Tükk aega tagasi,” möönis Reacher.
„Kas te ütleksite oma nime?”
„Jack Reacher.”
Administraator valis telefonil numbri ja hakkas rääkima. Reacheri arust rääkis naine sekretäriga, sest nii talle kui ka härra Rodinile viidati kolmandas isikus nagu kõrvalseisjatele. Kas härra Rodin võtab ta selle loo asjus vastu? Mitte Barri loo. Lihtsalt selle loo. Kõnelus jätkus. Siis kattis administraator telefonitoru, mille pigistas rinnale rangluu alla, vasaku rinna kohale.
„Kas teil on infot?” küsis ta.
Sekretär
