oli mitmesuguseid. Üks oli täielik ravikindlustuse pakett. Teine oli see, et teda ei nimetatud sekretäriks, vaid assistendiks. Kolmas oli büroo lubadus anda töötajatele ja nende pereliikmetele tasuta õigusabi. Harilikult puudutas see testamente, pärusvara, lahutusi ning jagelusi kindlustusfirmadega mõlgitud autode pärast. Mitte täiskasvanud vendade kaitsmist, keda süüdistatakse linnas snaiperpüssiga toime pandud kurikuulsas tapatöös. Rosemary teadis seda. Kuid ta uskus, et peab vähemalt üritama. Sest ta tundis oma venda ja teadis, et too ei saa süüdi olla.
Ta helistas koju osanikule, kelle alluvuses töötas. Viimane oli peamiselt maksuspetsialist ja helistas seepärast büroo kriminaalasjade advokaadile. Kriminaaladvokaat helistas juhtivosanikule, kes kutsus kokku kõigi osanike nõupidamise. See peeti vabaajaklubis lõunat süües. Algusest peale oli küsimuseks, kuidas Rosemary Barri palve võimalikult taktitundeliselt tagasi lükata. Kaitse säherduse kuriteo puhul ei kuulunud nende kompetentsi. Ja nad ei tahtnudki, et kuuluks. Tuli mõelda suhetele avalikkusega. Selles oldi pikemata ühel nõul. Aga nad olid ustava loomuga ja Rosemary Barr oli nende tubli töötaja juba palju aastaid. Kuna nad vormistasid tema tuludeklaratsiooni, teadsid nad, et raha tal pole. Nad oletasid, et ka tema vennal pole raha. Kuid põhiseadus garanteerib pädeva juriidilise nõustaja, ja riiklikult määratud kaitsjatest olid nad nigelal arvamusel. Seega seisid nad tõelise eetilise dilemma ees.
Küsimuse lahendas kriminaaladvokaat. Tema nimi oli David Chapman. Ta oli vilunud veteran, kes tundis ringkonnaprokurör Rodinit. Tundis päris hästi. Teisiti polnudki võimalik. Nende elukäik oli läbi põimunud, nad kasvasid üles samas kandis ja töötasid samal alal, ehkki vastaspooltel. Nõnda läks Chapman suitsetamistuppa ja helistas mobiiliga ringkonnaprokurörile koju. Kaks juristi arutasid asja põhjalikult ja avameelselt. Seejärel naasis Chapman lõunalauda.
„Ei mingit kahtlust,” ütles ta. „Preili Barri vend on igal juhul süüdi. Rodini kaasus on nagu õpikujuhtum. Põrgut, ühel päeval pannaksegi see küllap õpikutesse. Kogutud on kõik mõeldavad tõendid. Kuskil pole ainsatki valguskiirt.”
„Kas ta oli sinuga aus?” küsis juhtivosanik.
„Vanade semudega udu ei aeta,” vastas Chapman.
„Niisiis?”
„Meil jääks vaid üle rõhuda pehmendavatele asjaoludele. Kui surmasüst asendataks eluaegse vangistusega, oleks see juba suur võit. Rohkem ei saagi preili Barr tahta. Ja ka tema neetud vend mitte, kogu lugupidamise juures.”
„Kui kaua me sellega tegeleksime?” küsis juhtivosanik.
„Ainult karistuse määramise faasis. Sest ta tunnistab end kindlasti süüdi.”
„Kas võtad töö enda peale?”
„Olukorda arvestades jah.”
„Mis see meile tundides maksma läheb?”
„Vähe. Me ei saa suurt midagi teha.”
„Millised on pehmendavad asjaolud?”
„Ta on vist Lahesõja veteran. Nii et arvatavasti mingi keemiline värk. Või hilinenud posttraumaatiline. Äkki õnnestub Rodiniga kokkulepe sõlmida. Näiteks lõunat süües.”
Juhtivosanik noogutas. Pöördus maksuspetsialisti poole. „Ütle oma sekretärile, et me teeme kõik endast oleneva tema venna hädatunnil aitamiseks.”
Enne kui õde või Chapman jõudsid Barriga kohtuda, toimetati ta politseijaoskonna arestikambrist maakonnavanglasse. Tekk ja pidžaama võeti ära, talle anti paberaluspesu, oranž vangiriietus ja paar kummist dušisandaale. Maakonnavangla ei olnud meeldiv koht. See lõhnas halvasti ja oli kärarikas. See oli äärmiselt ülerahvastatud ning ühiskondlikud ja etnilised pinged, mida tänaval vaos hoiti, vohasid trellide taga kontrollimatult. Igasse kongi oli topitud kolm meest ja valvurite käsi oli lühike. Uustulnukaid kutsuti kullesteks ja nad pidid ise enda eest seisma.
Aga Barr oli sõjaväes teeninud, nii et kultuurišokk oli talle väiksem kui mõnele teisele. Ta pidas kullesena kaks tundi vastu ja viidi siis küsitlustuppa. Öeldi, et seal ootab teda advokaat. Ta leidis eest laua ja kaks tooli, mis olid väikeses akendeta ruumis põranda külge needitud. Ühel toolil istus tüüp, keda ta justkui kusagilt mäletas. Laual oli diktofon. Kaasaskantava pleieri moodi.
„Minu nimi on David Chapman,” teatas toolil istuv mees. „Ma olen kriminaalasjade kaitseadvokaat. Jurist. Teie õde töötab minu büroos. Ta palus, et me teid aitaksime.”
Barr vaikis.
„Nii et siin ma nüüd olen,” ütles Chapman.
Barr vaikis.
„Ma salvestan meie vestlust,” jätkas Chapman. „Võtan selle linti. Te ei ole usutavasti vastu?”
Barr vaikis.
„Me oleme vist korra kohtunud,” ütles Chapman. „Mingil aastal büroo jõulupeol?”
Barr vaikis.
Chapman ootas.
„Kas süüdistusi on teile selgitatud?” küsis ta.
Barr vaikis.
„Süüdistused on väga rasked,” ütles Chapman.
Barr ei kõssanudki.
„Ma ei saa teid aidata, kui te ise ennast ei aita,” lisas Chapman.
Barr ainult vahtis teda. Istus mitu pikka minutit liikumatult ja vaikselt. Kummardus seejärel diktofoni poole ja avas eelmise päeva lõunast saadik esimest korda suu.
Ta ütles: „Kinni võeti vale mees.”
„Kinni võeti vale mees,” kordas Barr.
„Eks rääkige mulle siis õigest mehest,” ütles Chapman kohe. Kohtusaalis oli ta hea taktik. Oskas rütmi saavutada. Küsimusvastus, küsimus-vastus. See aitas inimestel end avada. Nad said rütmi sisse ja ladusid kõik lagedale.
Aga Barr jäi uuesti vakka.
„Teeme asja selgeks,” ütles Chapman.
Barr ei vastanud.
„Kas te eitate süüd?” küsis Chapman.
Barr vaikis.
„Eitate või?”
Ei mingit vastust.
„Kõik tõendid on olemas,” ütles Chapman. „Kahjuks üsna ümberlükkamatud. Praegu ei maksa lolli mängida. Me peame rääkima, miks te seda tegite. Miski muu meid ei aita.”
Barr vaikis.
„Kas te tahate, et ma teid aitan?” küsis Chapman. „Või mitte?”
Barr vaikis.
„Võib-olla oli süüdi teie omaaegne sõjakogemus,” pakkus Chapman. „Või posttraumaatiline stress. Või mingi vaimne häire. Me peame põhjusele keskenduma.”
Barr vaikis.
„Eitamine pole kuigi arukas,” ütles Chapman. „Tõendid on viimseni olemas.”
Barr
