oli suurepärane sõna. See viitas juhuslikkusele, ohjeldamatusele, metsikusele, julmusele. Selles sõnas oli motiivi puudumine, ebaisikulisus. Täpselt õige sõna niisuguse loo kohta. Samal ajal teadis ta, et ekraani allossa pealkirjaks see ei kõlba. Sinna sobib rohkem „veresaun”. „Reedeõhtune veresaun”? „Veresaun tipptunnil”? Ta jooksis ukse juurde ja lootis, et abitoimetaja nuputab selles vaimus midagi ka ise välja.
Lahinguväljal ei viibi ka seadusesilmi nagu linnades. Tosin üheaegset kõnet numbril 911 panid hädaabiteenistuse telefonipuldi jõulupuuna särama, ja neljakümne sekundiga olid kohalik politsei ja tuletõrje juba teel. Kõik jõud saadeti välja, vilkurite sähvides ja sireenide unnates. Iga patrullauto, iga vaba uurija, iga kriminalist, tuletõrjeauto, parameedik ja kiirabi. Alguses valitses täielik segadus. Kõned hädaabinumbril olid olnud hirmunud ja seosetud. Aga et ilmselgelt oli toimunud kuritegu, ja pealegi raske, siis määrati ajutiselt käskijaks raskete kuritegude rühma juhtuurija. Too oli kakskümmend aastat politseis töötanud tasemel veteran, kes oli alustanud patrullpolitseinikuna. Tema nimi oli Emerson. Masendunud ja ahastuses, kihutas ta ümber ehitustööde põigeldes sireeni saatel läbi veniva liikluse ega võinud kuidagi teada, mis oli juhtunud. Röövimine, uimastid, jõugutüli, terrorism – tal polnud korralikku infot. Mitte vähimatki. Kuid ta oli rahulik. Suhteliselt. Tema pulss ei tõusnud üle saja viiekümne. Meeleheitlikult teavet igatsedes oli tal sõidu ajal hädaabidispetšeriga raadioside.
„Nüüd helistab keegi uus tüüp,” karjus dispetšer.
„Kes?” karjus Emerson vastu.
„Merejalaväelane, värbamiskeskusest.”
„Kas ta oli tunnistaja?”
„Ei, ta oli majas sees. Aga nüüd on ta õues.”
Emerson kiristas hambaid. Ta teadis, et ei jõua sündmuspaigale esimesena. Mitte sinnapoolegi. Teadis, et juhatab vägesid tagalast. Seega vajas ta kedagi kohapeal. Otsemaid. Merejalaväelane? Sobib.
„Okei,” ütles ta. „Ühenda mind merejalaväelasega.”
Kõlasid valjud klõpsatused ja elektroonilised helid, seejärel kuulis Emerson uut tausta. Kauged kisendused ja vee pladin vabas õhus. Purskkaev, mõtles ta.
„Kes seal on?” küsis Emerson.
Vastas külmavereline kiirustav hääl, vali ja hingeldav, mobiiltelefoni mikrofon suu ligi surutud.
„Siin Kelly,” ütles hääl. „Vanemseersant, Ühendriikide merejalavägi. Kellega ma räägin?”
„Emerson linnapolitseist. Sõidan sinna, jõuan kümmekonna minuti pärast. Mis toimub?”
„Viis langenut,” lausus merejalaväelane.
„Viis surnut?”
„Just nii.”
Raisk. „Vigastatuid?”
„Mina ei näe ühtegi.”
„Viis surnut ja mitte ühtegi vigastatut?”
„Just nii,” kordas merejalaväelane.
Emerson vaikis. Ta oli näinud tulistamisi avalikes kohtades. Oli näinud surnuid. Aga mitte kunagi ainult surnuid. Avalikel tulistamistel kaasnes surnutega alati ka vigastatuid. Enamasti vähemalt üks ühele.
„Te olete vigastatute osas kindel?” küsis ta.
„Just nii, söör,” vastas merejalaväelane.
„Kes on hukkunud?”
„Tsiviilisikud. Neli meest, üks naine.”
„Raisk.”
„Samad sõnad, söör,” ütles merejalaväelane.
„Kus teie olite?”
„Värbamiskeskuses.”
„Mida te nägite?”
„Mitte midagi.”
„Mida te kuulsite?”
„Tule avamist, kuus lasku.”
„Püstolid?”
„Vist pikk püss. Üksainus.”
„Vintpüss?”
„Minu meelest poolautomaat. Tulistati kiiresti, aga täisautomaat see polnud. Kõik langenud said kuuli pähe.”
Snaiper, mõtles Emerson. Raisk. Hull automaatrelvaga.
„Kas mees on nüüd läinud?” küsis ta.
„Rohkem pole tulistatud, söör.”
„Ta võib ikka veel seal olla.”
„Võimalik, söör. Inimesed otsisid varju. Suurem jagu on praegu raamatukogus.”
„Kus teie olete?”
„Väljakuseina taga peidus, söör. Minuga on veel paar inimest.”
„Kus tema oli?”
„Ei oska kindlalt öelda. Võib-olla parkimismajas. Uues osas. Inimesed näitasid sinna. Nad võisid näha lasusähvatust. Ja see on ainuke suur ehitis, mis on otse langenute poole.”
Nagu küülikutarandik, mõtles Emerson. Täielik tohuvabohu.
„Televisioon on siin,” teatas merejalaväelane.
Raisk,mõtles Emerson.
„Kas te olete mundris?” küsis ta.
„Täies mundris, söör. Värbamiskeskuse pärast.”
„Okei, püüdke kuidagi korda hoida, kuni mu mehed kohale jõuavad.”
„Kuulen, söör.”
Kõne lõpetati ja Emerson kuulis taas dispetšeri hingamist. Televisioon ja vintpüssiga hull, mõtles ta. Kuradi kurat. Surve ja arupärimised ja võimude süüdistamine, nagu igal pool, kus on mängus televisioon ja püssiga hull. Ta vajutas nuppu, mis andis talle ühenduse kõigi autodega.
„Tähelepanu, kõik üksused,” ütles ta. „See oli üksik hull pika püssiga. Arvatavasti automaatrelv. Valimatu tulistamine avalikus kohas. Võimalik, et parkimismaja uuest osast. Nii et ta on kas alles seal või juba nelja tuule poole kadunud. Kui ta lahkus, siis kas jalgsi või sõidukiga. Need üksused, kes on üle kümne kvartali eemal, peatuvad ja sulgevad ala. Keegi ei pääse sisse ega välja, selge? Mitte ükski auto ega jalakäija, mitte ühelgi tingimusel. Need üksused, kes on lähemal kui kümme kvartalit, jätkavad eriti ettevaatlikult sõitu. Aga ta ei tohi pakku pääseda. Ei tohi märkamata jääda. Rahvas, me peame ta kätte saama. See sell tuleb tabada täna, enne kui CNN meile kaela sajab.”
Kaubikuga mees vajutas pöidlaga tõstandukse puldil nuppu ja garaažiuks kerkis mürinal. Ta sõitis garaaži, vajutas pöidlaga uuesti nuppu ja uks langes tema järel kinni. Ta keeras süüte välja ja istus hetke
