tean,” ütles Emerson.
„Kui veendunult tohin ma seda teha?”
„Asi edeneb, aga me pole veel omadega mäel.”
Ülem noogutas ja vaikis.
Täpselt kell üheksa helistas Emersonile patoloog. Tema alluvad olid kõigi viie peast röntgenpildid teinud. Koed olid rängalt kahjustatud, kuulid kinni jäämata sisenenud ja väljunud.
„Õõnesotsalised,” lausus patoloog. „Kõik läksid puhtalt läbi.”
Emerson pöördus ilubasseini vaatama. Sinna lendas kuus kuuli, mõtles ta. Need viis, mis läksid puhtalt läbi, ja üks möödalask. Kell veerand kümme oli bassein viimaks tühi. Tuletõrjevoolikud imesid juba õhku. Järel oli vaid veerand tolli paksune räpane sõmer ja rohkesti prahti. Emerson käskis prožektorite nurka muuta ja saatis kaksteist politseikooli kadetti üle seinte, kuus ühest ja kuus teisest otsast.
Parkimismaja laienduses märkisid kriminalistid üles nelikümmend kaheksa jalajälge sinna ja nelikümmend kaheksa tagasi. Minnes oli kurjategija olnud ettevaatlikult enesekindel ja tulles võtnud pikemad sammud. Kiirustanud. Jalajäljed olid suurus üksteist. Viimaselt sambalt enne kirdenurka leiti kiude. Huupi arvates merseriseeritud puuvill, kahvatut tooni vihmamantli küljest ja abaluude kõrguselt, nagu oleks tüüp selja vastu värsket betooni surunud ja ümber samba nihkunud, et väljakule pilku heita. Samba ja piirdemüüri vahel leiti põrandatolmust ulatuslikke jälgi. Lisaks veel siniseid kiude, vihmamantli kiude ning tillukesi kautšukitükikesi, mis olid kahvatut värvi ja vanad.
„Ta roomas maas,” ütles juhtkriminalist. „Põlvedel ja küünarnukkidel sinna, põlvedel, varvastel ja küünarnukkidel tagasi. Kui me kunagi ta jalatsid leiame, on nende ninad ära kriimustatud.”
Nad leidsid paiga, kus ta oli nähtavasti istukile tõusnud ja seejärel põlvitanud. Otse ees paistsid müüriserval mahakratsitud laki kübemed.
„Siia toetas ta püssi,” ütles juhtkriminalist. „Kiigutas seda asendit otsides edasi-tagasi.”
Ta astus samale joonele ja vaatas nagu püssiga sihtides üle lakikübemete. Ta nägi enda ees Emersoni, kes vähem kui kolmekümne viie jardi kaugusel tühja ilubasseini juures ringi marssis.
Politseikooli kadetid veetsid tühjas basseinis pool tundi ja tõid kaasa hulga mitmesugust träni, ligi kaheksa dollarit müntides ja kuus kuuli. Viis neist olid vormitud tinatükid, aga üks nägi välja lausa uhiuus. See oli tagant ahenev õõnesotsaline, kaunilt valatud, peaaegu kindlasti 7,65-millimeetrine. Emerson võttis ühendust oma juhtiva kriminalistiga ülal parklas.
„Sa pead siia alla tulema,” ütles ta.
„Ei, sina pead siia üles tulema,” vastas kriminalist.
Emerson läks üles teisele tasandile ja leidis kõik kriminalistid kokku kogunenult kummargil, taskulambikiired alla kitsasse betooniprakku suunatud.
„Paisumissoon,” ütles juhtkriminalist. „Ja etskae, mis sinna kukkus.”
Emerson trügis lähemale, langetas pilgu ja nägi läikivat hülssi.
„Padrunikest,” nentis ta.
„Ülejäänud võttis mees kaasa. Aga see lipsas käest.”
„Sõrmejäljed?” küsis Emerson.
„Loota on,” ütles kriminalist. „Salve laadides ei kanta enamasti kindaid.”
„Kuidas me selle välja võtame?”
Kriminalist tõusis ja otsis taskulambikiirega laest elektrikarpi. Üks uus oli sealsamas lähedal, ühendamata kaablid lehvikuna rullis. Ta silmitses põrandat otse selle all ja leidis mahakärbitud juppide tohuvabohu. Ta valis kaheksateist tolli pikkuse maandusjuhtme jupi. Puhastas ära ja painutas L-tähe kujuliseks. See oli kange ja raske. Kavandatud küllap spetsiaalselt niisuguste suurte päevavalguslampide tarvis, mis tema oletust mööda parkla lakke paigutatakse. Võib-olla sellepärast projekti rahastus seisiski. Võibolla kulutas linn raha valedele asjadele.
Ta susis juhtme alla lahtisesse soonde ja libistas edasi, kuni ots kenasti tühja padrunikesta sisenes. Siis tõstis ta kesta väga ettevaatlikult välja, et seda mitte kriimustada. Poetas kohe kilest asitõendikotikesse.
„Kohtume jaoskonnas,” ütles Emerson. „Tunni aja pärast. Ma ajan ringkonnaprokuröri platsi.”
Ta kõndis minema, sammud kulgemas jalajälgede roduga paralleelselt. Seejärel seisatas ta tühja parkimiskoha kõrval.
„Tühjendage parkimisautomaat,” hõikas ta. „Võtke kõigilt müntidelt sõrmejäljed.”
„Miks?” hõikas kriminalist vastu. „Kas sa arvad, et tüüp maksis?”
„Igaks juhuks võiks üle kontrollida.”
„Enne viie inimese mahakõmmutamist parkimise eest maksta oleks ogar.”
„Viie inimese mahakõmmutamine ongi ogar.”
Kriminalist kehitas õlgu. Tühjendada parkimisautomaat? Aga eks säärased mõttevälgatused olidki need, mille eest uurijatele maksti, seega valis ta mobiiltelefonil numbri ja palus linnaametnikust asjapulgal siia tagasi kobida.
Sellisel hetkel kaasati alati keegi ringkonnaprokuratuuri esindaja, sest süüdistuse eest vastutas ringkonnaprokurör üksi. Kohtus ei võitnud ega kaotanud politsei. Vaid ringkonnaprokurör. Niisiis andis ringkonnaprokuratuur tõendusmaterjalile omapoolse hinnangu. Kas süüdistuse esitamiseks on alust? Kas tõendid on tugevad või nõrgad? See oli nagu prooviesinemine. Nagu kohtumõistmine enne kohtumõistmist. Asja tähtsuse tõttu esines Emerson seekord ringkonnaprokurörile endale. Suur nina ise, mees, kellel tuli arvestada valimistega. Ja tagasivalimistega.
Nad pidasid Emersoni kabinetis kolmekesi nõu. Emerson, kriminalistide meeskonna juht ning ringkonnaprokurör. Prokuröri nimi oli Rodin, lühendatud kuju vene nimest, mis oli olemas ammu enne seda, kui tema vanavanemad Ameerikasse saabusid. Ta oli viiekümne aastane, sale, hea tervise juures ja väga ettevaatlik. Tema alluvuses oli prokuratuuril silmapaistev võitude jada, aga see tulenes peamiselt tõigast, et ta viis kohtusse üksnes täiesti kindlaid süüdistusi. Täieliku kindluse puudumisel ta loobus ja ajas vea politseinike kaela. Vähemalt tundus Emersonile nõnda.
„Ma vajan hädasti häid uudiseid,” ütles Rodin. „Kogu linn on hirmust segi minemas.”
„Me teame täpselt, kuidas see juhtus,” kuulutas Emerson. „Meil on sündmustest põhjalik ülevaade.”
„Te teate, kes seda tegi?” küsis Rodin.
„Veel mitte. Praegu on ta alles tundmatu.”
„Rääkige siis sammhaaval.”
„Meil on turvakaamera mustvalge videosalvestus heledast kaubikust, mis sisenes parklasse üksteist minutit enne intsidenti. Pori ja räpa alt pole numbrimärke näha, ka kaamera nurk on vilets. Aga tõenäoliselt on see Dodge Caravan, mitte kuigi uus ja ostujärgselt tumedaks toonitud akendega. Praegu vaatame läbi vanu salvestusi, kuna on selge, et ta käis parklas ka millalgi varem ja tõkestas ühe parkimiskoha ebaseaduslikult liikluskoonusega, mille varastas mõnest linna ehituspaigast.”
„Kas
