neljakümne ühe aastane.
Koer oli vana krants, kes vastumeelselt ärkas ja köögist kohale ukerdas. Koerarühma omad püüdsid looma kohe kinni ja viisid joonelt furgooni. Emerson võttis kiivri peast ja trügis läbi inimsumma tillukesse magamistuppa. Nägi öökapil Jack Danielsi pudelit, mis oli kolmveerandi ulatuses täis, ja kõrval samuti kolmveerandi ulatuses täis oranži ravimipudelikest. Ta kummardus vaatama. Unerohutabletid. Seaduslikud. Hiljuti välja kirjutatud, kellegi Rosemary Barri nimele. Sildil oli kirjas: Rosemary Barr. Unetuse korral üks tablett.
„Kes on Rosemary Barr?” küsis abiprokurör. „Kas ta on abielus?”
Emerson heitis toale pilgu. „Ei paista küll sedamoodi.”
„Enesetapukatse?” päris erirühma komandör.
Emerson raputas pead. „Siis oleks ta need kõik sisse võtnud.
Ja viskipudeli tühjaks joonud. Ma arvan, et härra Barril oli täna õhtul lihtsalt uinumisega raskusi. Pärast väga toimekat ja tegusat päeva.”
Õhk toas oli kolkunud. See lõhnas määrdunud linade ja pesemata ihu järele.
„Me peame ettevaatlikud olema,” ütles abiprokurör. „Ta on praegu oimetu. Tema advokaat väidab, et ta polnud võimeline oma õigustest täiesti aru saama. Nii et tal ei tohi lasta sõnagi rääkida. Ja kui ta midagi räägib, ei tohi me kuulata.”
Emerson kutsus kiirabimeeskonna. Käskis neil Barr läbi vaadata, kindlaks teha, ega ta ei teeskle või surema hakka. Nad sekeldasid mõne minuti, kuulasid südant, kontrollisid pulssi, lugesid ravimipudeli silti. Seejärel kuulutasid nad, et Barr on enam-vähem tervise juures, kuid magab sügavalt.
„Psühhopaat,” ütles erirühma komandör. „Ei mingit südametunnistust.”
„Kas me oleme üldse veendunud, et see on õige mees?” küsis abiprokurör.
Emerson leidis tooliseljale kokku pandud püksipaari ja katsus taskuid. Tõi lagedale väikese rahakoti. Leidis juhiloa. Nimi ja aadress klappisid. Ka foto klappis.
„Mees on õige,” ütles ta.
„Tal ei tohi lasta midagi öelda,” kordas abiprokurör. „Asi peab puhas olema.”
„Ma loen talle ikkagi õigused ette,” teatas Emerson. „Jätke see meelde, rahvas.”
Ta raputas Barri õlast ja too avas vastuseks pooleldi silmad. Siis retsiteeris Emerson peast vahistatu õigused. Õigus vaikida, õigus advokaadile. Barr proovis keskenduda, aga see ei õnnestunud. Lõpuks uinus ta uuesti.
„Okei, viige ta ära,” ütles Emerson.
Ta mässiti teki sisse ja kaks politseinikku tassisid ta majast välja autosse. Abiprokurör ja üks parameedik läksid sama autoga. Emerson jäi majja ning alustas läbiotsimist. Luitunud sinised teksad leidis ta magamistoa kapist. Kautšukist taldadega saapad olid kenasti kapipõrandale asetatud. Need olid tolmused. Vihmamantel oli esikukapis. Beež Dodge Caravan oli garaažis. Kriimustatud püss oli keldris. Üks mitmest, mis olid seinale needitud raamile paigutatud. Raami all pingil oli viis üheksamillimeetrist püstolit. Ja karbid laskemoonaga, kaasa arvatud üks pooltühi karp Lake City M852 168-graaniste tagant ahenevate ja õõnesotsaliste 7,65-millimeetristega. Karpide kõrval klaaspurgid tühjade padrunikestadega. Korduvkasutuseks valmis, mõtles Emerson. Käsitsi laadimiseks. Pingile lähimas purgis oli neid ainult viis. Purgi kaas oli pealt ära, nagu oleksid viis uusimat padrunit sinna visatud hiljuti ja kiirustades. Emerson kummardus ja nuusutas. Õhk purgis lõhnas püssirohu järele. Lõhn oli juba külm, aga mitte veel väga vana.
Emerson lahkus James Barri majast kell neli hommikul, välja vahetatuna kriminalistikaspetside poolt, kes pidid kogu elamise tollhaaval läbi kammima. Ta helistas valveseersandile ja sai kinnituse, et Barr magab rahulikult üksikkongis ööpäevaringse arstliku järelevalve all. Siis läks ta koju ja jõudis kaks tundi tukastada, enne kui duši all käis ning pressikonverentsiks riietus.
Pressikonverents andis uudisele surmahoobi. Uudisloole on tarvis, et mees viibiks endiselt vabaduses. Et ta luusiks ringi, tigedalt, märkamatult, sünge ja ohtlikuna. Uudislugu vajab hirmu. Igapäevased toimingud, nagu bensiinijaamas tankimine või kaubamajakülastus või kirikusseminek, peavad paistma haavatavate ja riskantsetena. Nõnda oli teade, et mees leiti üles ja vahistati veel enne teise uudistetsükli algust, Ann Yanni jaoks katastroof. Ta teadis silmapilk, mis hoiaku telekanali peakorter võtab. Ammendunud teema, lõpetatud, möödas. Eilse päeva värk, sõna otseses mõttes. Nagunii polnud see algusest peale suurem asi. Lihtsalt mingi vaimupuudega südamaa hälvik, liiga loll, et end öösel ära peita. Küllap magab oma nõoga ja joob suurest plastpudelist kanget õlut. Ei midagi ähvardavat. Talle võimaldatakse veel üks üleriigiline reportaaž, et kuriteost kokkuvõte teha ja vahistamisest kõnelda, ja ongi kõik. Tagasi tundmatusse.
Niisiis oli Yanni pettunud, aga varjas seda hästi. Ta esitas küsimusi ja manas häälde imetlust. Umbes poole peal hakkas ta kokku panema uut lähenemist. Uut narratiivi. Tuli tunnistada, et politsei töö oli olnud igati muljetavaldav. Ja see kurjategija ei olnud suvaline hälvik. Mitte tingimata. Järelikult oli vägagi tõsiseltvõetav politseijaoskond tabanud tõsiseltvõetava roimari. Siinsamas südamaal. Eelmiste kuulsate juhtumite puhul rannikul oli selleks pikalt aega kulunud. Kas selline lugu müüks? Ta hakkas endamisi pealkirja otsima. „Ameerika kiireimad pojad”? Nagu mäng väljendiga „parimad pojad”?
Kümmekonna minuti pärast andis ülem sõna Emersonile. Too tutvustas lähemalt kurjategija isikut ja tausta. Tema jutt oli kuivavõitu. Piirdugem faktidega. Ta kirjeldas lühidalt juurdlust. Vastas küsimustele. Ei hoobelnud. Ann Yanni kahtlustas, et Emersoni meelest politseil lihtsalt vedas. Neile oli jäetud tavalisest palju rohkem juhtlõngu.
Nüüd astus poodiumile Rodin. Tema käitumise järgi oli politsei ära teinud vaid vähetähtsa eeltöö ja tõeline võitlus alles algas. Prokuratuur vaatab kõik üle ja langetab vajalikud otsused. Jah, preili Yanni, kuna asjaolud tema arvates seda nõuavad, siis taotleb ta James Barrile päris kindlasti surmanuhtlust.
Laupäeva hommikul kell üheksa ärkas James Barr oma kongis ravimipohmakaga. Temalt võeti otsekohe sõrmejäljed, ja õigused loeti talle koguni kaks korda ette. Õigus vaikida, õigus advokaadile. Ta otsustas vaikida. Seda teevad vähesed. Suudavad vähesed. Enamasti on rääkimissoov vastupandamatu. Aga James Barr sai sellest võitu. Ta pigistas suu kinni ja jättiski nii. Hulk inimesi proovis temaga kõnelda, kuid ta ei vastanud. Mitte kordagi. Mitte ühtegi sõna. Emerson võttis asja rahulikult. Tõtt-öelda ei tahtnudki ta, et Barr rääkima hakkaks. Ta eelistas tõendusmaterjali kokku koguda, sellesse süveneda, seda järele katsuda ja lihvida, kuni võis loota, et mees mõistetakse süüdi ka ilma ülestunnistuseta. Ülestunnistuste kohta on kaitsel kerge väita, et need anti surve all või segaduses, ja nõnda oli ta õppinud neid vältima. Need olid kirss tordil. Sõna otseses mõttes viimane, mida ta kuulda tahtis, mitte esimene. Erinevalt televisiooni politseisarjadest, kus lakkamatud ülekuulamised on omamoodi etenduskunst. Seega hoidis ta parem eemale, lubades kriminalistidel teha aega ja kannatust nõudvat tööd.
James Barri õde oli vennast noorem ja vallaline ning elas kesklinnas üürikorteris. Õe nimi oli Rosemary. Nagu linna ülejäänud elanikkond, nii oli temagi kohkunud ja vapustatud ja rabatud. Ta oli reede õhtul uudiseid näinud. Ja laupäeva hommikul vaatas ta neid jälle. Ta kuulis, kuidas politseiuurija nimetas tema venda. Alguses arvas ta, et see on eksitus. Et ta kuulis valesti. Aga mees muudkui korrutas seda. James Barr, James Barr, James Barr. Rosemary puhkes nutma. Ta nuttis kõigepealt segadusest, siis õudusest, seejärel raevust.
Lõpuks
