te arvate, kas koonus pärineb Esimese tänava töödelt?”
„Ehitatakse igal pool üle linna.”
„Esimene tänav on kõige lähemal.”
„Mind ei huvita eriti koonuse päritolu.”
Rodin noogutas. „Nii et ta reserveeris endale parkimiskoha?”
Emerson noogutas omakorda. „Täpselt juurdeehituse alguses. Koonus jättis seal usutava mulje. Meil on tunnistaja, kes nägi seda kohal vähemalt tund aega varem. Ja koonusel on sõrmejäljed. Palju sõrmejälgi. Parem pöial ja nimetissõrm klapivad jälgedega veeranddollarilisel, mille võtsime parkimisautomaadist.”
„Ta maksis parkimise eest?”
„Ilmselt jah.”
Rodin kaalutles.
„Ei pea vett,” lausus ta. „Kaitse võib väita, et ta pani koonuse sinna mingil süütul põhjusel. Süütult isekal, muide. Ja münt võis parkimisautomaadis olla juba mitu päeva.”
Emerson naeratas. Politseinikel oma mõtteviis, juristidel oma.
„See pole veel kõik,” ütles ta. „Pärast parkimist kõndis ta läbi juurdeehituse. Mitmesse kohta jäi tõendusmaterjalina jälgi tema jalatsitest ja riietest. Pealegi jäi tõendusmaterjali ka talle endale külge, eeskätt tsemenditolmu. Tõenäoliselt palju.”
Rodin raputas pead. „Mis näitab, et ta käis seal viimase kahe nädala jooksul. Muud midagi. Liiga ebatäpne.”
„Meil on võimalik tema relva tuvastada kolmel viisil,” ütles Emerson.
See äratas Rodini tähelepanu.
„Ta lasi ühe korra mööda,” jätkas Emerson. „Kuul läks basseini. Ja kas teate mis? Ballistikalaborites tehakse relvade katselaskmisi just samamoodi. Tulistatakse pikka veemahutisse. Vesi aeglustab ja peatab kuuli seda põrmugi kahjustamata. Nii et meil on rikkumata kuul kogu soonemustriga, mida läheb vaja ühe konkreetse püssiga sidumiseks.”
„Kas te suudate selle püssi leida?”
„Meil on mahakratsitud laki kübemed paigast, kus ta toru müürile toetas.”
„See on hea.”
„Lausa suurepärane. Kui me püssi leiame, võrdleme selle lakki nende kübemetega. Täpselt nagu DNA.”
„Kas te leiate püssi?”
„Me leidsime ühe padrunikesta. Sellel on kestaheitja jälg. Nii et meil on kuul ja padrunikest. Koos seovad need relva kuriteoga. Kriimustused seovad relva parklaga. Parkla seob kuriteo isikuga, kes jättis endast maha tõendusmaterjali.”
Rodin vaikis. Emerson teadis, et ta mõtleb vandeprotsessile. Tehniliste tõenditega oli teinekord raske veenda. Neil puudus inimlik mõõde.
„Padrunikestal on sõrmejäljed,” jätkas Emerson. „Sellest, kui ta salve laadis. Sama pöial ja nimetissõrm, mis parkimisautomaadi mündil ja liikluskoonusel. Järelikult saame kuriteo siduda relvaga, relva laskemoonaga ja laskemoona tüübiga, kes seda kasutas. Mõistate? Kõik sobib kokku. Mees, relv, kuritöö. Täiesti lollikindel.”
„Kas videolindil on näha kaubiku lahkumist?”
„Poolteist minutit pärast esimest hädaabikõnet.”
„Kes see mees on?”
„Niipea kui sõrmejälgede andmebaasid uuesti ühendust võtavad, saame teada.”
„Kui ta ikka on andmebaasides.”
„Mina arvan, et ta oli sõjaväes laskur,” ütles Emerson. „Kõik sõjaväes teeninud on andmebaasides. Nii et see on vaid aja küsimus.”
See oli neljakümne üheksa minuti küsimus. Valvelaua tüüp koputas ja sisenes. Tal oli käes paberipatakas. Paberitel oli kirjas nimi, aadress ja teenistuskäik. Pluss täiendavat infot kõikjalt süsteemist. Juhiloafoto seal hulgas. Emerson võttis paberid ja libistas neist korra pilgu üle. Siis veel kord. Siis ta naeratas. Täpselt kuus tundi pärast esimest lasku oli vennike omadega vahel. Võiduseis.
„Tema nimi on James Barr,” ütles Emerson.
Kabinetis valitses vaikus.
„Ta on neljakümne ühe aastane. Elab siit kahekümne minuti kaugusel. Teenis Ühendriikide armees. Neliteist aastat tagasi läks auga erru. Jalaväespetsialist – vean kihla, et see tähendab snaiperit. ARK-i andmetel sõidab kuue aasta vanuse beeži Dodge Caravaniga.”
Ta lükkas paberid üle kirjutuslaua Rodini ette. Rodin korjas need pihku ja luges kaks korda hoolikalt. Emerson jälgis ta silmi. Nägi teda mõtlemas: mees, relv, kuritöö. Nagu oleks vaadanud Vegase mänguautomaati üles rivistamas kolme kirssi. Tirr-tirr-tirr! Kindel värk.
„James Barr,” nentis Rodin justkui sõnade kõla nautides. Ta lappas välja foto ja heitis sellele pilgu. „James Barr, te olete kõrvuni pasas.”
„Aamen,” ütles Emerson kiitust oodates.
„Ma muretsen orderid,” lausus Rodin. „Vahistamiseks, maja ja auto läbiotsimiseks. Kohtunikud võtavad sappa, et neile alla kirjutada.”
Ta lahkus ja Emerson helistas heade uudistega politseiülemale. Ülem lubas pressikonverentsi korraldada järgmisel hommikul kell kaheksa. Ütles, et päevakangelasena peab Emerson seal kohal olema. Emerson taipas, et see ongi tema kiitus, ehkki ajakirjanikud ei meeldinud talle eriti.
Orderid oli tunni ajaga valmis, aga vahistamise ettevalmistused võtsid kolm tundi. Kõigepealt tegid erariides jälgijad kindlaks, kas Barr on kodus. Tema eluase oli harilik ühekorruseline rantšostiilis maja. Ei laitmatult korras ega ka ümber kukkumas. Värv voodrilaudadel oli vana, asfalt sissesõiduteel uus. Tuled põlesid ja televiisor mängis, arvatavasti elutoas. Korraks märgati Barri ennast valgustatud aknal. Ta tundus olevat üksi. Siis läks ta nähtavasti magama. Tuled kustutati ja maja jäi vaikseks. Nii järgnes paus. Protseduurireeglid nägid ette, et relvastatud mehe kinnivõtmist majas sees tuleb hoolega kavandada. See oli politsei erirühma töö. Nad kasutasid linnaametist saadud detailplaneeringu kaarti ja pakkusid välja tavapärase tegutsemise. Maja piiratakse vargsi ümber, lisajõud ootavad kahel pool, ees- ja tagauksest tungitakse üheaegselt jõuga sisse. Vahistamine ise oli kogu keha katvat kaitseriietust ja laenatud kiivrit kandva Emersoni ülesanne. Teda saadab üks abiprokurör, et kontrollida protseduuri seaduspärasust. Keegi ei tahtnud, et kaitseadvokaadil oleks hiljem millestki kinni hakata. Kiirabimeeskond pidi olema sealsamas käepärast. Kuna kuriteopaigauurija teooria järgi on majas koer, tuleb kaasa ka kaks koerarühma politseinikku. Kokku oli asjaga seotud kolmkümmend kaheksa meest, kõik väsinud. Suurem osa oli töötanud üheksateist tundi järjest. Korraline vahetus pluss lisatunnid. Seetõttu oli õhk närvipingest paks. Usuti, et mitte kellelegi ei kuulu üksainuke automaatrelv. Kui on üks, on ka rohkem. Võib-olla täisautomaadid. Võib-olla granaadid või pommid.
Aga antud juhul oli vahistamine käkitegu. James Barr isegi ei ärganud õieti. Kui nad kell kolm hommikul uksed maha murdsid, leiti ta üksinda voodis magamas. Ehkki viisteist relvastatud meest magamistoas sihtisid teda viieteistkümne püstolkuulipilduja ja viieteistkümne taskulambikiirega, magas ta edasi. Ta niheles veidi, kui erirühma komandör tekid ja padjad peidetud relvi otsides
