kokku.
Ta tahtis õele helistada. Tahtis teada, kas õega on kõik korras.
Ta asus uuesti taksofonide poole teele.
Kohale jõudis ta tülitamata. Ruum oli väike. Seinal oli neli telefoni, neli meest rääkisid parajasti ja teised ootasid nende selja taga neljas järjekorras. Kära, jalgade lohin, sõgedavõitu naer, rahutus, ärrituvus, higi ja pesemata juuste ja kolkunud kuse hais. James Barri ettekujutuse järgi harilik vanglastseen.
Siis ei olnud see enam harilik.
Mehed hajusid tema eest ära. Lihtsalt kadusid. Nad panid plehku. Need, kes telefoniga rääkisid, riputasid toru poolelt lauselt hargile ja lipsasid mööda. Järjekord pudenes laiali. Koridori lõpp, mis oli olnud inimesi ja kära täis, jäi ainsa hetkega tühjaks ja vaikseks.
James Barr keeras ringi.
Ta nägi tätoveeringutega mehhiklast. Mehhiklasel oli nuga käes ja kaksteist sõpra kaasas. Nuga oli plastist hambaharjavars, teipi mässitud ja otsast teravaks ihutud nagu tikk-konts. Kõik sõbrad olid jässakad ja väikest kasvu, ühesuguste tätoveeringutega. Kõigil oli lühikeseks pöetud soeng, kuhu olid raseeritud keerukad mustrid.
„Oodake,” ütles Barr.
Aga mehhiklased ei oodanud, ja kaheksa minutiga oli Barr koomas. Ta leiti natuke hiljem põrandalt sodiks pekstuna, mitme torkehaava, koljumurru ja raskekujulise koljusisese verejooksuga. Tagantjärele rääkisid vangid, et see oli talle paras. Ta oli latiinodega lugupidamatu. Aga vangide sõnul ei olnud ta alistunud. Jutus oli terake imetlust. Ka mehhiklased olid natuke haiget saanud. Ent kaugeltki mitte nii palju kui James Barr. Ta toimetati kopteriga linnahaiglasse ja õmmeldi kokku ning operatsiooniga vähendati rõhku tursunud ajus. Seejärel pisteti ta koomas valve all intensiivravipalatisse. Arstid ei osanud öelda, millal ta jälle üles ärkab. Võib-olla homme. Võib-olla nädala pärast. Võib-olla kuu aja pärast. Võib-olla üldse mitte. Arstid ei teadnud ega hoolinudki. Nad kõik olid kohalikud elanikud.
Hilisõhtul helistas vanglaülem uudisega Emersonile. Siis helistas Emerson uudisega Rodinile. Seejärel helistas Rodin Chapmanile. Lõpuks helistas Chapman Franklinile.
„Mis nüüd edasi saab?” küsis Franklin.
„Mitte midagi,” vastas Chapman. „Asi seisab. Koomas tüüpi ei saa kohtu alla anda.”
„Aga kui ta üles ärkab?”
„Kui temaga on kõik korras, siis küllap jätkatakse.”
„Ja kui ei ole?”
„Sel juhul mitte. Ajukahjustusega ei anta kedagi kohtu alla.”
„Mida meie teeme?”
„Mitte midagi,” ütles Chapman. „Me ei võtnud seda nagunii väga tõsiselt. Barr on igal juhul süüdi ja keegi ei saa teda eriti aidata.”
Franklin helistas uudisega Rosemary Barrile, sest ta ei teadnud, kas keegi teine võttis vaevaks. Ta avastas, et keegi polnud võtnud. Niisiis rääkis ta naisele ise. Rosemary Barr ei näidanud oma reaktsiooni palju välja. Ta jäi lihtsalt väga vaikseks. Nagu oleks tunnete koorem teda lämmatanud.
„Ma peaksin vist haiglasse minema,” ütles ta.
„Kui soovite,” vastas Franklin.
„Ta on süütu, kas teate. See on nii ebaõiglane.”
„Kas te nägite teda eile?”
„Te peate silmas, et kas ma saan talle alibi pakkuda?”
„Kas saate?”
„Ei,” ütles Rosemary Barr. „Ei saa. Ma ei tea, kus ta eile oli. Või mida tegi.”
„Kas on kohti, kus ta käib regulaarselt? Mõni kino, baar, midagi niisugust?”
„Õigupoolest mitte.”
„On tal sõpru, kellega aega veedab?”
„Ma ei tea.”
„Sõbratari?”
„Enam ammu mitte.”
„Teised sugulased, keda ta võis külastada?”
„Me oleme kahekesi. Ainult tema ja mina.”
Franklin vaikis. Paus oli pikk ja morn.
„Mis nüüd edasi saab?” küsis Rosemary Barr.
„Ma pole päris kindel.”
„Kas te leidsite selle inimese, keda ta mainis?”
„Jack Reacheri? Ei, kahjuks mitte. Ei mingit jälge.”
„Kas te jätkate otsimist?”
„Ausalt öelda ei oska ma rohkem midagi teha.”
„Hüva,” lausus Rosemary Barr. „Siis peame temata hakkama saama.”
Aga samal laupäeva hilisõhtul, kui nad telefonis vestlesid, oli Jack Reacher juba nende poole teel.
KAKS
Reacher oli nende poole teel tänu ühele naisele. Ta oli reede õhtu veetnud Miami South Beachil salsaklubis tantsijannaga, kes töötas kruiisilaeval. Norra laev, Norra tüdruk. Reacheri oletust mööda oli naine balleti jaoks liiga pikk, aga kõigeks muuks oli ta täpselt õiges suuruses. Nad kohtusid pärastlõunal rannas. Reacher päevitas parajasti. Pruunina tundis ta end paremini. Ta ei teadnud, mida naine sealt otsis. Kuid ta tundis näole langemas naise varju ja silmi avades leidis, et naine vaatab teda ainiti. Või vahest ehk tema arme. Mida pruunimaks ta läks, seda rohkem need näha olid – valged, vihased ja selged. Naine oli kahvatu ja mustades bikiinides. Väikestes mustades bikiinides. Et ta on tantsijanna, seda taipas Reacher ammu enne, kui naine ise rääkis. See paistis ta kehahoiakust välja.
Juhtus nii, et nad sõid kahekesi hilise õhtusöögi ja läksid siis klubisse. South Beachi salsa poleks küll olnud Reacheri esimene eelistus, aga naise seltskond oli seda väärt. Temaga oli lõbus. Ning muidugi mõista tantsis ta suurepäraselt. Energiast pakatades. Ta väsitas mehe ära. Kell neli hommikul viis ta mehe endaga hotelli, kibeledes teda veel rohkem väsitama. See oli väike art déco stiilis hotell ookeani lähedal. Kruiisifirma ilmselt hoolitses oma töötajate eest. Igatahes oli see märksa romantilisem koht kui Reacheri motell. Ja märksa ligemal.
Erinevalt Reacheri motellitoast oli seal ka kaabeltelevisioon. Reacher ärkas laupäeva hommikul kell kaheksa ja kuulis, et tantsijanna on duši all. Ta lülitas teleka sisse ja hakkas spordikanalit otsima. Ta tahtis näha reedeõhtuse pesapalli tipphetki. Ta ei jõudnudki nendeni. Ta klõpsis järjest läbi mitu kanalit ning jäi CNN-ile pidama, sest kuulis ühe Indiana politseijaoskonna ülemat lausumas tuttavat nime: James Barr. Käimas oli pressikonverents. Väike eredalt valgustatud ruum. Ekraani ülal nurgas oli kiri NBC materjal. All servas oli pealkiri: Reedeõhtune veresaun. Politseiülem kordas James Barri nime ja tutvustas seejärel mõrvauurijat, kelle nimi oli Emerson. Too oli kurnatud moega. Emerson nimetas veel kord James Barri. Nagu aimates küsimust, mis Reacheril mõttes mõlkus, luges ta ette lühikese elulookirjelduse. Neljakümne ühe aastane, kohalik Indiana elanik, USA armees jalaväespetsialist 1985–1991,
