Reacher.”
„Kes see on? Mõni sõber?”
Barr vaikis.
„Keegi teie tuttav?” küsis Chapman.
Barr vaikis.
„Endine tuttav?”
„Kutsuge ta kohale.”
„Kus ta on? Kes ta on?”
Barr vaikis.
„Kas Jack Reacher on arst?” päris Chapman.
„Arst?” kordas Barr.
„Kas ta on arst?” küsis Chapman.
Aga Barr ei kõnelnud rohkem. Ta lihtsalt tõusis laua äärest, läks väikese ruumi ukse juurde ja trummeldas sellele, kuni vangivalvur tegi lahti ning juhatas ta tagasi ülerahvastatud kongi.
Chapman leppis kokku, et kohtub Rosemary Barri ja büroo uurijaga oma kabinetis. Uurija oli erupolitseinik, keda kasutas enamik linna advokaadibüroosid. Nad kõik maksid talle käsiraha. Ta oli litsentsiga eradetektiiv. Tema nimi oli Franklin. Ta ei sarnanenud põrmugi telesarjade eranuhkidega. Ta töötas üksnes kirjutuslaua taga, telefoniraamatute ja arvutiandmebaasidega. Ta ei käinud väljas, ei kandnud tulirelva ega kaabut. Aga faktide kontrollijana ja inimeste ülesotsijana polnud talle võrdset ning tal oli politseisse jäänud kuhjaga sõpru.
„Tõendid on kaljukindlad,” ütles ta. „Nii mulle räägitakse. Juurdlust juhtis Emerson, kes on üldiselt usaldusväärne. Rodin on seda samuti, aga teisel põhjusel. Emerson on pedant, Rodin argpüks. Tõenditeta ei esineks kumbki nõnda.”
„Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta on süüdi,” vastas Rosemary Barr.
„Noh, paistab, et tema ise igatahes eitab süüd,” lausus Chapman. „Niipalju kui ma aru sain. Ja ta küsib kedagi Jack Reacherit. Keegi praegune või endine tuttav. Kas olete seda nime kuulnud? Kas te teate, kes ta on?”
Rosemary Barr raputas pead. Chapman kirjutas Jack Reacheri nime paberilehele ja libistas üle laua Franklini ette. „Ma pakun, et tegu võib olla psühhiaatriga. Härra Barr tegi temast kohe juttu, kui ma talle tõendite tugevusest rääkisin. Nii et võib-olla oskab see sell Reacher meid pehmendavate asjaoludega aidata. Võib-olla on ta härra Barri varem ravinud.”
„Minu vend pole kunagi psühhiaatri juures käinud,” ütles Rosemary Barr.
„Kas teie teadmist mööda?”
„Mitte kunagi.”
„Kui kaua ta on siin linnas elanud?”
„Neliteist aastat. Sõjaväest saadik.”
„Kas te olete lähedased?”
„Me elasime ühes majas.”
„Tema majas?”
Rosemary Barr noogutas.
„Aga enam te seal ei ela.”
Rosemary Barr pööras pilgu kõrvale.
„Ei,” ütles ta. „Ma kolisin välja.”
„Kas vend võis psühhiaatri juures käia pärast teie väljakolimist?”
„Ta oleks mulle rääkinud.”
„Hüva, aga enne? Sõjaväeteenistuses?”
Rosemary Barr vaikis. Chapman pöördus uuesti Franklini poole.
„Nii et äkki oli Reacher sõjaväearst?” lausus ta. „Äkki on tal infot mõne vana trauma kohta? Temast võib palju abi olla.”
Franklin võttis paberilehe vastu.
„Niisugusel juhul ma leian ta,” ütles Franklin.
„Me ei peaks arutama pehmendavaid asjaolusid,” ütles Rosemary Barr. „Vaid süüdistuse kummutamist. Jamesi süütust.”
„Asitõendid on väga tugevad,” vastas Chapman. „Ta kasutas omaenda relva.”
Franklin veetis kolm tundi, suutmata Jack Reacherit leida. Kõigepealt kammis ta läbi psühhiaatrite kutseliidud. Tulemusteta. Otsis siis netist üles Lahesõja veteranide tugigrupid. Ei mingit jälge. Ta proovis advokaadibüroode ühist üleriigilist võrku ja kõiki uudisteorganisatsioone. Ei midagi. Seejärel alustas ta uuesti algusest ja külastas riigiteenistujate keskarhiivi andmebaasi. Seal olid kirjas kõik praegused ja endised sõjaväelased. Jack Reacheri nime leidis sealt kergesti. Reacher oli teenistusse astunud 1984. aastal ja 1997 auga erru läinud. James Barr ise oli hingekirjas 1985. aastast ja lahkunud 1991. Nii et kuus aastat kattusid. Kuid Reacher ei olnud mingisugune arst. Ega psühhiaater. Ta oli olnud sõjaväepolitseinik. Ohvitser. Major. Võimalik, et kõrgema järgu uurija. Barr oli lõpetanud madala astme spetsialistina, palgatase E-4. Jalaväes, mitte sõjaväepolitseis. Mis kokkupuude võis olla sõjaväepolitsei majoril ja jalaväe madala astme spetsialistil? Ilmselgelt oli see midagi kasulikku, muidu poleks Barr teda maininud. Aga mis asi?
Kolm tundi hiljem uskus Franklin, et ta ei saagi teada, sest pärast 1997. aastat kadus Reacher pildilt. Täiesti ja jäägitult. Temast polnud kuskil ühtegi jälge. Sotsiaalkindlustuse andmetel oli ta ikka elus. Vangis ta polnud, kriminaalhoolduse andmetel mitte. Aga ta oli haihtunud. Tal polnud pangakrediiti. Kirjade järgi ei kuulunud talle ainsatki kinnisvara, autot ega paati. Tal polnud võlgu. Polnud püsivat elupaika. Aadressi. Telefoninumbrit. Ta polnud tagaotsitav, ükski kohus ei olnud teda milleski süüdi mõistnud. Ta polnud abikaasa. Ega isa. Ta oli kummitus.
James Barr veetis needsamad kolm tundi tõsises jamas. See algas, kui ta oma kongist välja astus. Ta pööras paremale, et taksofonide juurde minna. Koridor oli kitsas. Ta riivas õlaga teise mehe õlga. Siis tegi ta ränga vea. Ta tõstis silmad põrandalt, heitis teisele mehele pilgu ja palus vabandust.
Ränk viga sellepärast, et kulles ei tohi teisele vangile silma vaadata. Seda võetakse lugupidamatusena. Vangla värk. Ta ei taibanud.
Tüüp, kellele ta silma vaatas, oli mehhiklane. Jõugutätoveeringutega, aga Barr ei tundnud neid ära. Veel üks ränk viga. Ta oleks pidanud pilgu uuesti põrandale keerama, edasi minema ja parimat lootma. Kuid ta ei teinud nii.
Ta ütles hoopis: „Vabandage mind.”
Seejärel kergitas ta kulme ja muigas eneseirooniliselt, nagu lisades: on alles paik, mis?
Ränk viga. Familiaarsus ja pealetükkiv semulikkus.
„Mida sa vahid?” küsis mehhiklane.
Sel hetkel taipas James Barr lõpuks. Mida sa vahid? Tülinorimise tavapärane algus. Olgu kasarmus, baaris, tänavanurgal või pimedas tagahoovis – seda lauset ei taha küll keegi kuulda.
„Ei midagi,” vastas ta ja sai aru, et muutis olukorra palju hullemaks.
„Sa ütled, et mina pole midagi?”
Barr langetas pilgu põrandale ja läks edasi, aga nüüd oli juba hilja. Ta tundis seljal mehhiklase jõllitust ja loobus helistamise mõttest. Telefonid olid umbkoridori lõpus, ta ei tahtnud lõksu jääda.
