tõstis telefonitoru uuesti näo juurde ja jätkas jutuajamist. See oli pikk. Härra A. A. Rodini kaks väravavalvurit olid usinad. Niipalju oli selge. Pakilise ja kaaluka põhjuseta ei pääsenud neist mingil juhul mööda. See oli samuti selge. Reacher heitis pilgu käekellale. Üheksa nelikümmend hommikul. Aga asjaolusid arvestades polnud kiiret. Barr oli koomas. Oodata võib ka homseni. Või ülehomseni. Või ehk õnnestub vajadusel Rodiniga ühendust võtta võmmi kaudu. Mis ta nimi oligi? Emerson?
Administraator pani toru hargile.
„Minge palun otse üles,” ütles ta. „Härra Rodin on kolmandal korrusel.”
Milline au, mõtles Reacher. Administraator kirjutas ta nime külastusloale ja libistas selle plastümbrisesse. Reacher haakis loa särgitasku külge ja suundus lifti poole. Sõitis kolmandale korrusele. Seal oli madal lagi ja koridore valgustasid pikad peenikesed päevavalguslambid. Kolm värvitud kiudplaadist ust olid kinni ja üks kahe poolega poleeritud puidust uks lahti. Kahe poolega ukse taga istus laua ääres sekretär. Teine väravavalvur. Allkorruse prouast noorem, aga vististi tähtsam.
„Kas härra Reacher?” küsis ta.
Reacher noogutas, sekretär väljus laua tagant ning juhatas ta sinna, kus algasid akendega kabinetid. Järjekorras kolmandal uksel oli silt A. A. Rodin.
„Mida see A. A. tähendab?” päris Reacher.
„Kui härra Rodin tahab, siis ta kindlasti ütleb teile,” lausus sekretär.
Ta koputas uksele ja Reacher kuulis, kuidas seest vastas baritonihääl. Siis avas sekretär ukse ja astus kõrvale, et Reacherit kabinetti lasta.
„Aitäh,” ütles Reacher.
„Võtke heaks,” kostis sekretär.
Reacher sisenes. Rodin oli juba kirjutuslaua taga püsti, valmis külalist harjumuspärase viisakusega tervitama. Reacher tundis ta teleka järgi ära. Ta oli umbes viiekümneaastane mees, võrdlemisi sale, hallid juuksed lühikeseks lõigatud. Elus paistis ta väiksemat kasvu. Vahest ehk toll alla kuue jala pikk ja nael alla kahesaja raske. Tal oli seljas kerge tumesinine suveülikond. Sinine särk ja sinine lips. Silmadki olid sinised. Polnud kahtlust, et sinine on tema värv. Ta oli laitmatult raseeritud ja lõhnastatud. Igatahes väga lihvitud sell. Erinevalt minust, mõtles Reacher. Nad olid täielikud vastandid. Rodini kõrval oli Reacher kasimata hiiglane. Kuus tolli pikem ja viiskümmend naela raskem. Juuksed olid kaks tolli pikemad ja riided maksid tuhat dollarit vähem.
„Kas härra Reacher?” küsis Rodin.
Reacher noogutas. Kabinet oli riigiasutusele tüüpiline, aga puhas. Siin oli jahe ja vaikne. Aknast ei avanenud mingit tõelist vaadet. Vaid kohalike kaupluste ja ARK-i kontori lamedatele katustele, kus paljastus torustik. Taamal paistis mustast klaasist tornhoone. Päike taevas oli kahvatu. Kirjutuslaua taga, akna suhtes täisnurga all oli trofeesein, kus olid ülikoolidiplomid ja fotod Rodinist koos poliitikutega. Raamitud ajalehepealkirjad teatasid süüdimõistvatest otsustest seitsmes eri kohtuasjas. Teisel seinal oli nelinurkse lapiku põhjaga akadeemilist kübarat ja pikka rüüd kandva tütarlapse foto, kes hoidis käes tseremoniaalset lõputunnistust. Tütarlaps oli nägus. Reacher silmitses teda natuke kauem kui tarvis.
„See on minu tütar,” ütles Rodin. „Tema on ka jurist.”
„Ah soo,” sõnas Reacher.
„Ta avas äsja siin linnas oma advokaadibüroo.”
Rodini hääl oli ilmetu. Reacher ei olnud kindel, kas ta on uhke või paneb pahaks.
„Te kohtute vist paratamatult,” ütles Rodin.
„Tõsi või?” küsis Reacher. „Miks?”
„Ta kaitseb James Barri.”
„Teie tütar? On see eetiline?”
„Seadus ei keela seda. See ei pruugi olla mõistlik, aga ebaeetiline see pole.”
Ta rõhutas sõna mõistlik, vihjates mitmele võimalikule tähendusele. Et pole arukas kaitsta kurikuulsat süüalust, et tütrel pole arukas isaga vastamisi minna, et mitte kellelgi pole arukas A. A. Rodiniga vastamisi minna. Hääle järgi oli ta väga võitlushimuline mees.
„Ta pani teie nime esialgsesse kaitse tunnistajate nimekirja,” lisas Rodin.
„Miks?”
„Ta usub, et teil on infot.”
„Kust kohast ta minu nime sai?”
„Ma ei tea.”
„Kas Pentagonist?”
Rodin kehitas õlgu. „Pole aimugi. Aga ta sai selle kusagilt. Niisiis oleme teid otsinud.”
„Kas sellepärast mind siia sisse lastigi?”
Rodin noogutas.
„Sellepärast jah,” ütles ta. „Just sellepärast. Tavaliselt ei võta ma inimesi eelneva kokkuleppeta vastu.”
„Teie personal näib seda kurssi toetavat.”
„Ma loodan küll,” ütles Rodin. „Palun istuge.”
Reacher istus külalistetoolile ja Rodin oma kirjutuslaua taha. Aken jäi Reacheri vasakule ja Rodini paremale käele. Valgus ei paistnud kummalegi silma. Mööbli paigutus soosis võrdsust. Mitte nagu mõne süüdistaja kabinetis, kus Reacher oli käinud.
„Kohvi?” küsis Rodin.
„Meeleldi,” nõustus Reacher.
Rodin helistas ja palus kohvi.
„Mind loomulikult huvitab, miks te kõigepealt minu jutule tulite,” ütles ta. „Süüdistuse ja mitte kaitse jutule, tähendab.”
„Ma tahtsin kuulda teie isiklikku arvamust,” lausus Reacher.
„Mille kohta?”
„Selle kohta, kui tugevad on tõendid James Barri vastu.”
Rodin ei vastanud kohe. Järgnes lühike vaikus, seejärel koputati uksele ja sekretär tuli kohviga. Hõbekandikul ta käes oli tublisti asju. Presskann, kaks tassi, kaks alustassi, suhkrutoos, tilluke koorekann ja kaks hõbelusikat. Tassid olid peenest portselanist. Mitte riigi rahaga ostetud, mõtles Reacher. Rodinile meeldib õigesti serveeritud kohv. Sekretär asetas kandiku kirjutuslaua servale, nii et see jäi täpselt poolele teele kirjutuslaua tooli ja külalistetooli vahele.
„Aitäh,” ütles Reacher.
„Võtke heaks,” lausus sekretär ja lahkus toast.
„Palun,” ütles Rodin. „Kallake endale ise.”
Reacher vajutas pressi alla ja valas endale tassitäie, koore ja suhkruta. Lõhn oli tõmmu ja kange. Korralik kohv.
„Tõendid James Barri vastu on erakordselt head,” jätkas Rodin.
„Pealtnägijad?” küsis Reacher.
„Ei,” ütles Rodin. „Aga pealtnägijate tunnistused võivad olla kahtlase väärtusega.
