silmas, et kuidas te teadsite siia tulla? Meil ei õnnestunud teid leida.”
„Nägin telereportaaži. Ann Yanni laupäeva hommikul.”
„Noh, tänu jumalale televisiooni eest,” ütles Helen. „Ja jumal tänatud, et te siin olete.”
„Ma olin Miamis,” selgitas mees. „Ühe tantsijannaga.”
„Tantsijannaga?”
„Norra päritolu,” ütles Reacher.
Ta läks akna juurde ja vaatas välja. Ta oli nelja korruse kõrgusel ja peamine ostutänav viis otse lõunasse künkast alla, rõhutades tema kõrget asukohta. Ilubasseini pikitelg kulges tänavaga täpselt ühel joonel. Õigupoolest oligi bassein tänaval, ainult et tänav oli tõkestatud ja moodustas väljaku. Keegi, kes naaseb pärast pikka eemalviibimist, kindlasti üllatub, kui leiab suure veemahuti sealt, kus varem oli sõidutee. Bassein oli märksa pikem ja kitsam, kui maapinnalt oli paistnud. Tühjana jättis see nukra mulje, mustadel kahhelkividel vaid õhuke mudakiht ja sõmer. Veidi paremal basseini taga oligi uus parkimisrajatis. Väljaku suhtes kergelt allamäge. Vahe oli ehk umbes poole korruse jagu.
„Kas te olite siin?” küsis Reacher. „Kui see juhtus?”
„Jah, olin küll,” vastas Helen Rodin tasakesi.
„Kas te nägite seda pealt?”
„Alguses mitte. Esimest kolme lasku kuulsin. Need lajatasid väga kiiresti. Esimene, siis pisike paus ja järgmised kaks. Siis veel üks paus, natuke pikem, aga mitte rohkem kui murdsekund. Viimase kolme ajal seisin juba püsti. Õudne.”
Reacher noogutas. Vapper tüdruk, mõtles ta. Kuuleb laske ja tõuseb püsti. Ei visku laua alla. Seejärel mõtles ta: esimene, ja siis pisike paus. Nii tegutseb kogenud püssimees, kes vaatab, kuhu esimene külm lask läks. Tegureid on väga palju. Külm toru, laskekaugus, tuul, sihtimine, ajastus.
„Kas te nägite inimesi suremas?” küsis ta.
„Kahte,” ütles Helen selja tagant. „See oli kohutav.”
„Kolm lasku ja kaks surnut?”
„Ühe korra lasi ta mööda. Nad pole kindlad, kas neljanda või viienda. Kuul leiti basseinist. Sellepärast bassein ongi tühi. See tühjendati veest.”
Reacher vaikis.
„Kuul on tõendusmaterjali osa,” jätkas Helen. „Seostab püssi kuritööga.”
„Kas te tundsite kedagi, kes surma sai?”
„Ei. Olid vist suvalised inimesed. Lihtsalt valel ajal vales kohas.”
Reacher vaikis.
„Ma nägin püssileeki,” ütles Helen. „Seal eemal varjude keskel, pimeduses. Väikesi leegivälgatusi.”
„Lasusähvakad,” sõnas Reacher.
Ta pöördus akna juurest ära. Naine sirutas käe välja.
„Mina olen Helen Rodin,” ütles naine. „Vabandust, oleksin pidanud end kõigepealt tutvustama.”
Reacher võttis käepigistuse vastu. See oli soe ja kindel.
„Ainult Helen?” küsis ta. „Mitte Jelena Aleksejevna või miskit?”
Naine vahtis talle jälle otsa. „Kuidas põrgu päralt te seda teadsite?”
„Ma kohtasin teie isa,” ütles Reacher ja vabastas naise käe.
„Tõesti või?” imestas Helen. „Kus kohas?”
„Äsja tema kabinetis.”
„Te käisite tema kabinetis? Täna?”
„Just tulen sealt.”
„Miks te tema kabinetti läksite? Te olete minu tunnistaja. Ta poleks tohtinud teid näha.”
„Ta kibeles kangesti juttu ajama.”
„Mida te talle rääkisite?”
„Ei midagi. Esitasin hoopis küsimusi.”
„Mis küsimusi?”
„Ma tahtsin teada, kui tugevad tõendid tal on. James Barri vastu.”
„Mina esindan James Barri. Ja teie olete kaitse tunnistaja. Te oleksite pidanud rääkima minuga, mitte temaga.”
Reacher vaikis.
„Kahjuks on tõendid James Barri vastu väga tugevad,” ütles naine.
„Kust te minu nime saite?” küsis Reacher.
„Muidugi James Barri käest,” lausus Helen. „Kust mujalt?”
„Barri käest? Seda ma ei usu.”
„Noh, eks kuulake ise,” ütles Helen.
Ta pööras kirjutuslaua poole ja vajutas vanamoodsa kassettmaki nuppu. Reacher kuulis kellegi võõra häält: Eitamine ei tule kõne allagi. Helen vajutas pausinuppu ja hoidis seda sõrmega all.
„Barri esimene advokaat,” seletas ta. „Mind värvati asemele eile.”
„Mis moodi? Eile oli Barr koomas.”
„Rangelt võttes on minu klient James Barri õde. Tema lähim sugulane.”
Naine lasi pausinupu lahti ja Reacher kuulis ruumis kõlanud helisid, kahinat ning seejärel häält, mida polnud kuulnud juba neliteist aastat. Hääl oli täpipealt säärane, nagu ta mäletas. Madal ja pinges ja kare. Niisuguse mehe hääl, kes kõneleb harva. See ütles: Kutsuge Jack Reacher.
Ta seisis rabatult.
Helen Rodin vajutas stoppnuppu.
„Nägite nüüd?” ütles naine.
Siis heitis ta pilgu käekellale.
„Pool üksteist,” ütles ta. „Jääge siia ja võtke osa nõupidamisest kliendiga.”
Ta tõi Reacheri lagedale nagu etendust andev mustkunstnik. Justkui küüliku torukübarast. Esimene saabuja oli mees, kelles Reacher tabas jalamaid ära endise võmmi. Meest tutvustati Franklinina, juristide heaks töötava lepingulise uurijana. Nad vahetasid käepigistuse.
„Teid pole kerge leida,” ütles Franklin.
„Vale jutt,” kostis Reacher. „Mind on võimatu leida.”
„Äkki räägite, miks.” Franklini pilgus olid kohe küsimused. Võmmi küsimused. Näiteks: kui palju tolku on sellest tüübist tunnistajana? Mida ta endast kujutab? On ta kurjategija? Põgenik? Kas ta äratab tunnistajapuldis usaldust?
„See on lihtsalt hobi,” ütles Reacher. „Isiklik eelistus.”
„Teiega on siis korras?”
