mis uhkeldasid prožektoritest valgustatud sajadollariliste kleitidega. Samuti kingade ja neli dollarit maksva latte ja titaanist valmistatud toodetega. Nad möödusid mõnest sellisest ettevõttest ning siis juhatas Helen Rodin ta ühte söögikohta. Ta oli sedasorti kohti ennegi näinud. Harilikult vältis ta neid. Valged seinad, natuke paljastatud telliskivi, alumiiniumist pöördlauad ja – toolid, veidrad salatid. Juhuslike koostisosade segud, mida nimetati leidlikeks.
Naine juhatas ta tagumisse nurgalauda. Energiline nooruk tõi menüüd. Helen Rodin tellis midagi apelsini, pähklite ja Gorgonzola juustuga. Kõrvale tassike taimeteed. Reacher loobus menüü lugemisest ja tellis sedasama, aga kõrvale tavalist musta kohvi.
„See on siin linnas mu lemmikkoht,” ütles Helen.
Reacher noogutas. Ta uskus küll. Helen sobis siia hästi. Pikad sirged juuksed, must kostüüm. Nooruslik sära. Reacher oli vanem ja pärines teistsugusest ajastust.
„Te peate midagi ära seletama,” jätkas Helen.
Ta kummardus ja avas portfelli. Tõi vana kasettmaki lagedale. Asetas ettevaatlikult lauale. Käivitas. Reacher kuulis, kuidas James Barri esimene advokaat ütles: Eitamine ei tule kõne allagi. Seejärel Barri vastust: Kutsuge Jack Reacher.
„Te juba mängisite mulle kassetti,” lausus Reacher.
„Aga miks Barr seda ütles?” päris Helen.
„Kas seda ma peangi seletama?”
Naine noogutas.
„Ma ei oska,” tunnistas Reacher.
„Loogiliselt olete teie viimane, keda ta oleks pidanud küsima.”
„Nõus.”
„Kas teie hoiak võis talle segaseks jääda? Neljateistkümne aasta eest?”
„Vaevalt küll. Ma väljendusin üpris selgelt.”
„Miks ta siis nüüd teie järele küsis?”
Reacher ei vastanud. Toit toodi lauale ja nad hakkasid sööma. Apelsin, pähklid, Gorgonzola juust, kõiksugu taime- ja salatilehed, vaarikavinegrett. See polnudki väga hull. Ja kohv oli joodav.
„Mängige mulle kogu salvestus ette,” ütles Reacher.
Naine pani kahvli käest ja vajutas tagasikerimisnuppu. Hoidis kätt makil, üks sõrm mõlemal nupul, nagu oleks ta pianist. Tal olid pikad sõrmed. Sõrmusteta. Lakitud küüned, hoolitsetud. Ta käivitas kasseti ja võttis uuesti kahvli. Korraks ei kuulnud Reacher midagi, kuni helipea luges kasseti algusse jäetud tühja ruumi. Siis oli kuulda vangla helitaust. Kaja, kauge metallikolin. Kellegi mehe hingamine. Seejärel ukse avanemine ja mütsatus, kui teine mees istus. Toolijalad ei kraapinud vastu betooni. Vanglatool, põranda külge needitud. Advokaat hakkas rääkima. Ta oli vana ja tüdinud. Ta ei tahtnud seal olla. Ta teadis, et Barr on süüdi. Veidi aega lobises ta tühja. Teda ärritas Barri vaikimine. Nüüd ütles ta ahastavalt: Ma ei saa teid aidata, kui te ise ennast ei aita. Järgnes pikk-pikk paus, ja siis mikrofoni lähedal Barri erutunud hääl: Kinni võeti vale mees. Barr kordas seda. Teda uskumata alustas advokaat taas, kuulutas, et tõendid on viimseni olemas, ja otsis ümberlükkamatute faktide tagant mõnd põhjust. Barr palus kaks korda, et kutsutaks Reacher, ja advokaat küsis kaks korda, kas Reacher on arst. Seepeale Barr tõusis ja eemaldus. Kõlas lukustatud uksele kloppimine ja salvestus lõppes.
Helen Rodin vajutas stoppnuppu.
„Nii et miks?” küsis ta. „Miks kinnitada oma süütust ja kutsuda siis isik, kes kindlalt teab, et ta on seda ennegi teinud?”
Reacher kehitas vaid õlgu ja vaikis. Kuid ta nägi Heleni pilgust, et naisel on vastus valmis.
„Te teate midagi,” ütles Helen. „Võib-olla seda ise aimamata. Aga siin on midagi peidus. Midagi, mis Barri arvates võib abiks olla.”
„On seal vahet? Ta on koomas. Ta ei pruugi kunagi ärgata.”
„Seal on suur vahe. Teda võidaks paremini kohelda.”
„Ma ei tea midagi.”
„Kas olete kindel? Kas tookord anti psühhiaatriline hinnang?”
„Asi ei jõudnud nii kaugele.”
„Kas ta pretendeeris vaimuhaigusele?”
„Ei, täiuslikule skoorile. Neli neljast.”
„Oli ta teie meelest hull?”
„See on petlik sõna. Kas neli inimest lõbu pärast maha lasta on hull tegu? Muidugi. Aga kas tema oli hull juriidilises mõttes? Mitte mingil juhul.”
„Te peate midagi teadma, Reacher,” ütles Helen. „See peab olema kuskil teie ajusopis. Te peate selle sealt kätte saama.”
Mees oli hetke vakka.
„Kas te olete asitõendeid oma silmaga näinud?” küsis ta.
„Ma olen näinud kokkuvõtet.”
„Kui rängad need on?”
„Kohutavad. Pole mingit kahtlust, et ta tegi seda. Küsimus on ainult pehmendavates asjaoludes. Ja tema meeleseisundis. Ma ei või lubada, et vaimuhaige hukatakse.”
„Oodake siis, kuni ta üles ärkab. Tehke mõned testid.”
„Neid ei arvestata. Ta võib ju napakana ärgata, prokuratuur aga ütleks, et selle põhjustas vanglakakluses saadud hoop pähe. Nad ütleksid, et kuriteo ajal oli ta täie mõistuse juures.”
„Kas teie isa on õiglane mees?”
„Ta elab selleks, et võita.”
„Nagu isa, nii ka tütar?”
Helen tegi pausi.
„Mingil määral,” vastas ta.
Reacher sõi salati lõpuni. Ajas viimast pähklitükki kahvliga taga, loobus seejärel ja kasutas sõrmi.
„Mis teil mõttes mõlgub?” küsis Helen.
„Lihtsalt üks pisiasi,” ütles mees. „Neljateistkümne aasta eest oli tegu väga keeruka juhtumiga ja kuriteopaigas oli väga vähe tõendeid. Ja Barr tunnistas üles. Seekord paistab, et kuriteopaigas olid lollikindlad tõendid. Aga Barr eitab süüd.”
„Mida see tähendab?”
„Ma ei tea.”
„Mõelge siis, mida te teate,” lausus Helen. „Palun teid. Midagi ju kindlasti. Te peate endalt küsima, miks ta teie nime välja käis. Selleks pidi põhjus olema.”
Reacher vaikis. Neid teenindanud nooruk tuli ja viis taldrikud ära. Reacher osutas oma kohvitassile, nooruk pöördus veel kord tagasi ja kallas selle täis. Reacher hoidis tassi pihkude vahel ja nuusutas kohvilõhna.
„Kas tohib esitada isikliku küsimuse?” päris Helen Rodin.
„Oleneb, kui isikliku,” vastas Reacher.
„Miks
