laamendanud. Ja teistel päevadel teisteski majades. Sõjasaagist, mis nende kappidest avastati, oleks jätkunud Tiffany harupoe avamiseks. Käekellad, teemandid, igasugu kantav kraam. Ja aluspesu. Me oletasime, et aluspesu abil pidasid nad naiste ja tütarde üle arvet.”
„Mis edasi sai?”
„Paratamatult tuli mängu poliitika. Ülemused sekkusid. Lahesõda pidi ju olema suur särav edulugu. Sada protsenti õnnestunud ja sada protsenti puhas. Ja kuveitlased olid meie liitlased, ja mis kõik veel. Nii et viimaks kästi nende nelja mehe asi kinni mätsida. Me pidime selle sinnapaika jätma. Ja jätsimegi. Mis ühtlasi tähendas, et James Barr pääses kahjuks karistuseta. Sest jutud olid juba lahti ja me teadsime, et tema advokaat kasutaks neid. Sisuliselt kartsime väljapressimist. Kui Barr oleks kohtu ette läinud, oleks tema advokaat väitnud, et mõrv oli õigustatud. Ta oleks väitnud, et Barr kaitses oma tahumatul kombel sõjaväe au. Kogu kupatus oleks päevavalgele tulnud. Meil keelati sellega riskida. Nii et meie käed olid seotud. Patiseis.”
„Äkki oligi see õigustatud mõrv?” ütles Rosemary Barr. „Äkki James tõesti teadis.”
„Kindlasti mitte. Mul on väga kahju, aga ta ei teadnud. Ta polnud nende meestega varem kokku puutunud. Tal polnud õrna aimugi, kes nad on. Kui ma talle jälile jõudsin, ei öelnud ta nende kohta sõnagi. Ta oli Al-Kuwaidis alles vähe aega. Liiga vähe, et millestki midagi teada. Ta lihtsalt tappis inimesi. Lõbu pärast. Ta tunnistas seda mulle ise, enne kui ülejäänu üldse välja tuli.”
Ruumis valitses vaikus.
„Seega panime asja kalevi alla ja saatsime ta erru,” jätkas Reacher. „Nende nelja mehe tapjaks kuulutasime palestiinlased, mis oli tuhande üheksasaja üheksakümne esimesel aastal Al-Kuwaidis hädapärast usutav. Terve see lugu ärritas mind parajalt. Mitte kõige hullem sigadus, mida ma näinud olen, aga ka mitte kõige meeldivam. James Barr sooritas mõrva ja pääses tänu lollile vedamisele. Enne kui ta lahkus, käisin temaga rääkimas ja ütlesin, et oma imelise vedamise õigustamiseks ei tohi ta elu lõpuni reegleid rikkuda, mitte kordagi. Ma hoiatasin teda, et kui ta seda teeb, otsin ta üles ja siis ta veel kahetseb.”
Ruumis valitses vaikus. Mitu minutit.
„Nii et siin ma nüüd olen,” ütles Reacher.
„Küllap on see salastatud info,” lausus Helen Rodin. „Tähendab, seda ei saa ju mingil juhul kasutada. Skandaal oleks tohutu.”
Reacher noogutas. „Ülimalt salastatud. Pentagon varjab seda hoolega. Sellepärast ma küsisingi, kas meie jutuajamine on konfidentsiaalne.”
„Kui te välja räägiksite, oleks teil suuri pahandusi.”
„Mul on ennegi suuri pahandusi olnud. Ma tulin vaatama, kas pean need endale jälle kaela tooma. Muide tundub, et vist mitte. Teie isa suudab James Barri ehk ka minu abita kinni panna. Aga kui ta peaks abi vajama, pakun ma seda talle.”
Nüüd Helen taipas.
„Te tulite mulle survet avaldama,” ütles ta. „Eks ole? Te ähvardate mind põrmuks teha, kui ma liialt pingutan.”
„Ma tulin täitma oma lubadust,” vastas Reacher. „James Barri ees.”
Ta sulges ukse, jättes kabinetti maha kolm vaikivat ja pettunud inimest. Siis sõitis ta liftiga alla. Teisel korrusel tuli Ann Yanni jälle peale. Reacher imestas korraks, kas see naine sõidab päev otsa liftiga, lootuses, et keegi ta ära tunneb. Et keegi küsib autogrammi. Reacher eiras teda. Väljus fuajees, nagu nainegi, ja suundus ukse poole.
Väljakul seisatas ta lühidalt. Aru pidades. Keerukas tegur oli James Barri meditsiiniline seisund. Ta ei tahtnud siin passida, kuni mees üles ärkab. See võis juhtuda alles mitme nädala pärast, kui üldse. Ja Reacherile ei meeldinud paigal passimine. Talle meeldis liikvel olla. Kaks päeva ühes kohas oli tema jaoks tavaliselt piir. Aga tal polnud erilist valikut. Ta ei saanud Alex Rodinile vihjet poetada. Ega prokurörile oma telefoninumbrit anda. Esiteks polnud tal telefoni. Teiseks paneks vihje Alex Rodini suguse lihvitud ja ettevaatliku tüübi ringi tuhnima, kuni mingi niidiots hargnema hakkab. Seost Pentagoniga pole raske luua. Reacher oli koguni küsinud, kas Helen sai tema nime Pentagonist. See oli olnud rumal viga. Nii et lõpuks liidab Alex Rodin kaks ja kaks kokku. Taipab, et siin on veel midagi peidus ja et Pentagonist tuleks järele pärida. Pentagon ajab talle muidugi häma. Aga Rodin ei lepi hämamisega. Ta pöördub meediasse. Arvatavasti Ann Yanni poole. Kes igatseb järgmist üleriigilist uudist. Ja südamepõhjas kardab Rodin hirmsasti seda kohtuasja kaotada, nii et ta lihtsalt peab teadma. Ta ei loobu.
Reacher ei tahtnud, et see lugu välja tuleks. Hädavajaduseta küll mitte. Keemiavärgi ja uraanimürgituse tõttu oli Lahesõja veteranide elu niigi raske. Nad võisid toetuda vaid selle konflikti plekitule õiglase sõja mainele. Polnud tarvis, et Barr neid oma ohvritega mustaks. Inimesed ütleksid: kuulge, nad kõik tegid seda. Aga Reacheri kogemust mööda ei teinud. Armee oli seal hästi käitunud. Järelikult tahtis ta, et lugu tuleks välja üksnes hädavajadusel, ning ta tahtis selle vajaduse üle ise otsustada.
Nii et ei mingeid vihjeid Alex Rodinile. Ei mingeid helistamisi.
Nii et… mis siis saab?
Ta otsustas paigal passida kakskümmend neli tundi. Võib-olla on Barri prognoos selleks ajaks selgunud. Võib-olla õnnestub tal kuidagi Emersoniga ühendust võtta ja tõenditest parem ettekujutus saada. Seejärel on tal ehk süda rahul, kui asi jääb Alex Rodini hoole alla, kohtuekspertiisi omamoodi autopiloodile. Kui hiljem kaugemas tulevikus peaks tekkima mingeid raskusi, loeb ta ehk kusagil nende kohta ajalehest, mõnes rannas või baarileti ääres, ja võib siia uuesti tagasi tulla.
Kakskümmend neli tundi väikeses südamaa linnas.
Ta otsustas vaatama minna, kas siin on jõgi.
Siin oligi jõgi. See oli lai aeglane veekogu, mis voolas kesklinnast lõuna pool läänest itta. Küllap suubus see harujõena võimsasse Ohio jõkke. Põhjakallast oli kolmesaja jardi ulatuses sirgestatud ja vägevate kiviplokkidega tugevdatud. Iga plokk kaalus ehk umbes viiskümmend tonni. Need olid laitmatult tahutud ja osavalt paigaldatud. Need moodustasid kaiäärse. Sadamasilla. Pollariteks olid neisse puuritud paksud jämedad rauast seened. Kai kivised sillutiselahmakad olid tänavast kolmkümmend jalga madalamal. Piki sadamasilda paiknesid kõrged puust kuurid, avatud nii jõe kui ka tänava poolt. Tänavat katsid munakivid. Sada aastat tagasi oleksid siin kaupade mahalastimiseks sildunud tohutud jõepargased. Siin oleks töötanud parvede kaupa mehi. Hobused oleksid munakividel kolinal vankreid vedanud. Aga praegu polnud siin midagi. Üksnes täielik vaikus ja vee aeglane triiv. Pollaritel roostekorp, kivide vahel umbrohupuhmad.
Mõnedel kuuridel olid alles luitunud nimed peal. McGinty Riide- ja Pudukaubad. Allentowni Seemnekompanii. Parkeri Tarned. Reacher lonkis kolmsada jardi ja vaatas need kõik üle. Need olid tugevad ja neljakandilised, seisid ikka veel püsti. Arvatavasti ootas neid renoveerimine. Kui linn paigutab väljakule ilubasseini koos purskkaevuga, tehakse ka veepiir korda. See on möödapääsmatu. Ehitati igal pool üle linna. Keegi saab maksusoodustusi, kui avab jõeäärse kohviku. Võib-olla baari. Neljapäevast laupäevani ehk isegi elava muusikaga. Võib-olla hakkab väike muuseum tutvustama jõekaubanduse ajalugu.
Ta keeras ringi, et tagasi jalutada, ja sattus silmitsi Helen Rodiniga.
„Teid polegi nii raske leida,” ütles Helen.
„Nähtavasti mitte,” vastas mees.
„Turistid tulevad alati sadamasse.”
Helenil oli käes juristiportfell.
