tegi, ta oli vahva. See on nii tore töö, ma tean, et mulle meeldiks. Ja et ma saan sellel alal heaks. Mulle meeldib oma juukseid seada ja Tilly omi ka, ma tegin koolis teistele soenguid…”
„Annabel, sa ei hakka juuksuriks.” Simoni otsus kõlas lõplikult. „Ma ei ole selleks su haridusele tervet varandust kulutanud, et sa eluaeg teiste inimeste juukseid kammiksid.”
„Asi ei ole ainult juuste kammimises. Juuksur teeb inimese ilusaks, annab talle hea enesetunde. Minu meelest on see suurepärane amet ja just seda ma tegema hakkan. See ei lähe teile midagi maksma ja ma lihtsalt ei saa aru, mis sellel mõttel viga on.”
„Kullake,” ütles Elizabeth uuesti, „sellel ei ole midagi viga. Aga midagi head ka ei ole. Ma tahan lihtsalt öelda, et see ei ole eriti… eriti…”
„Mis eriti? Oh, saan aru. Ei ole seltskondlikult eriti vastuvõetav töö. Kas nii? See ei ole nagu töö reklaamibüroos või pangas. Mitte midagi sellist, millest sa võiksid sõpradele rääkida. Aga sa ikkagi pead, sest just seda ma tegema hakkan.”
„Annabel…”
„Te olete lihtsalt haledad, kas te ise teate ka seda? Sellised snoobid. Ja mina küll ei näe, et teie suurepärased töökohad teile midagi head oleks teinud. Isa muretseb ennast haigeks, et võib kõigest ilma jääda, ema muretseb ennast haigeks, et võib kliendid ja tellimused kaotada. Teate, maailm on muutunud. Lapsed lihtsalt ei käi enam vanemate jälgedes. Paljud juuksurid teenivad hunnikute viisi raha, näiteks Nicky Clarke ja John Frieda – see muidugi ei tähenda, et teie neist kuulnud olete…”
„Muidugi olen,” nähvas Elizabeth puudutatult.
„No tore siis. Teil peaks hea meel olema, et ma lähen ja teen midagi, mitte ei istu veel neli aastat, õppides igasugust jama, mis mind ei huvita ja millest mul midagi kasu ei ole.”
„Muidugi on meil hea meel,” ütles Elizabeth, „ja see on väga huvitav mõte. Aga kullake, me arvame lihtsalt, et sa võiksid saada midagi paremat. See võib praegu väga põnev tunduda, aga on tegelikult väga igav töö, kas tead. Sa hakkad tahtma rohkemat, võid kindel olla.”
„Kust sina tead, et see igav on? Sul pole aimugi, millest sa räägid. Mina igatahes hakkan seda tegema ja jutul lõpp. Mul on homme tööintervjuu ja kui nad mulle tööd pakuvad, siis ma võtan selle vastu, selge? Issand, te olete nii… nii piiratud. Mina enam ei suuda.”
Ja Annabel lahkus ust paugutades toast.
„Ma pean minema,” ütles Lucinda, vaatas närviliselt käekella, seda roosa rihmaga teemantidega keppimiskella, mida ta võis – oma kurvastuseks – kanda ainult siis, kui ta koos Blue’ga oli. „Anna andeks, aga ma lubasin, et olen kodus, kui Nigel tuleb, ja…”
„Ja millal sa kavatsed hakata siis kodus olema, kui mina tulen?”
Lucinda vaatas Blue’le ehmunult otsa. „Mida sa sellega mõtled?”
„Seda, et kui kaua see veel niimoodi kestab? Ma hakkan juba natuke väsima, Lucinda, mees ei suuda ju lõpmatuseni kannatada.”
„Oh, kallis, anna andeks. Mul on nii väga kahju. Aga ma ju rääkisin sulle, et ta on selle Lloyd’si asja pärast nii mures, nii häiritud, ei maga öösiti…”
„Jaa, jaa, tuttav lugu. Ma muudkui küsin endalt, miks ta siis jalgu kõhu alt välja ei aja ega võta midagi ette? Ei müü oma paganama aakreid, ei pane perekonnahõbedat oksjonile, ei lepi asjaoluga, et head ajad on möödas. Seda juhtub, eks siis või ka teiega juhtuda. Praeguseni on tal ju üsna hästi läinud.”
„Blue, see on kohutav.”
„Ma ei saa aru, miks. Tead, mul on sõpru, kes kaotasid kümne aasta eest krahhis kõik, mis neil oli: töö, auto, maja. Kas sa arvad, et nad istusid ja vingusid ja kurtsid, et ei saa magada? Ei. Üks võttis Portobello turul müügiputka, nüüd on tal kena väike äri, müüb seal turistidele igasugust rämpsu, teine hakkas tegelema aiandusega, noh tegelikult rõdukastidega, müüb neid ja hooldab, et need ilusad välja näeksid, veel üks ajab võileibadega raha kokku, sõidab jalgrattaga ringi ja viib neid kontoritesse – tal on juba hunnik tellijaid. Tõesti, Lucinda, palun. Ütle oma vanamehele, et ta täiskasvanuks saaks.”
Lucinda põrnitses Blue’le otsa. „Miks sa oled selline?”
„No kuule, see on paganama tobe. Sa arvad vist, et sinu abikaasal on püha õigus kõike kergesti saada.”
„Ei arva.”
„Arvad jah. Miks sa talle muidu ei ütle, et ta uue lehekülje keeraks? Ütle talle, et see on möödas, liikugu edasi, tehku midagi muud.”
Lucinda vaikis hetke ja mõtles selle üle.
„Noh, see ehk olekski võimalik, kui… kui asjad meie vahel oleksid teisiti. Aga ei ole ju. Kuidas ma saaksin talle seda kõike öelda ja siis hüvastijätuks lehvitada ja koos sinuga käsikäes päikeseloojangusse kõndida? Ma lihtsalt ei saa.”
„Nojah, sa oleksid pidanud seda juba varem tegema. Ma rääkisin sulle kogu aeg.”
„Ma tean, et rääkisid. Aga Blue, kas sa kujutad ette, kui õnnetu ta siis on? Kui kurb ja üksildane ja…”
„Oh, säästa mind ometi. Kas sina kujutad ette, kui õnnetu mina suure osa ajast olen? Ma olen neetult üksildane, Lucinda, aga see on muidugi teine asi, jah? Ma pean muudkui hakkama saama, veetma nädalavahetusi üksinda, olema suurema osa õhtuid üksinda, olema tänulik, kui korra nädalas keppida saab. Tavaliselt veel üsnagi kiirustades.”
Blue tõmbas voodi kõrval lahti öökapi sahtli, võttis sigaretid ja süütas ühe. See oli väga agressiivne tegu.
„Ära ole nii kohutav,” ütles Lucinda ja hakkas nutma. „Uskumatu, et sa võid niimoodi rääkida.”
„Noh, hakka parem uskuma. Nii see hakkabki olema, kuni sa midagi ette võtad. Ma ei suuda seda enam palju kauem kannatada, Lucinda. See kestab juba üle aasta ja nii palju kui mina aru saan, pole me lahendusele sugugi lähemal. Ma armastan sind rohkem, kui ma väljendada suudan, aga igal asjal on piirid, ma ei ole ju mingist kuradima kivist tehtud. Jumal küll, mis sa arvad, kuidas mina ennast tunnen, kui mõtlen, kuidas sa temaga voodis oled? Kuradi kehvasti. Nii et otsusta juba ja otsusta ruttu, selge? Lahenda see paganama asi ära, sest ma tahan, pagan võtku, sinuga koos olla. Aga hakka nüüd parem minema, me ei jõua selle jutuga praegu kuskile.”
Lucinda tõusis, hakkas palavikuliselt riideid selga tõmbama ja nuttis nii, et nägu oli pisaratest üleni märg.
„Ma ei teadnud, et sa võid selline olla,” ütles ta, „nii jäik ja… ja julm.” Lucinda pühkis käeseljaga nina.
„Minu meelest oled hoopis sina julm,” märkis Blue.
„Kuidas sa üldse julged meie… meie suhtest niimoodi rääkida?”
„Meil ei ole mingit suhet,” vastas mees ja tõusis samuti, tõmbas hommikumantli ümber, kustutas sigareti ja vahtis Lucindat vihaselt. Ta oli näost lubivalge, tumedad silmad näisid peaaegu mustad, ta lausa värises raevust. „Me kepime korra nädalas. Nagu ma ütlesin. Nii, kas sa kavatsed selle asja ära klaarida või mitte?”
„Ei,” vastas Lucinda. „Ei kavatse. Mitte nii, nagu sina mõtled. Ma ei kavatse lasta ennast šantažeerida. Kui sa ei taha mind oodata, kui sa mõtled mul… mul
