omaga ja Elizabeth pidi kõik taktitundeliselt ümber tegema. Aga lõppude lõpuks oli asi siiski seda väärt. Sellest hetkest alates, kui nad saabusid, proua Ford neid lävel tervitas ja härra Ford võõrastetoas hiiglasuurt halutuld süütas, algasid jõulud.
Ükskõik kui palju Elizabeth ka ei öelnud, et nad saabuvad lõunaks, saadi alati Londonist minema alles pärast kella kahte, kui nad kohale jõudsid, siis juba hämardus ning kui Simon ja härra Ford jõulupuud üles seadsid, Toby ja Annabel hekkidele elektriküünlaid vedasid ja Tilly käis õnnest joobununa Boyd vaatamas, pakkis Elizabeth autost välja lugematul arvul rõivaid, kingitusi, toitu ja veine ning püüdis sedagi nautida. Kui siis esimene õhtusöök oli söödud – köögis, Aga vaimustava, üdini tungiva soojuse paistel – ja nad esimese pudeli jõulušampanjat jõid, ta nautiski. Jõulud olid sellises ümbruses nii palju erilisemad. Ja siis kõik need armsad traditsioonid: kesköine jumalateenistus, pikk jalutuskäik üle põldude esimesel pühal, jõululaulude laulmine väljas, teise püha jahikogunemine. Ja nende jõulude ajal tundis Elizabeth eriti, et on tore minema pääseda, sest aasta polnud just eriti kerge olnud.
Oli hästi teada, et kõigepealt hakati reklaami pealt kokku hoidma, kui firma kitsikust tundis, ja kitsikust oli parajasti palju. Majanduskliima polnud soodne, ükskõik mis ümmargust juttu see Nigel Lawson ajas. Nii suur agentuur nagu H2O võis muidugi natuke kaotada ka, kõige-pealt läksid põhja väiksemad vennad, agentuurid, kus ühest tellimusest ilmajäämine võis kasumi kohe kahjumisse kallutada. Kõik olid niikuinii ärevil, iga konto ülevaade sisaldas ähvardavaid vihjeid, kõik rääkisid, et tuleb nii palju säästa kui võimalik. Isegi firma jõulupidu oli tagasihoidlikum kui tavaliselt ja peeti kontoris, mitte nende kodukõrtsis, nagu Peter Hargreaves, nende kõike otsustav esimees, nimetas Ritzi. „Minu meelest on kahekümne tuhande kulutamiseks paremaid võimalusi kui see. Eriti kui arvestada, et umbes tunni aja pärast ei mäleta niikuinii enam keegi, kus ta üldse on.”
Ja Elizabeth tundis, et ta hakkab tõesti paranema sellest, mida ta nimetas Teiseks Asjaks. Valus ja alandav, palju hullem, kui ta oleks kujutledagi osanud: kui temalt oleks küsitud, oleks ta arvanud, et saab sellega kuidagi hakkama – loomulikult ei heida ta seda lihtsalt õlakehitusega kõrvale, vaid suudab nende kõigi pärast kuidagi toime tulla –, et muidugi teeb see haiget ja vihastab teda, kuid ei purusta teda inimesena, ei põrmusta tema eneseusku sellisel moel, nagu ta poleks uneski näha osanud. Aga – ta elas selle üle. Elas ju?
Jumal tänatud, et jõulud on möödas, mõtles Annabel, esimest korda polnud ta pühi õieti nautinud, mis oli tegelikult natuke kurb. Aga nii see oli. Isa tundus närviline ja muudkui jahus tüütult rahast, ema aina kamandas ja korraldas kõike – kui sa ei tahtnud mänge mängida, siis jumala pärast, miks sa pidid, kõigil olid jõulud, mitte ainult emal – ja isegi Toby paugutas natuke uksi. Ainult Tilly oli olnud tõeliselt õnnelik, ta harjutas iga päev tõsiselt hüppeid ja koolisõitu oma armastatud Boyga. Ta pidi isaga nädalaks ajaks veel Chadwicki jääma, isa võttis jõulude ajal alati pikemalt puhkust, sest rahaturgudel valitses vaikus. Annabel ise läks koos ema ja Tobyga järgmisel päeval Londonisse.
Ta igatses väga Dani näha. Nad olid jõululaupäeval pikalt telefoniga rääkinud ja natuke lühemalt teise püha ajal, aga see oli ka enam-vähem kõik. Annabel janunes Dani järele, pärast koolist tulekut oli ta noormeest õigupoolest ainult korra näinud ja siis ka kõigest tund aega. Ta tahtis Dani korralikult näha, näha teda üleni. Tahtis temaga voodisse minna.
Oli fantastiline, et sul oli endast vanem poiss, kellel oli oma korter, nii et seks oli võimalik. Poisikestega lihtsalt ei olnud. Sai ainult minna peo ajal ülakorrusele või siis võtta hotellitoa pühade ajal, kui vanemad olid läinud purjetama, tennist mängima või suusatama, aga siis oli seks kiirustav ja närviline, üldse mitte täiuslik. Aga Daniga olid Annabelil terved pikad õhtupoolikud, kui ta teiste teada oli läinud ostlema või sõpradega välja, ning seks oli ülimalt vaimustav. Ülimalt. Dan oli voodis vapustav, Annabelil polnud teda muidugi kellegagi võrrelda, aga ta lihtsalt teadis selle põhjal, mis ta teistelt oli kuulnud. Noh, eks see ju pidigi olema, ta oli piisavalt harjutanud.
Dan oli kakskümmend kaks, töötas oma isa maaklerifirmas ja tal oli oma korter. Annabel oli temaga tutvunud peol ja kohe kõrvuni armunud. Dan oli öelnud, et tunneb Annabeli suhtes sedasama, et Annabel on äärmiselt eriline ja ta pole kunagi tundnud kedagi temataolist, seega arvas Annabel, et ta saab hästi hakkama. Nende suhe oli arenenud üsna kiiresti, ta oli Daniga voodis juba kümme päeva pärast tutvumist. Annabel oli olnud üsna närvis, see oli tal esimene kord, aga Dan tegi kõik lihtsaks, julgustas teda pidevalt ja rääkis, kui ilus ta on, ja Annabel oli nii õnnelik, et ei suutnud päriselt uskuda, et kõik on tõsi.
Ja homme, vana-aastaõhtul näeb Annabel Dani, ta oli juba tundide kaupa erinevaid rõivaid proovinud ja juustega eksperimenteerinud, ta peaks proovima juuksed jälle üles panna, nii et külgedelt langevad salgud alla, see meeldiks talle kõige rohkem, aga ei tahtnud tal päris õigesti õnnestuda…
„Annabel! Minu meelest tahtsid sa jalutama minna?”
See oli ema, Annabel oli hommikusöögi ajal nõustunud jalutama minema, arvates, et see aitab aega viita, aga nüüd oleks ta parema meelega tuppa jäänud, juhuks kui Dan helistab. Aga samas – ega ta niikuinii ei helista.
„Jah, tahangi.” Ta suundus majapidamisruumi, võttis kummikud ja poolel teel läbi halli kuulis ta võõrastetoast kummalisi helisid. Annabel astus tuppa ja nägi, et Tilly kössitab aknaalusel istmel, pikad kõhnad jalad enda alla keritud, ja nutab nii, nagu ei mõtleks kunagi järele jätta. Annabel istus õe kõrvale ja võttis tal ümbert kinni.
„Kullakene, ära nuta, mis juhtus?”
„Ma kuulsin, kui issi telefoniga rääkis. Ta rääkis Chadwicki müümisest, ütles, et me ei käi siin enam nii sageli kui varem ja see on kohutav raha raiskamine. Mõtle, kui ta müübki, ma ei saa ju Boyd Londonis pidada. Pean siis tema ka maha müüma ja ma ei ela seda üle. Sa ei tea sellest asjast midagi?”
„Muidugi mitte. Ma olen kindel, et sa kuulsid valesti, aga ma küsin ema käest. Tema kindlasti teab. Isa püüdis ilmselt lihtsalt teada saada, kui palju see maja maksab või midagi sellist, sa ju tead, et ta on hull niisuguste asjade järele.”
Tilly jäi kahtlevaks. „See ei paistnud niimoodi. Aga jah, küsi palun emme käest, eks? Issi luuletaks mulle lihtsalt mingi tobeda loo kokku, ma tean, et luuletaks, ta peab mind ikka nii umbes seitsmeaastaseks.”
„Sa ei mõtle ju Chadwickit maha müüa, ega?” Elizabeth oli surunud Simoni kabinetti, lapsed olid kõik ülakorrusel ja vaatasid televiisorit.
Simon tundis ennast ebamugavalt ja ütles siis: „Tegelikult mõtlen. Jah, mõtlen küll.”
„Simon. Jumal hoidku, miks? Meile kõigile meeldib siin. Ja kas minul ei olegi siis selle kohta midagi öelda? Ma arvasin, et see on minu oma ka.” Elizabeth vihastas, et mees polnud asja temaga arutanud, polnud talle isegi öelnud – nii see nüüd juhtuski, iga uue ebaõigluse pärast, mis lisandus vihastavale ja ohtlikule minevikule.
„Ma tean, ma tean. Anna andeks. Aga ma pean tõesti suutma katta kulud, mis on ebaharilikult suured. Selle raha eest, mis läheb Chadwicki ülalpidamiseks, võiksime kõik kolm korda aastas Bahama saartel puhata.”
„Mina eelistaksin igatahes Chadwickit.”
„Elizabeth,” ütles Simon väga tõsisel ilmel, „siin pole küsimus selles, kas üks või teine. Anna andeks. Aga Chadwick tuleb tõenäoliselt maha müüa.”
„No aitäh, et sa mulle ka rääkisid,” torkas Elizabeth. Ta oli korraga väga vihane. „Tilly nuttis – ta kuulis, kuidas sa müügist rääkisid. Ma ütlesin talle, et see on ilmselt eksitus, et sa ei teeks seda kunagi
