sina teenid tõesti pool miljonit aastas?” oli Lucinda aukartlikult küsinud ja Blue oli kostnud, et noh, sel aastal tuleb krahhi arvestades võib-olla kolmandik, aga muidu, kui kõik preemiad juurde arvestada, siis jah, kerge vaevaga.
Lucinda oli omakorda vaimustatud tema tööst, mees oli talle öelnud ainult, et mängib aktsiaturul iga päev sellega, mida ta nimetas kappavaks deemoniks, ja kui Lucinda edasi peale käis, siis seletas Blue, et noh, see käib nii, et ostad ja müüd aktsiaid ning saad komisjonitasu. „Ma olen nii-öelda soolotöötaja. Pank ainult toetab mind. Ma toon neile palju raha sisse ja endale ka kenakese hulga.”
„Aga… ma arvasin, et teid lasti kõik pärast krahhi lahti.”
„Mõned lasti. Mõned mitte. Kui sa piisavalt raha sisse tõid, siis jäid alles. Mina teenin neile kõvasti. Ja tead mis, Lucy? Iga kaotaja kohta on ka võitja – see on minu filosoofia. Siiani on see mu lootusi täitnud.”
„Ja kas see on tore?”
„Tore? Ma ei tea. Mingil moel. Aga vahel ajab sitta moodi hirmu nahka. See on natuke nagu viisipidamine,” lisas ta, „kuigi mina viisi ei pea. Aga ma tajun turu muudatusi, ma lihtsalt tunnen seda, lausa nagu õhust haaran. Seda ei saa keegi õpetada.”
Blue’l näis tõesti olevat raha jalaga segada. Tal oli läikivate põrandate ja nahk- ning kroommööbliga väike maja uues rajoonis Limehouse’i lähedal, tal oli Ferrari, ta käis suusanädalalõppe veetmas Prantsuse Alpides, tal oli purjelaud ja jeti, mida ta hoidis Poole’is, talle kuulus üks võidusõiduhobuse jalg, ülejäänud kolme omanikud olid tema aktsiabörsi töökaaslased. Blue’l oli ka toatäis uskumatult kalleid disainerisiltidega rõivaid, mille üle ta oli absurdselt uhke: „Sain selle laupäeval Gucci juurest,” ütles ta vahel, võttes nahkjakis uhkeid poose, „ja kas sulle meeldib see ülikond, Armani, otsin neid kaks tükki, ühe musta, teise tumesinise.” Ta kulutas terve varanduse jookidele, nagu tegid ka tema kaaskauplejad, sest kui nende töölistest või turukaupmeestest isad läksid pärast tööd kõrtsi, siis läksid pojad sellistesse kohtadesse nagu Corney & Barrow või Colony Wine Bar, tühjendasid lugematu hulga šampanjapudeleid ja ostsid siis veel sadade naelte väärtuses veini õhtusöögi kõrvale. Lucinda, keda oli kasvatatud teadmises, et oma rikkuse avalik demonstreerimine pole mitte üksnes labane, vaid peaaegu ebamoraalne, oli sellest kõigest võlutud. Tema meelest olid kõik Blue kolleegid ühesugused, ta kuulis neist palju ja tema meelest kuulusid nad otsekui mingisse City klubisse, just nagu Nigel ja Lucinda isagi, aga sinna ei taganud sissepääsu mitte erakooli haridus ja auväärne aadress, vaid vapustav töövõime, terav mõistus, rõõmus meel ja terasest närvid.
Aga Blue polnud mitte lihtsalt tark ja edukas, ta oli meeldiv, hoolitsev ja hullumeelselt helde. Ja ta armastas Lucindat.
Lucindale polnud pähegi tulnud, et Blue võiks temasse tõsiselt kiindunud olla, et mees nägi temas rohkem kui lihtsalt kena seelikukandjat, nagu ta nii sageli ütles, kõigest järjekordset vallutust, kuni nad olid ühel varasel õhtul läinud mehe korterisse (Lucinda oli kirjastusepeolt lahkunud umbes kakskümmend minutit pärast selle algust, lootes, et keegi ei märganud) ja lamasid nüüd šampanjat limpsides tohutus voodis. Nad olid just jaganud head seksi, Lucinda oli väsinud ja pisut kurb, võttes ennast kokku, et Cadogan Square’ile Nigeli juurde tagasi minna, ta lonksas loiult vana aastakäigu Cristalit, mille mees oli just toonud, kui Blue ütles: „Tead mis, Lucy?” Naine vastas: „Ei tea,” mille peale Blue teatas: „Ma armastan sind aina rohkem iga kord, kui ma sind näen. Poleks uskunud, et see on üldse võimalik, aga nii see on.”
Lucinda oli sellest nii rabatud, et pillas klaasi käest ja šampanja voolas voodisse laiali, talle tegi nalja, kuidas Blue kohe sekeldama hakkas ja lõpmatu hulga pabertaskurättidega loiku tupsutas. „See on Vene linane, mitte mingisugune niru perkal.”
„Mis sa ütlesid?” küsis Lucinda.
„Ma ütlesin, et see on Vene linane.”
„Ei, enne seda.”
„Ei mäleta. Noh, peale selle, et ma armastan sind. Jah. Just nii ongi.” Ta kummardus ettepoole ja suudles naist.
„Sa armastad mind?” kordas Lucinda väga aeglaselt, paus iga sõna järel.
„Jah, muidugi armastan. Ole nüüd, Lucy! Sa oled sellest ju kindlasti aru saanud. Miks ma siis muidu seda kõike teen, võtan puhkust vabadel päevadel, jätan kauplemisi vahele…”
„Räägi ometi tõsiselt.”
„Ma räägingi tõsiselt. Rumal naine. Loomulikult ma armastan sind, rohkem, kui ma üldse võimalikuks pidasin. Noh, ja ma loodan, et sina armastad mind ka. Muidu oleks ma ju oma aega tühja kulutanud. Ja hulga raha ka.”
„Jah,” ütles Lucinda ja puhkes korraga nutma, „jah, ma arvan, et armastangi. Ma pole arugi saanud – jah, see peab olema armastus.”
„Tee siis pagana pihta kindlaks,” ütles Blue, „ma olen nüüd igatahes solvunud. Sa pead selle mulle heaks tegema, sel ainsal viisil, tead küll. Selge?”
„Selge,” nõustus Lucinda patjadele vajudes ja mehele otsa vaadates. „Vabandust. Nii rumal minust.”
„Nii rumal,” ütles Blue naise hääldust järele ahvides ja suudles ta õlga. „Nii väga rumal.”
Ja nüüd, paar kuud hiljem, teadis Lucinda, et armastab Blue’d tõesti. Kohutavalt. Nigeliga abielus olemine hakkas üsna mõttetu tunduma. Kas tal aga jätkub julgust sellest kõigest loobuda – ja see tähendabki kõike: sõpru, perekonda, ilmselt tööd –, seda ta õieti ei teadnud. Ta mõtleb selle üle korralikult järele pärast jõule.
Elizabeth kirus alati, et peab jõule maal veetma, see oli alguse saanud kaheksa aasta eest, kui Simon ostis Chadwick House’i tänu silmapaistvale preemiale ja ütles, et see on lausa loodud jõuludeks oma suurte kaminatega, kuhu sukki riputada, kauni avara halliga tõeliselt uhke jõulupuu jaoks, sissesõiduteed ääristavate hekkidega, kuhu elektriküünlaid riputada – üldse peaaegu kõigega.
See oli väga ilus punane tellismaja, pärit seitsmeteistkümnenda sajandi algusest, sinna juurde kuulusid ka puuviljaaed ja müüriga ümbritsetud köögiviljaaed. Seal oli ka tenniseväljak, ujumisbassein ning tallid ja koppel Tilly elu armastusele, kelleks tol ajal oli tugev väike New Foresti poni ja nüüd ilus kõrb ruun Golden Boy.
Maja asus Chichesteri maantee ääres South Downsi kriidiküngastel ja sealt oli mugav pääseda Boshamisse, kus Simon hoidis oma teist lemmiklelu – 22 jala pikkust purjepaati Lizzie. Chadwick House oli tohutu pillamine, sest selle korrashoiuks tuli palgata mitte ainult majapidajanna, vaid ka aednik-tallipoiss. Simonile meeldis väga kõigile rääkida, et nad käivad seal igal nädalalõpul, aga nad ei käinud, eriti nüüd, kui ka Tilly oli internaatkoolis, kuid see oli suurepärane peidupaik, nad kõik kolisid sinna terveks suvevaheajaks, Simon ja Elizabeth käisid siis sealt tööl, muidugi jõuludeks ja vahel ka lihavõtteks.
Annabeli meelest hakkas see juba tüütuks muutuma, sest tema sõbrad olid kõik Londonis, aga Tobyle, kes mängis päris hästi tennist ja õppis laskma, ning Tillyle, kes võis iga päev ratsutada, oli see nagu killuke paradiisi.
Elizabethile meeldis seal, eriti suvel, ta armastas korraldada aia- ja grillipidusid, kutsuda sõpru külla. Aga jõuludega oli teine lugu ja ükskõik kui maagiline aeg see ka oli, tähendas see, et ta pidi kõike topelt tegema.
Londoni maja tuli ehtida, sest ei saanud ju majas terve detsembrikuu elada ja seal pidu korraldada, nagu nad ikka korraldasid, kui majale polnud antud pidulikku väljanägemist, toodud jõulupuud ja tehtud
