valesti läks? Ja minu arust sa ütlesid, et sa asutasid fondi riskide hajutamiseks, mis aitab selliste kahjudega toime tulla?”
„Ma…” Simon ei vaadanud naise poole ja jälgis ainult liiklust. „Ma kardan, et seal ei ole piisavalt raha.”
„Kas me ei võiks pangast laenu võtta?”
„Tegelikult – ei. Me ei saa. Ma olen niigi pangale üsna palju võlgu.”
„Kuidas?”
„Sain kahju aktsiaturul. Krahhi ajal. See pole praegu heas seisus.”
„Jah, ma tean, kuid see on ju ainult kahjum. Kehv lugu muidugi, aga…”
„Rohkem kui kehv lugu. Ma tegin veel selle teise õnnetu investeeringu.”
„Mida?” küsis Elizabeth teravalt.
„Panin hulga raha sellesse meretagusesse hotelliärisse. Ted Rayne’i omasse, mäletad?”
„Misasja, seal Bahama saartel?”
„Just sinna. See läks aasta alguses põhja.”
„Sa ei rääkinud mulle sellest. Noh, vähemalt mitte seda, et see pankrotti läks.”
Järgnes vaikus, siis ütles Simon: „Ma tean. Anna andeks. Oleksin pidanud rääkima. Aga ma ei näinud põhjust sind muretsema panna. Ma arvasin, et asjad lahenevad, et turuseis paraneb.”
„Ongi ju paranenud.”
„Mitte piisavalt. Kaugeltki mitte piisavalt. Kogu riigis valitseb täielik segadus ja Lawson on ilmselt pähe võtnud meid määratud vahetuskursside juurde suunata, mis oleks minu meelest katastroof. Ja tema inflatsioonipoliitikast pole ka abi. Ärid lähevad igal pool kolinal põhja. Ta on Thatcheriga selle pärast tülis. No igatahes ma arvasin, et kinnisvara peale võib kindel olla. Aga eksisin. Sellepärast ongi Chadwick panditud. Ma tean, et oleksin pidanud seda kõike sinuga arutama. Palun anna andeks.”
Elizabeth vaikis. Siis ütles ta: „Ega me vist eriti midagi teha ei saa. Egas midagi. Mis sa arvad, kas saaksime välja pigistada veel ühe suve Chadwickis, enne kui maja ära müüme?”
„Jah, minu meelest küll. Patuga pooleks.”
„Noh, asi seegi. Pärast ei olegi sellest enam suurt midagi. Välja arvatud muidugi Tilly jaoks. Ärme lastele räägi nii kaua kui vähegi võimalik.”
„Olgu nii.” Simon vaatas Elizabethile otsa, naeratas oma ootamatut armsat naeratust, sirutas käe ja võttis korraks naisel käest kinni. „Tänan sind, kallis.”
„Mille eest?”
„Et sa ei hakanud mind süüdistama.”
„See ei ole ju tegelikult sinu süü.”
„Noh,” lausus Simon ohates, „kena sinust nii öelda, aga ma kardan, et mingil määral siiski on. Ma kardan, et ei vaadanud väga kaugele ette, enne kui sisse hüppasin.”
„Aga sa ei hüpanud ju üksi. Seda tegid veel paljud. Ja ära unusta, et meil oli palju vägagi häid aastaid. Ilma Lloyd’sita poleks me Chadwickit üldse saanudki.”
„Jah, ma tean. Aga…”
„Minu meelest,” ütles Elizabeth, taibates, et ta on mehega lähedasem kui juba hulk aega, suudab teda lohutada, mitte nuriseda tema üle, „see Annabeli lugu näitab seda õigest vaatenurgast. Ja me ei jää ju nälga.”
„Nojah, veel mitte,” ütles Simon.
Järgnevatel päevadel nägi Simon vaeva, et olla positiivne ja optimistlik, aga tema isikliku vara vähenemine tegi väga haiget. Simon ei pärinenud rahakast koorekihist, tema isa oli käinud riigikeskkoolis, kuid oli krööninud ja koonerdanud, et saata oma tark, kena ja sarmikas poeg erakooli, soovides, et too omandaks õigusega häälduse ja kombed, mille õppimine temal endal nii suurt vaeva oli nõudnud. Simon oli lõpetanud Charterhouse’i, siis Oxfordi ja läinud seejärel kohe tõusva tähena Citysse, väga lühikese ajaga ajas ta kokku terve varanduse. Aga poisipõlves oli ta jälestanud erinevusi oma koolikaaslaste luksuslike kodude ja tema enda tagasihoidliku eluaseme vahel, oli olnud õnnetu, et ei saanud kaaslasi vastukülaskäigule kutsuda ja külalislahke olla. Ta armastas oma vanemaid väga, aga kannatas, nagu tema olukorras lapsed ikka: parimal juhul ebamugavust, halvimal häbi. Ja tema oma rikkuse sümbolid, mis aina tugevdasid tema enesekindlust, nagu see, et tal on seljas järjekordne täiuslik ülikond, olid olnud kahekordselt tähtsad, kahekordselt olulised, sest ta oli need endale ise taganud.
Simoni meelest oli oma kahjude nägemine – ja see, kuidas need lastele mõjuvad – peaaegu talumatu. Ta tundis ennast süüdi valede otsuste ja rumaluse pärast. „See on minu enda süü,” ütles ta kaastundlikele sõpradele ja kolleegidele pingutatud lõbususega. „Mitte kedagi pole süüdistada peale iseenda. Oleksin pidanud seda ette nägema.”
Flora istus ja põrnitses kirja. See oli jälle juhtunud. Lloyd’s tahtis veel rohkem raha, võimalik, et kaks korda nii palju kui enne. Kuidas ta oli küll nii loll olnud, kuidas? Miks ta oli lasknud Williamil seda teha, teda liikmeks teha?
„Mind kutsuti liikmeks hakkama,” oli mees öelnud, see oli viisteist aastat tagasi. „Tundub suurepärane mõte. Aga seal on omad riskid ja kui sa nõus oled, siis minu meelest peaksid hoopis sina liikmeks hakkama. Sel moel ei saa nad meid pankrotti ajada. Sinul raha ei ole ja maja pole sinu nimel, niimoodi on asi üsna lollikindel. Ma kannan sulle üle just nii palju raha, et saad liikmeks astuda. Ja see oleks sulle kena pension, kui mind enam ei ole. Mis sa sellest arvad?”
Flora polnud asjast tegelikult just eriti vaimustatud, ta oli alati sellesse Lloyd’si värki pisut kahtlevalt suhtunud, eeldus, et mitte millestki võib saada midagi, ja tema käik Lloyd’si, kui ta liikmeks võeti, polnud kuidagi tema arvamust muutnud. Talle ei avaldanud erilist muljet Edward Trafford Smythe, kliendihaldur, kes Williamile augu pähe oli rääkinud (nii see Flora meelest oli), ta oli Williami kaugelt sugulane ja Flora arvates väga keskpärane, ja talle ei meeldinud kohe sugugi suurem osa kasumikomitee liikmetest, kes tegid liikmeksvõtu aust nii suure numbri ja esitasid üsna ülespuhutud ähvardusi, et kui juhtub see äärmiselt ebatõenäoline asi ja Floralt nõutakse raha, siis peab ta mõistma, et tegemist on piiramatu kohustusega ja ta peab kas või oma viimased mansetinööbid ära andma.
„Ärge tulge mulle mansetinööpidest rääkima,” oli Flora öelnud. „Neid mul ei ole.”
See neile ei meeldinud, Flora sai aru küll, et neile ei meeldinud, kui üks naine neile vastu räägib, kuid nad said sellest naeruga üle ja ütlesid, et perekonnahõbe ajab ka kenasti asja ära.
Florale ei olnud ka see sugugi meeldinud, et nad pidid tagatiseks andma kakskümmend protsenti näidatud varadest, isegi kui William oli selgitanud, et see ei pea olema sularahas, võib olla ka aktsiates, kui neile meeldib. Flora terve mõistuse jaoks oli seal üldse liiga palju vassimist ja segadust.
Aga murelikult või mitte, Flora pidi siiski tunnistama, et viimase rohkem kui kümne aasta jooksul oli see olnud suurepärane sissetulekuallikas. Iga aasta juunis või juulis oli tulnud tšekk, mitte just hiigelsuur, sest nad olid ainult miinimumsumma andnud, aga vägagi teretulnud. Selle eest oli ostetud aktsiaid, hobuseid, see tasus nende jahilkäigud, vaimustavad reisid Lõuna-Aafrikasse ja Indiasse, loomulikult neelas ka maja hulga raha, ühel aastal oli neil majavamm, teisel aastal läks tarvis uut katust, tallid tuli ümber ehitada…
„Vana
