selle loo lõpetab, sest seda ta ju teeb, ja ta on selle ära teeninud ja niikuinii ei kesta see kuigi kaua. Ta lõpetab selle loo ära, on edasi lugupeetud abielunaine ja saab lapse – kuigi hirmus asi oli see, et ta võttis jälle pille. Ta polnud neid juba peaaegu kaks aastat võtnud, sellest ajast alates, kui nad Nigeliga otsustasid, et püüavad last saada. Püüdmine oli õige sõna, sest see polnud neil õnnestunud, nad muutusid juba ärevaks ja närviliseks, Lucinda hakkas Nigelit veenma, et ta ennast uurida laseks, millega mees mingil juhul nõus ei olnud ja mida ta lausa solvavaks pidas.
Lucinda ise oli muidugi arsti juures käinud, arst oli ta põhjalikult läbi vaadanud, lasknud tal temperatuuri mõõta, et kindlaks teha, kas ovulatsioonid toimuvad, ja muud sellist. Nii et nad olid just õigetel päevadel auru juurde pannud, nagu Nigel seda nimetas, aga ikka edutult, kui Lucinda kohtas Blue’d. Ja pärast ehmatavalt lühikest aega alustas temaga armulugu. Ning hakkas loomulikult jälle pille võtma. Ta kartis nii pööraselt, et Nigel võib pillid üles leida, et hoidis neid oma kontoris.
Lucinda ei saanud siiani päriselt aru, kuidas Blue sellega toime tuli, kuidas Blue ta voodisse meelitas. Lucinda oli läinud sellele esimesele lõunale, see oli tegelikult olnud täiesti siivas, nad käisid Claridgesis. „Mõtlesin, et toon su kuhugi, kus sa ennast koduselt tunned,” ja pärast oli Blue teda taksos suudelnud, aga mitte liiga palju, Lucinda oli öelnud, et kõik oli tore, aga rohkem ta Blue’ga lõunale tulla ei saa, mille peale Blue väitis, et jama, saab ikka küll, ja mingil kombel nõrgana oli Lucinda nõustunud veel ühe korraga. Noh, see oli nii põnev ja ta tundis ennast siis nii teistmoodi, kuidagi ilusa, enesekindla ja täiesti täiskasvanuna, pealegi võib ju igaühel elus ikka mingi lõbu ka olla, varsti elab ta niikuinii väikese lapsega maal ja kaks lõunat pole ju kuigi tõsine asi, Lucinda oli täiesti kindel, et see teine jääb viimaseks.
Ainult et järgmise lõuna ajal, seekord Dorchesteris, tegi Blue laua all Lucinda jalgadega väga häirivaid asju, nii et selleks ajaks, kui nad taksosse istusid, naine lausa väänles mõnust – ja häbist, aga taksos pööras Blue tähelepanu tema rindadele, mehe käed olid tema pluusi all, tema rinnahoidja all, õrritasid, silitasid, paitasid teda sellisesse erutusse, et ta hakkas ainult väga nõrgalt vastu, sest kõik oli nii… nii võrratu. Lucinda oli öelnud, et ei mingeid lõunaid enam, ning Blue nõustus, et olgu siis pealegi õhtusöök, ja kui Lucinda ütles, et ärgu olgu Blue naeruväärne, teatas mees, et jätame siis söömise ära ja lähme lihtsalt voodisse.
Lucinda oli öelnud, et muidugi mitte, ta ei mõtlegi sellist asja teha, aga Blue arvas, et küll ta ikka teeb. Vähemalt unistab sellest. Niisiis nõustus Lucinda järgmise lõunaga ja just eelmisel õhtul tülitses Lucinda Nigeliga päris ägedasti – järjekordselt – suusatama mineku üle, Lucinda oli mehe peale päris pahane ja ütles seda ka Blue’le: „Talle ei meeldi suusatamine. Ja mulle meeldib väga. Aga tema pole mitte kunagi nõus minema. See ei ole aus. Mina käin küll tema kohutavatel jahinädalalõppudel, mis mulle tegelikult ei meeldi ja…”
„Kui vana see sinu vanamees õieti on?” küsis Blue äkitselt.
„Oh – ta on minust üksjagu vanem. Saab tuleval aastal nelikümmend neli. Blue, palun ära tee…” (mehe käsi oli laua all ja liikus järelejätmatult ja otsustavalt naise reit mööda ülespoole), „mulle tõesti tundub vahel, et ma ainult annan ega saa midagi vastu.”
„Näib jah nii,” arvas Blue. „Lucy, miks teil lapsi ei ole? Minu meelest peaks see nimekirja eesotsas olema, eriti kui meesterahvas pole just esimeses nooruses.”
„Lihtsalt ei ole,” vastas Lucinda punastades. „Pole veel… lihtsalt pole veel saanud.”
„Ah nii.”
„Blue, palun,” keelas naine, sest mehe sõrmed olid nüüd liikunud tema püksikutesse. „Palun jäta, meid visatakse välja.”
„Ei visata,” vaidles Blue. „Aga võib-olla peaksime üles minema.”
„Üles? Mida sa sellega mõtled?”
„Mul on seal tuba,” teatas ta. „Panin kinni.”
„Mille jaoks?” küsis Lucinda šokeeritult.
„Mis sa ise arvad?” küsis Blue oma kõige laiema naeratusega. „Meie jaoks. Et saaksime seal seksida, kui täpne olla.”
„Ei usu. Siin ei saa tuba kinni panna lihtsalt… lihtsalt üheks pärastlõunaks.”
„Ma ei pannudki – võtsin toa kahekümne neljaks tunniks. Mõtlesin küll, et võiksime minu poole minna, aga siis arvasin, et see on sulle võib-olla pisut kompromiteeriv.”
„Ja siin ei ole?”
„Noh, mitte nii palju. Ära näe nii kohkunud välja, sa ei pea ju terveks selleks ajaks jääma. Aga söö nüüd oma kala ära. See on sulle kasulik. Ja siis lähme sinna üles, lihtsalt kohvi ja brändit jooma, ma vannun, et ei tee midagi, mida sa ei taha. Kuidas see sobiks? Sina otsustad, sa ju tead, et võid mind usaldada.”
Mingil põhjusel – kas siis uudishimust või soovist näida kogenuna – Lucinda läkski ja avastas, et ei saa isegi iseennast usaldada.
„Sa ei ole varem orgasmi saanud?” nentis Blue, kui Lucinda pärast naudinguristseid lamas, silmad pärani, juuksed metsikult sassis, higistades ja peaaegu šokis. „Muidugi olen,” kuulutas ta pahaselt, aga tegelikult ei olnud. Päriselt mitte. Mitte sugugi. Kui võrrelda äsjatoimunut sellega, mis tal oli olnud Nigeliga, siis oli see – noh – nagu kohusetruu ja vaevaline heliredelite tampimine hingematvate arpedžode kõrval, nagu raskustega mäest üles pedaalimine mäest alla tormamise kõrval, nii et tuul sasib juukseid, nagu esimese käigu juurde takerdumine, selle asemel et kihutada viiendaga, nagu…
„Ma ei tea, millest sa mõtled,” ütles Blue Lucindale laialt naeratades, „aga seda näen ma küll, et see sulle meeldis. Kas mul on õigus, on mul õigus?”
„Sul on õigus,” kostis naine nõrgalt. Ja naeratas mehele.
Nii et loomulikult oli Lucinda pidanud jälle pille võtma hakkama, sest ilmselt pidi see lugu mingi aja kestma. Kui see on läbi – sest läbi saab see ilmtingimata –, jätab ta pillide võtmise jälle järele. Ta oli üsna sageli kuulnud, et inimesed said lapse väga ruttu pärast seda, kui nad antibeebipillide tarvitamisest loobusid, kõik hormoonid läksid kiirkäigule või midagi niisugust. Lucindal on lihtsalt ära see kiire paheline armulugu ja siis…
Ainult et Lucinda armus Blue’sse. Ja Blue temasse.
Lucinda tõesti armastas Blue’d, ta armastas mehe juures kõike ja mõistis, et see, mida ta Nigeli vastu tundis, polnud üldse armastus. See oli kiindumus, soov saavutada kindlustunne elus, millega ta rahul oli, sügav poolehoid, mõistmine, et Nigel on just sellist sorti mees, kellega ta tahaks elu lõpuni koos olla. See, mida ta Blue vastu tundis, oli metsik, ebamugav, häiriv, vaimustav ja üdini suurepärane. Asi polnud ainult seksis, Blue ajas teda naerma ja muutis enesekindlamaks. Mees pidas Lucindat siiralt ja tõemeeli huvitavaks, ta küsis igasugu asjade kohta Lucinda arvamust ja kuulas tähelepanelikult tema vastuseid, mitte nagu Nigel, kes tundus küsivat ainult viisakusest. Nad vaidlesid üsna ägedalt poliitika üle – Blue olid fanaatiline konservatiiv, kelle meelest Lucinda hädine liberalism oli äärmiselt lõbus, mees oli vaimustatud Lucinda tööst, inimestest, kellega ta kokku puutus, raamatutest, mida Peter Harrison kirjastas. „Ma olen täiesti harimatu,” kordas Blue sageli. „Ma ei tea mitte midagi. Tead ju, mida printsess Diana ütles hernesuuruse aju kohta? Minu oma on nagu eriti väike hernes.”
Lucinda oli selle peale naernud ja öelnud talle, et see on rumal jutt – ja see oli tõsi. Blue võis olla kuueteistkümneselt
