style="font-size:15px;"> „Oh jumal,” ohkas mees ja pööras pilgu naiselt kõrvale. Elizabeth muutus ärevaks.
„Simon, taeva pärast, mis ometi lahti on?”
„Ma sain halbu uudiseid,” tunnistas ta, nägu väga kahvatu.
„Milliseid halbu uudiseid? Kas asi on pangas?”
„Ei, ei. Lloyd’sis.”
„Mis sellega siis on?”
„Ma pole kindel,” ütles Simon aeglaselt. „Asi on rohkem selles, mis minuga on.”
„Ja mis siis on?”
„Nad said sel aastal kahju mitme minu sündikaadi pealt. Kaasa arvatud see peamine.”
„Oh,” ütles Elizabeth. „Ah nii, saan aru. Ja… kui suur on kahju?”
„Umbes… umbes viisteist tuhat naela.”
„Issand jumal, Simon, seda on päris palju.”
„Jah, ma ju tean. See tähendab, me tuleme sellega muidugi toime, sel aastal pole sellest eriti midagi, aga…”
„Aga?”
„Mul on selline kohutav tunne,” ütles Simon, „et see on alles algus.”
Kolmas peatükk
Jõulud 1988
„Oh, jumal. Oh, jumal. Oo – mu – jumal!”
Naine kuulis oma karjatusi, ta oli kusagil väljaspool ennast, aga ometi kohal, selle sees, keset naudingut, keset seda vaimustavat, taevani lennutavat, erksat ja tumedat naudingut, ratsutas sellel, nautis seda veel ja veel, nii kaua, kui ta vajas.
Ja siis oli see möödas. Õrnalt ja pehmelt möödas. Naine vajus aeglaselt kokku, tagasi normaalsusesse, tema naudingust vapustatud keha muutus taas tervikuks. Sellega alati kaasnevad pisarad kuumasid tema näol, higiseid ja sassis juukseid olid kõik kohad täis, neid oli nii silmis kui suus. Mees lükkas need eemale, naeratas naisele ja limpsis tema pisaraid.
„Soolased. Head. Nagu sina.”
„Oh heldeke,” ohkas naine.
„Miks sa nii ütled?”
„Tead küll.”
„Ei tea.”
„Blue, sa tead küll. Ma tahan öelda, et oh heldeke, see oli nii hea ja nüüd on see möödas…”
„Ma võin uuesti teha…”
„Ei või.”
„Võin küll. Kas teeme proovi?”
„Ei,” ütles Lucinda naerdes, „sest mina ei suuda kindlasti. Pealegi ei mõelnud ma seda. Ma mõtlesin, et meie toredad jõulud on möödas.”
„Aga ei pea ju olema. Ma olen kindel, et me võime seda tuba kauem pidada. Neil ei ole kõik toad täis, ma küsisin.”
„Blue, ära ole rumal.”
„Ma ei ole rumal, ma olen just mõistlik. Kuule, ükskord pead sa seda ju tegema. Miks siis mitte praegu? Siis võime jõule edasi nautida. Mul pole mingit tahtmist minna ema juurde, kus on umbes sada last.”
„Minu meelest kõlab see vahvalt,” arvas Lucinda igatsevalt.
„No me võime siis ju koos sinna minna. Neil oleks hea meel sind näha.”
„Vean kihla, et ei oleks!”
„Ilmselt ei oleks jah,” nõustus Blue rõõmsalt. „Nad tunneksid, et peaksid printsessi juuresolekul käituma parimal võimalikul viisil. Ei, parem jääme ikka siia.”
„Oh kui väga ma seda tahaksin,” ohkas Lucinda, „oh kui väga. See tore koht ja sina ja… oh heldeke küll.”
Lucinda vaatas toas ringi. Blue oli broneerinud selle kahekümne neljaks tunniks, nimelt 22. detsembriks, võluvas hotellis Cotswoldsis, see oli täis halutuld, nahktoole ja satsilisi läikivast sitsist kardinaid. Ta ei saanud sinna jääda, isegi mitte ööseks, see oli võimatu. Ta oli (Nigeli jaoks) välja mõelnud raamatukaupmeeste jõulupeo, kuhu ta minema peab, lahkunud Londonist väga vara hommikul ja nad Blue’ga olid söönud hilise hommikueine, teinud (väga lühikese) jalutuskäigu, tulnud tagasi, joonud voodis šampanjat ja pärast lõunasööki (suitsulõhe ja kaaviar) joonud veel šampanjat ning nautinud head seksi. Ja nüüd pidi ta kuidagi Londonisse tagasi minema (ilmselt ei ole ta suuteline autot juhtima, kuigi oli joonud ainult umbes kolm klaasi), võtma korterist kaasa Nigeli ja kõik kingitused ning sõitma mehe nõo juurde Norfolki veetma pikki ja külmi jõulupühi.
„Noh,” väitis Blue, „nagu ma juba ütlesin. Sa pead seda tegema, Lucytüdruk. Võta ennast siis kokku ja tee ära.”
„Ma ei saa. Mitte jõulude ajal. See oleks liiga julm.”
„Nii et lihavõtte ajal teeks see vähem haiget? Või augusti pangapüha ajal? Minu meelest see küll nii ei ole.”
„Aga minu meelest on,” kostis Lucinda väga tõsiselt. „Jõulud on eriline aeg. Aeg perega koos olla ja…”
„Jah, ja miks meie siis ei saa?”
„Sest me ei saa. See oleks täiesti vale.”
„Ja see, mis sa siiani oled teinud, on õige? No ma ei tea, Lucy, su moraalipõhimõtted on ikka väga sassis.”
„Ma tean, anna andeks, ma olen läbinisti kohutav.”
„Mitte läbinisti,” nentis Blue, libises voodis allapoole ja hakkas Lucindat laisalt limpsima.
Lucinda üritas teda naerdes kõrvale nügida. „Blue, ei, ei, oh jumal, Blue, ei, see tähendab jaa, jaa…”
Sõites väga aeglaselt ja ettevaatlikult mööda maanteed M40 (ja kinnitades endale, et politseil on jõulude eel targematki teha kui jahtida Peugeot 204-ga sõitvaid auväärse väljanägemisega noori emandaid), vaatas ta vahel valge paelaga kinni seotud musta värvi Chaneli karpi, mille Blue oli talle kinkinud ja milles oli teemante täis tipitud roosa rihmaga kell, nii tobedalt vulgaarne ja ilus, et vaevalt saaks ta seda kunagi käe peale panna – seda oli Lucinda ka öelnud, meest aina uuesti ja uuesti suudeldes. „Sa võid kanda seda siis, kui minuga oled,” arvas Blue naist omakorda suudeldes. „See võiks olla sinu keppimiskell, mis näitab sulle keppimisaega.”
Lucinda mõtles nagu viimasel ajal sageli, kuidas ometi oli temast saanud selline kohutav, reetlik ja läbinisti amoraalne inimene. Kes seksib regulaarselt armukesega, valetab nii ülemusele kui abikaasale (Lucinda arvas, et Graham kahtlustab, mille peal ta väljas on, ja see tegi talle isegi nalja), kes hakkas juba tõsiselt kaaluma võimalust abikaasa armukese pärast maha jätta (ja arutles, kas see oleks rohkem või vähem amoraalne tegu, ilmselt vähem, sest see oleks vähemalt aus).
See mõtisklemine oli talle päris uus asi, sest mitu kuud oli Lucinda endale öelnud, et tal on armulugu, et see on temast kohutavalt vale, aga vähemalt pole Nigelil sellest aimugi, ta pole haiget saanud,
