Debbie soovis, et see oleks vahel hoopis tema ema, kellega rääkima lapsed telefoni juurde tormavad või kelle juurde minekut nad lunivad, aga tema ema oli lootusetu vanaema, kes tõi alati ettekäändeks oma artriidi ja abikaasa vererõhu, seletades, miks ta ei saa lapsi enda juurde võtta.
„Debbie, Flora siin,” ütles ämm nüüd kõlaval energilisel häälel. „Kuidas läheb?”
„Väga hästi,” kostis Debbie ja tundis ennast kohe ebamugavalt, sest lapsed polnud pärast lihavõtteaegset külaskäiku ikka veel oma tänukirju kirjutanud ja nad olid juba kümme päeva kodus olnud. „Kuidas sul endal läheb? Kuule, Flora, palun vabandust, et lapsed pole veel…”
Flora katkestas teda. „Mul läheb hästi, tänan. Väga hästi. Tahaksin Richardiga rääkida. Kas ta on kodus?” Järgnes hetkeline paus ja siis ütles ta: „Oh kui rumal minust, ta on kindlasti juba kooli läinud.”
„Jah,” kinnitas Debbie, „läks jah. Kahju küll. Sa võid proovida talle vahetunni ajal helistada, aga nad…”
„Ei, ei, ega sellega nii kiire ka ei ole. Ehk sa palud tal mulle helistada. Millal ta koju tuleb? Ilmselt nelja paiku?”
„Jah. Kas ma saan kuidagi aidata?” Muidugi ei saa.
„Oh – ei, tänan väga. Ei, pole midagi. Tänan, Debbie. Lihavõtte ajal oli tore, eks?”
„Väga tore,” ütles Debbie, „ja nagu ma ütlesin, palun…”
Aga Flora pani toru ära.
Debbie tegi telefonile grimassi ja mõtles, et mõnikord tunneb ta ennast tõesti nagu teenijatüdruk.
Teine peatükk
22. aprill, õhtu
Ta pidi Nigelile ütlema. Pidi ütlema, et kavatseb lõunat süüa koos ühe McArthuri aktsiakauplejaga, kes oli lõuna ajal helistanud ja esitanud kutse, millest tal oli võimatu keelduda. See oli temast muidugi üsna rumal olnud, aga kindlasti on siis, kui ta Nigelile sellest räägib, kõik korras. Õigupoolest võis ta ju Nigelilt nii enam-vähem küsida, kas see on sobiv, ega mehel ei ole midagi tema mineku vastu. Naise arvates tahaks Nigel teada, miks, ja ta võiks öelda, et Blue oli selle aktsiaturu suurt pauku käsitleva raamatu juures abiks olnud ja nüüd ta – mida siis nüüd? Tahab kirjastamisest rohkem teada saada? Ebatõenäoline. Graham tahab rohkem teada aktsiakaupleja kohta, et avaldada järgmist raamatut? Pisut parem, aga siis viiks ju Graham ise mehe lõunale. Graham palus Blue lõunale viia, et teda abi eest tänada? Aga Blue oli ju peole kutsutud ja see oligi tänutäheks. Võib-olla on ikka parem Nigelile üldse mitte öelda. Kõige parem oleks seal paganama lõunal ära käia ja kogu lugu. Ei, kõige parem oleks see lõuna lihtsalt ära jätta, mitte minna. Või…
„Lucinda, sa ei kuula ju üldse.”
„Vabandust, Nigel.”
Nigel oli olnud üsna pahane – või nii lähedal pahasele, kui ta üldse kunagi oli, pigem äärmiselt ärritunud, et Lucinda oli Lloyd’si kirja lahti teinud. Naine polnud päris kindel, miks. Ilmselt kirja sisu pärast. See oli mehe silmanähtavalt muretsema pannud.
„Pole muidugi hullu,” ütles Nigel, „me saame seda endale lubada. Tegelikult ei lähe see meile üldse eriti palju maksma, võin selle maksukahjudesse kirjutada. See on üks Lloyd’si häid külgi. Ja kui arvestada, kui palju me sealt aastatega teeninud oleme, siis… siis pole midagi hullu.”
„No tore. Siis on ju kõik korras.”
„Jah.”
Lasanjet tõstes vaatas Lucinda mehele otsa. „Miks sa siis mures oled?”
„Ma ei ole mures. Mitte sugugi.”
„Oled küll.”
„Noh, lihtsalt ma ei tea, et seda oleks enne juhtunud. Eks see olnud ilmselt varem või hiljem paratamatu, kuigi kõik uskusid pigem, et seda ei juhtu kunagi.”
„Tõesti?” Lucinda mõtles natuke selle üle. Kas midagi saab üldse nii kindel olla? Kindlasti oli iga rahateenimise ettevõttega nii, et vahel läks ikka midagi untsu ka. Muidu poleks ju keegi teistest edukam ja kõik oleksid püstirikkad. „Aga nad ju kindlasti hoiatasid sind, et see võib juhtuda?”
„Nojah, nad hoiatasid küll,” vastas Nigel ärritunult, „loomulikult. Ja muidugi võis see teoreetiliselt juhtuda, aga pole kunagi juhtunud, selles on asi. No vähemalt alates kuuekümnendate keskelt. Nad on liiga targad, teistest selgelt ees.”
„Jah, aga…”
„Lucinda, palun. Ma tean, millest ma räägin.”
Korraga oli naine Nigeli peale metsikult vihane. „Tundub küll,” ütles ta, „et võib-olla sa ei teagi.”
Nigel põrnitses talle otsa. „Noh, kui sa niimoodi suhtud, siis minu meelest pole sellest mingit kasu.”
„Nigel, see pole suhtumine. Ma lihtsalt konstateerin fakti. Miski ei saa ju sada protsenti kindel olla. Lihtsalt ei saa, sa ei või teada, et saad tuhat naela aastas, juhtugu mis tahes.”
„Lucinda, sa tõesti ei tea, millest sa räägid.”
„Tean küll,” vaidles ta. „Noh, mitte täpselt. Lloyd’sist ei tea ma midagi, aga ma ei saanud ju aastate kaupa kuulata, kuidas isa räägib aktsiaturust, ilma et mulle oleks ka midagi külge jäänud. Ma olen sinu meelest vist lootusetu lollpea. Kui palju seda üldse on? Ilmselt piisavalt, et sind muretsema panna, seda ma näen.”
„Minu meelest peaksime selle jutuajamise lõpetama,” ütles Nigel. „See kisub suunda, mis mulle eriti ei meeldi. Ma olen juba rohkem kui viisteist aastat Nimi olnud ja enne seda oli minu isa kakskümmend aastat, see on meid väga hästi teeninud.”
Isegi Lucinda nägi, et mees ei räägi just väga mõistlikku juttu.
„Nii on olnud viimased kolmkümmend viis aastat või mis iganes. Aga see on praegu. Asjad tunduvad muutuvat.”
„Lucinda, palun. Kas me võiksime lõpetada?”
„Ei tea miks? Sa ise alustasid. See tähendab, sina ju hakkasid tahtma sellest rääkida. Ja ma tahan tõesti teada, milles on probleem.”
„Pole mingit probleemi. Ma rääkisin oma kliendihalduriga, tema kinnitab, et see on ühekordne juhtum. Õigupoolest soovitas ta mul järgmiseks aastaks limiidi nii kõrgeks tõsta kui võimalik. Ta ütles, et see on natuke nagu õnnemäng.”
„No näed nüüd ise. See ei saa ju olla nii kindel kui majad…”
„See oli lihtsalt nali,” ütles Nigel ärritunult.
„Ei ole just eriti naljakas. Kui ta räägib sinu rahast, mitte enda omast.”
Selle jättis Nigel tähelepanuta. „Limiiti ma muidugi ei tõstnud, see oleks natuke hoolimatu, aga muretseda ei ole küll mitte millegi, no üldse mitte millegi pärast.”
„Hästi,” kostis Lucinda pärast lühikest vaikimist. Ta tõstis klaasi ja naeratas mehele. „Võtame siis sinu tuleva aasta tšeki terviseks.”
Nigelil oli selgesti raskusi naisele naeratamisega, ta oli veel silmanähtavalt pahane, et Lucinda oli
