midagi tegemist Cityga ja isa oli kunagi talle ja Tobyle näidanud üsna vapustavat sinisest klaasist ja terasest välisliftide ja torudega hoonet.
Noh, kui tegemist oli ainult äriasjadega, siis ei saanud see ju väga tõsine olla. Annabel uskus piiritult oma isasse ja tema võimesse juhtida maailma – või vähemalt Londoni Cityt.
Ta vaatas uuesti isa poole, kes haaras autotelefoni ja soris samal ajal paberites, tundudes ise närvis olevat. See polnud üldse tema moodi.
Siis jõudsid nad Paddingtoni vaksalisse, Annabel märkas, et Miranda ema tõmbas just nende ees auto teeserva ja andis signaali, ning pärast seda läks tal isa närveldamine täiesti meelest ära suures segaduses, kui pakke välja võeti ja Annabel kinnitas isale, et tal pole mingit vajadust platvormile kaasa tulla, kallistas teda ja ütles, et armastab teda, jättis Carteriga hüvasti, lehvitas isale ja saatis talle õhumusisid.
Uuesti autos istudes luges Simon kirja mitu korda läbi ja jäi siis aknast välja põrnitsema. Carter vaatas teda huviga tahavaatepeeglist. Selline vaikus tekitas kõhedust, tavaliselt tööandja lobises temaga, rääkis autotelefoniga või uuris pabereid. Miski tegi peremehele muret, see oli küll kindel.
„Söö nüüd hommikusöök ära, Emma, ole tubli tüdruk. Muidu jääd kooli hiljaks.”
Debbie Fielding ütles seda igal hommikul ja täpselt samal ajal (8.15), just samuti nagu ta ütles Alexile ja Richardile: „Head päeva teile mõlemale,” ja andis neile musi (kell 8.05) ja „Jah, Rachel, sa pead küll lasteaeda minema,” (kell 8.40).
Mõnikord tundus talle, et ta võiks selle kõik linti võtta ja iga päev ette mängida – musid muidugi välja arvatud, sest keegi ei pannud teda niikuinii eriti tähele ega vastanud talle. Noh, Richard küll naeratas, tänas ja tõmbas pojale mütsi pähe, aga Alex ei kostnud midagi, hiivas lihtsalt koolikoti selga, Emma ei söönud ikkagi hommikust ja Rachel muudkui vaidles, kuulutades, et ei taha sinna tobedasse lasteaeda minna. Täpselt samuti oli Debbie kella poole kümneks kenasti kodus tagasi ja üksi, kui koera ja kassi mitte arvestada.
See oli tema lemmikaeg, kui maja oli lühikeseks ajaks tema päralt, keegi ei vaielnud, ei nõudnud temalt midagi ega tahtnud temaga midagi arutada – seda viimast tahtis Richard ja tavaliselt just siis, kui tal oli pööraselt tegemist, et viia Emma balletitundi või Alex judotrenni või saada Rachel vannist välja. Debbie mõtles sageli, kuidas võib mees, kelle tööks on laste järele vaatamine – noh, vähemalt nende hariduse eest hoolitsemine –, mitte taibata, kui palju aega ja tähelepanu nad nõuavad.
Järgmisena läks Debbie vanni, ta teadis küll, et see on pöörane ajaraiskamine, aga see aitas tal tervet mõistust säilitada, ta lebas vannis täpselt viis minutit ja pladistas endale vett peale, kuulas vaikust ja kavandas, mida täpselt päeva jooksul teha. Miks Debbie meelest oli nii raske täie mõistuse juurde jääda, seda ta täpselt ei teadnudki, ta ütles sageli, et kui oleks ette nähtud auhind Briti saarte kõige igavamale perele, siis võidaksid nad selle endale. Kolm last, poiss ja kaks tüdrukut, kass, koer, auto ja eeslinnamaja – noh, ta mõtles, et Acton pole just päris eeslinn, sest neil oli igatahes Londoni sihtnumber –, isa kohaliku algkooli direktor, ema koduperenaine, naabrivalve ajalehe toimetaja ning emasid ja lapsi toetava heategevusorganisatsiooni aseesimees.
Kuidas see küll juhtunud oli, mõtles Debbie. Ta oli olnud oma klassi teenäitaja, esimene, kes käis muusikafestivalil (oma teisel õppeaastal kuueteistkümneselt 1971. aastal Glastonburys ja vanematele ütlemata, see oli talle maksma läinud kuu aega koduaresti, aga ta vandus, et asi oli seda väärt), esimene, kes poisiga magas ja antibeebipille võtma hakkas, esimene, kes kanepit suitsetas, ja kes oli esimesel päeval oma esimeses töökohas kohaliku telejaama jooksutüdrukuna nii erutatud, et tal hakkas sõna otseses mõttes halb – kuidas siis küll juhtus, et ta oli niisuguseks igavaks ja kohusetundlikuks inimeseks muutunud?
Debbie oli olnud tark, kuigi mitte just hiilgav, oli lõpueksamitel saanud kaks A-d ja ühe B ning läinud oma Kentis asuvast keskkoolist Birminghami ülikooli inglise keelt õppima. Seal polnud ta just teenäitaja, kuid oli õndsalt õnnelik, sest oli viimaks pääsenud oma pealetükkivalt eeslinlikust kodust, kus ta oli ainus laps, paradiisi – sarnaste vabamõtlejatest ja naudinguotsijatest eakaaslaste keskele. Ta astus väitlusühingusse ja veel mitmesse kummalisse seltsi, nagu näiteks druiidide omasse, pidutses pööraselt ja oleks esimese kursuse eksamitel peaaegu läbi kukkunud. Kainenenud sellest kogemusest ja hoiatusest, et võib välja langeda, kui tema õpitulemused ei parane, hakkas ta tõsiselt tööle, vähendas kõvasti seltsielu, õppis rohkem ja kirjutas lõputuid lugusid üliõpilasajalehte Redbrick.
Ja sel rahulikumal parema käitumise perioodil kohtas Debbie Richard Fieldingit, kes oli vastand kõigele, mida ta armastas ja imetles: erakool, tagasihoidlikult nägus, äärmiselt viisakas, ülimalt kombeline – see kõlas küll vanamoodsalt, aga sobis Richardiga täpselt –, tuupur, Cambridge’ist välja praagitud, nagu ta ütles, justkui oleks sel mingit tähtsust olnud, mõtles Debbie, ja keda ta mõnda aega tõesti põlgas. Richard õppis samuti inglise keelt, ta oli aukartustäratavalt tark, peaaegu kindel esikohakandidaat. Debbie jäi teda kuulama, talle avaldas tahtmatult muljet, kui Richard rääkis ja vaidles seminarides, üliõpilasühenduses ja debattidel, ning järk-järgult hakkas mees talle aina enam huvi pakkuma. Richard oli väga energiline, väga tõsine ja seegi äratas temas huvi, sest Debbie oli harjunud, et poisid ei võta üldse midagi tõsiselt, kui seks ja alkohol ning mitmesugused nendega kaasnevad lõbud välja arvata, peale selle oli Richard võimeline teda üllatama: natuke rokihuvi, kui Debbie oli juba valmis teda maha kandma kui klassikaarmastajat, uhke oma Harley Davidsoni üle, millega ta Debbie vahel sõitma viis. Richardi taga istuda ja tal ümbert kinni hoida, kui maailm oli kahanenud hirmuäratavaks tukslevaks ähmasuseks, oli kummaliselt erootiline ja juba pärast teist väljasõitu läks Debbie Richardiga voodisse. Richard polnud just eriti osav armastaja, õigupoolest oli ta üsna tuim võrreldes mõne poisiga, keda Debbie oli tundnud, teda heidutas veidi Debbie entusiastlik suhtumine ja tüdruku sagedatele seksiettepanekutele reageeris ta üsnagi ujeda naeratusega, mis oli Debbie meelest kütkestav. Aga Richard suhtus Debbie naudingu probleemi suure hoolega ja tegeles sellega tõsiselt nagu kõigega, mida ta tegi, ja seegi oli üsna kütkestav.
Teise kursuse lõpuks võeti neid kui paari, olgugi ebatõenäolist, ja Richard viis Debbie ühel nädalavahetusel oma vanematega tutvuma – see oli šokk. Nad elasid Goweri poolsaarel Walesi edelaosas, rabavalt kaunis rikkumata loodusega maakohas, kus nõmmedel hulkusid metsikud ponid, küngaste kohal hõljusid pistrikud ja kõrgel mereäärsel kaljurannikul sõid rohtu lambad. Lahemaja oli vägev, üsna eraldatud hoone kaljudel, kust avanes hingemattev merevaade. Maja oli suur, ebakorrapärane (ning väga külm), ammu värvimata ja tubades olid vanade kulunud vaipadega kaetud kivipõrandad, muhklikud diivanid, igal pool kuivanud lilli täis kannud ja lõõmavad kaminad, mis soojendasid sind eest ning jätsid selja külmetama. Ainuke mõnus ruum oli köök, kus andis sooja Aga pliit, nad sõid seal puust laua ääres, mis oli nii suur, et sinna mahtus kaheksa inimest ja ikkagi jäi veel ühte otsa päris suur jupp, mis oli kaetud kirjade, ajalehtede, raamatute ja põllumajandusnäituste ning kunstioksjonite kataloogidega. Maja juures oli tohutu suur aed – noh, igatahes tundus see tohutu suur Debbiele –, kus köögiviljaaia osas elas suur kanakari, talliõues oli kolm hobust ning ühte talli surutud vana Rolls. Debbie arvas, et pere oli ilmselt rikas, ja imestas, miks nad ei lasknud keskkütet sisse panna. Richardi isa William meeldis Debbiele, ta oli tore ja vanamoeliselt viisakas, aga ema mõjus talle pisut hirmutavalt, sest oli nii enesekindel ja üsna suursugune. Ta kandis pikki voogavaid seelikuid, pluuse ja lohmakaid kampsuneid, ning krunnist, millesse ta juuksed kinnitas, rippus alati salke välja, ta käitus Debbiega kenasti, aga pisut üleoleva armulikkusega. Debbie meelest pidas Richardi ema teda lihtlabaseks.
„Kui huvitav, et sa seda ütled,” märkis ta ikka, kui Debbie millegi kohta arvamust avaldas (seda ei teinud ta just sageli), andes selgesti mõista, et see pole arvamus, mida tema jagada võiks. Richard oli ainus laps. „Kas sa seda
