suhtes inimesega, kelle elu on temale täiesti võõras, ja tegi õigupoolest ettepaneku prooviks lahku minna, kuid tundis siis Richardist nii suurt puudust, et palus peagi vabandust ja anus, et Richard ta tagasi võtaks. Ta mõtles sageli, et kui ta oleks tõesti olnud kellessegi teisesse armunud, poleks ta end kunagi Richardiga sidunud, aga ta polnud, polnud kunagi olnudki, ta oli üsna harjunud, et poisid kohtlevad teda halvasti. Richardi härrasmehelik hoolitsev käitumine oli Debbie jaoks uus ja meeldis talle.
Selleks ajaks, kui nad ülikooli lõpetasid, olid nad kokku leppinud koos elama hakata ja Debbie oli jõudnud ainult viis kuud töötada telekompaniis, kus talle väga meeldis, kui ta jäi rasedaks. See oli ühe hooletu nädalalõpuväljasõidu tagajärg, kui Debbie oli antibeebipillid unustanud, ja heitnud ainult põgusa pilgu tagasi oma võimalikule telekarjäärile, kuulutas ta, et on tulevase lapse üle väga õnnelik, ja nad otsustasid abielluda.
Ja alles nüüd, kui pereelu ja rutiin olid Debbie rahutu vaimu taltsutanud ja alistanud, sobitanud ta koolidirektori naise rolli, vaatas ta tagasi ja taipas, kui palju ta muutunud oli. Ta oli teinud ainult väga lühikese pausi, kui põgenes kahe vanema lapsega Greenham Commoni sõjaväelennuväljale, et koos teiste naistega protestida Ameerika rakettide sissetoomise vastu. Tagasi üsna rahuloleva Richardi juurde tuli ta nelja päeva pärast läbikülmunult ja räpasena ja see jäi ka viimaseks korraks.
Kui Debbie sel hommikul vannis lebas, teadis ta täpselt, mida ta päeva jooksul tegema peab, iga hetk oli plaanitud: valmistada lasanje heategevusühingu viktoriiniõhtuks, kirjutada oma ajalehele, tuua Rachel lasteaiast koju ja viia ta peole, lastes tal kõigepealt ise kaardile oma nimi kirjutada, sest kõik teised emad tegid nii, see näis olevat auasi (ja võttis kohutavalt aega), minna Emmale ja Alexile kummagi kooli vastu, viia Emma hambaarsti juurde ja Alex judotrenni – kus tuli jälle kohtuda ninakate ebasõbralike emadega –, siis teejoomine, kodutööde juhendamine (soovides, et Richard vähemalt sedagi teeks ega kaoks paberitööga oma kabinetti), seejärel lapsed vannitada, Rachel voodisse panna ja olla kell pool kaheksa valmis lasanjega välja minema. Vannis lebades mõistis Debbie, et tal ei jää hetkegi, et asuda suure triikimist ootava pesuhunniku kallale. Oh jah.
Ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks see kõik tema meelest nii keeruline oli, selline elukorraldus ei nõudnud ju kindlasti mingeid andeid ega vaimujõudu. Ometi elas ta alates Alexi sünnist keset pidevat kaost, millest ta kuidagi ei pääsenud. Debbiele tundus sageli, et tasus tal vaid tuppa astuda, kui see segamini läks, ta jäi pidevalt hiljaks, külmikus polnud kunagi midagi peale mõne üsna kahtlase välimusega fooliumpakikese.
Ta uuris oma sõprade nagu õlitatult korraldatud kodusid ja elu ning püüdis nende tegemisi järele teha, kuid erilise eduta.
Kui Debbie hommikumantli selga tõmbas, helises telefon, ta oligi oodanud ajalehe jaoks naabrivalve esimehelt uudiseid hiljutiste sissemurdmiste kohta.
„Tere, John,” ütles ta, kuid helistaja polnudki kena John Peters, oli hoopis Flora. Debbiel oli Floraga väga kohmetu suhe, ämm pani Debbie ennast äpuna tundma, seega oli ta tundlik ja põikpäine ning teadis, et Flora ei kiida teda päriselt heaks ja arvab, et Richard polnud abiellunud endaga võrdsega. Flora oli kohutav snoob.
„Olgu pealegi,” oli Debbie öelnud oma parimale sõbrale Janile, „ta pole ehk lausa põrgulik ämm, aga puhastustuleks nimetaksin seda kohe kindlasti. Kuidas sulle meeldiks, kui Mike’i ema sind labaseks peaks? See on kohutav.”
Flora Fielding oli viie aasta eest leseks jäänud, kui William ootamatult südamerabandusse suri, kuid Flora ei lasknud ennast sellepärast rivist välja lüüa, nagu ta ei lasknud ka millelgi muul, ning kuigi tõeliselt leinav ja vapustatud, läks ta otsusekindlalt ja vapralt eluga edasi, keeldudes majast välja kolimast, kuigi Richard arvas, et peaks, käis endiselt ratsutamas ja jahil ning pöördus tagasi oma endise fotograafikarjääri juurde.
Pildistada oskas ta tegelikult väga hästi, seda nägi Debbie paljude majas laiali paigutatud fotode järgi, Flora tegi mustvalgeid fotosid, spetsialiseerus merevaadete ja arhitektuuriobjektide pildistamisele. Ta ei saanud just eriti palju tellimusi, kui kohalik jõulukaardifirma välja arvata, aga sellest polnud midagi, pildistamine pakkus talle tegevust – nagu hobused ja äärmiselt aktiivne seltsielugi – ning tal ei paistnud kindlasti olevat mingeid rahamuresid. William oli olnud väga edukas raamatupidaja, pealegi oli mehel perekonnaraha ja ta oli ka Lloyd’si Nimi, nagu Richard Debbiele oli seletanud, naine ei saanud küll täpselt aru, mida see tähendab, peale selle, et see on peente rikaste inimeste klubi ja rahalises mõttes väga ihaldusväärne.
Flora oli peale käinud, et maksab laste hariduse kinni: „Ma tõesti tahan seda teha,” ütles ta kindlalt, kui Alex hakkas seitse saama. „Ma võin seda endale lubada ja ma ei taha, et nad käiksid mingis kasutus kohas, kus soodustatakse vaba eneseväljendust või mis tahes uuemat narrust ja kus nad üheteistkümneseks saades on kohutava hääldusega ega oska lugedagi.”
Debbiega seda isegi ei arutatud ja see vihastas teda pööraselt. Florale ei paistnud pähegi tulevat, et Richard oli ühe sellise tema meelest „kasutu” koha direktor, ja ta poleks seal olnud, kui poleks Chiswickis kahele teisele taotlejale alla jäänud.
„Kõigepealt praakis mu välja Cambridge, siis Grange House,” ütles ta Debbiele, püüdes selle üle nalja teha. „Mis järgmiseks?”
Debbie ütles mehele, et St Luke’i algkoolis on temast kogukonnale palju rohkem kasu ja ta eelistaks, et Alex ka seal käiks. Talle ei meeldinud sugugi, et Flora koolimakse maksis. See tähendas kahte väga ebamugavat asja: pidevat tänulikkust ja Flora õigust alati laste õppimisse sekkuda. Kui aus olla, siis ega ta seda eriti sageli ei teinud, kuid käis siiski peale, et autoga sõites tuli kontrollida laste õigekirja ja korrutustabelit, mille peale Debbie oleks tahtnud karjuma hakata.
Nii või teisiti ei kiitnud Debbie heaks eraharidust ega sotsiaalset ebavõrdsust, mida see tekitas, tema ise oli riiklikus haridussüsteemis kenasti hakkama saanud. Ta vaatas tihti just Emmat, kes, vormijakk seljas ja kübar peas, oma snooblikku väikesesse kooli lippas ja tervitas teisi väikesi snooblikke tüdrukuid, kelle tõid kohale snooblikud emad, kellest ühegagi Debbie poleks tahtnud sõbraks saada, ja soovis kirglikult, et Emma läheks koos kõigi teiste kohalike lastega teed mööda St Luke’i kooli. Juba tekkiski probleeme, sest teised nende tänava lapsed ei tahtnud õieti Emmaga mängida, aga Richard oli järeleandmatu, ta leidis, et nii on lastele parem ja neil on väga vedanud, et Flora nii meeleldi koolimaksu ära maksis. Ja muidugi läks mõlemal lapsel koolis väga hästi, nad olid riigikoolides õppivatest eakaaslastest laias laastus aasta jagu ees, Debbie püüdis sellele keskenduda ja olla Florale siiralt – mitte vimmakalt – tänulik.
Flora oli ikka veel ilus, pikk ja sale, metsikute tumedate lokkis juustega, laste meelest oli temaga tohutult tore koos olla, mängida lõputult jälitamis- ja peitusemänge, turnida üle kivide ja ronida üles mööda kaljuradu, ta oli öelnud, et nad lähevad suvel kõik ponimatkale ja ta hakkab neile surfamist õpetama. See tegi Debbiele tegelikult muret, sest talle tundus, et Flora pole lastega nii hoolikas, kui peaks olema. „Ei tohi neid vati sees hoida,” ütles ta Debbiele, kes pabistas, kui lapsed eriti ohtliku kivihunniku otsa ronisid või kiljudes jäises lihavõtteaegses vees kahlasid, nii et kummikud kindlasti vett täis said. „Lastel on kaasasündinud enesealalhoiuinstinkt.”
Debbie meelest ei saanud mingisugune enesealalhoiuinstinkt kaitsta väikest last poni seljast alla kukkumast või lainega merele kandumast, aga ta ei saanud seda öelda, see ärritas Richardit. Richard oli lapsepõlves kõiki neid asju teinud ja talle meeldis mõte, et tema lapsed teevad sedasama.
Flora tegi muidki häirivaid asju, näiteks hoidis lapsi tundide kaupa pärast nende uneaega üleval. „Reeglid on selleks, et neid rikkuda,” ütles ta, tegemata väljagi nõudest, et lastele sooja õhtusööki valmistataks ja seda neile pool kaheksa pakutaks. „Neile on kasulik koos täiskasvanutega süüa, nad õpivad
