saad.” Nigel naeratas talle, üks mehe vastupandamatumaid omadusi oli, et ta nautis tohutult elu: oma tööd, seltsielu – kuigi naise itsitavamad sõbrad käisid talle pisut närvidele –, tennist, laskmist. Ta oli harva tujust ära, alati rõõmus, peaaegu miski ei häirinud teda. Ta oli oma naisest päris palju vanem, nelikümmend kaks, kui naine oli kakskümmend neli, aga see polnud kunagi mingi probleem olnud. Lucindale see pigem meeldis, ta tundis ennast niimoodi turvaliselt.
Lucinda liikus edasi ja vestles tõsiselt ühe toimetajaga, kui Blue Horton jälle tema kõrvale ilmus. Naine naeratas napilt ega teinud siis Blue’st rohkem väljagi.
„Teate,” ütles too, olles kannatlikult oodanud, kuni toimetaja ära läks, „ma tahtsin lihtsalt vabandust paluda. Ma kohe oskan alati valesid asju öelda. Ei saa sinna midagi parata.”
„Pole midagi,” kostis Lucinda. „Aga nüüd vabandage mind, ma pean tõesti minema ja rääkima veel mõne – kuidas te neid nimetasitegi – no muidugi, dinosaurusega…”
„Ei, ärge minge,” ütles mees ja asetas käe naise käsivarrele, „palun. Üks põhjus, miks ma nii hoogu sattusin, oli see, et te… no ma ei tea – te lihtsalt rabasite mind.”
„Rabasin? Miks?”
„Sest te olete nii neetult kaunis,” tunnistas mees. „Ma lihtsalt unustasin ennast täiesti. Teid vaadates.”
Lucinda tundis, kuidas tal kurgu alt alates puna ülespoole kerkib, ta punastas üldse kergesti ja see ei meeldinud talle sugugi.
„Ärge olge naeruväärne,” ütles ta.
„Ma pole naeruväärne, ma olen hoopis häbelik ja tagasihoidlik kutt.”
„No nüüd olete ikka tõsiselt naeruväärne.” Lucinda naeratas tahtmatult. „Te olete umbes niisama tagasihoidlik kui… kui…” – Lucinda pingutas, et leida kedagi piisavalt enesekindlat – „kui proua Thatcher.”
„Vaat seda naist ma imetlen,” lausus Blue Lucinda üllatuseks.
„Tõesti?”
„Jaah, muidugi. See on kõik tema tegu…” – mees viipas käega üle toa – „kõik see ettevõtlikkus, tema elavdas turgu, tema andis võimaluse teha, mida tahad, kui sul aga vähegi auahnust ja energiat on. Siin muutub kõik iga päevaga aina rohkem ameerikalikuks ja mulle see meeldib. Seda ma vist öelda tahtsingi,” lisas ta laia naeratusega, „kui ma teid dinosaurusteks nimetasin. Et kõik on muutunud, aga teie olete endiseks jäänud. Ja ikkagi hästi hakkama saanud. Imetlusväärne.”
„Hea küll. Katsun seda aktsepteerida.”
„Tore. Kui kaua te juba abielus olete olnud?”
„Kolm ja pool aastat.”
„Ja lapsi? Lapsi on?”
„Ei. Veel mitte.”
„Selge.” Mees tegi oma ülekuulamises pausi, otsekui seedides kuuldut, ja jätkas siis: „Ja kus te elate? Ärge öelge, kindlasti kusagil Sloane Square’i läheduses.”
„Noh, jah. Tõepoolest. Dinosaurusemaal.”
„Te kohe ei lase mul seda unustada, ega ju?”
„Ega ei lase küll. Aga nüüd ma pean tõesti rohkem ringi liikuma.”
„Ma tulen teiega.”
„Blue…” Lucinda jättis lause äkitselt pooleli. „Miks Blue, kui teie nimi on Gary?”
„See on hüüdnimi,” selgitas mees. „Meil on kõigil hüüdnimed ja igal hüüdnimel on mingi põhjus. Noh, üks mees on Luft, see tuleb Luftwaffest, tal on heledad juuksed, sinised silmad ja väga-väga parempoolsed vaated. Ja Croydon sellepärast, et tema perekonnanimi on Sutton, Harry on jällegi mustanahaline, sellepärast Harry nagu Belafonte, ja Kermit näeb välja nagu konn, ja…”
„Jah, ma sain põhimõttest aru,” katkestas Lucinda naerdes, „aga miks ikkagi Blue?”
„Kas te sininööpidest olete kuulnud?”
„Ei.”
„Need olid vana börsi jooksupoisid. Hoolitsesid maaklerite eest, tõid neile teed ja kohvi – ja muidugi infot. Kogu aeg oli kuulda: „Kus Blue1 on? Hei, Blue, siia!” Ma olin enne suurt pauku jooksupoiss. Sain lausa nende pealikuks. Nii see nimi külge jäi. Mulle päris meeldib. Aga teile?”
„Mulle… nojah, vist küll,” vastas Lucinda kõhklevalt.
„Tore. Igatahes on see parem nimi kui Gary. No lähme ja liigume siis ringi. Tutvustate mind siin mõnele inimesele. Ja oma abikaasale, kui soovite.”
Lucinda polnud Blue’d Nigelile tutvustanud, see polnud tema meelest eriti hea mõte, kuigi ta ei teadnud, miks just. Järgmise poole tunni jooksul käis Blue Lucinda sabas ruumis ringi, kuulas lugupidavalt, kui ta inimestega rääkis, surus kätt, kui tarvis, ja tõi viimaks endale pudeli šampanjat, et aidata klaase täita. Ja siis oli Lucinda mingil moel Blue’ga kahekesi väikesesse kööki jäänud, suurem osa inimesi oli lahkunud, toitlustajad pakkisid klaase kokku, ja Blue lausus äkitselt: „Kas tulete minuga mõni päev lõunat sööma?”
„Ei,” kostis Lucinda mehele rabatult otsa vahtides ja tundis, kuidas see neetud puna taas põskedele kerkib, „muidugi mitte.”
„Miks muidugi?”
„Noh, see on ju ilmselge.”
„Tegelikult ei ole.”
„Härra Horton,” alustas Lucinda kindlalt, ladudes ise klaase virna ja eraldades täis pudeleid tühjadest. „Ma… noh, ma olen abielus, te teate seda.”
„Ja abielunaised ei käi kunagi teiste härradega lõunal? Kas nii?”
„Ei… noh, mitte sel moel.”
„Mil moel?”
„Te saate…” Lucinda vakatas. „Te saate suurepäraselt aru, mida ma silmas pean. Suurepäraselt.”
„Ei saa.”
„Saate küll. No see on lihtsalt tobe.”
„On jah,” nõustus Blue. „Natuke.”
Ja siis kummardus mees ettepoole ja suudles Lucindat. Otse suule. Väga põgusalt, kuid sellest piisas, piisas, et tekitada sügaval Lucinda sisemuses väga erakordseid tundeid, ta tundis mingit võpatust ja värelust. Ta tõmbus eemale ja põrnitses Blue’le otsa, mees naeratas talle. Tal olid, nagu Lucinda isegi oma hämmelduses märkas, äärmiselt ilusad hambad. Blue polnud eriti pikk, ainult pisut pikem kui kõrgetel kontsadel Lucinda, tema tumedad juuksed olid lühikeseks pügatud, silmad väga sügavpruunid. Tal olid pikad, peaaegu tütarlapselikud ripsmed, äärmiselt sirge nina ja üsna suur suu (kust paistsid need ilusad hambad). Blue polnud paks, kuid oli väga tugeva kehaehitusega, laiaõlgne, üsna suurte käte ja jalgadega, temast tundus õhkuvat kõvasti energiat ja ta oli rahutu, ei püsinud hetkegi paigal. See mõjus kummaliselt ligitõmbavalt.
Blue kummardus jälle ettepoole ja suudles Lucindat uuesti, kõigest kröömike kauem. Lucinda tajus, et vastab
Blue – ingl k sinine. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
