muidugi edasi. Helistan teile päeva või paari pärast, et näha, kas olete meelt muutnud.”
„Blue… see tähendab, härra Horton – ma ei muuda meelt. Ausalt.”
„Äkki muudate. Kunagi ei või teada. Ma ei anna kergesti alla. Nägemiseni, Lucinda.” Ja mees oligi läinud.
Mõeldes nüüd edasi loksuvas metroorongis Blue’st ja sellest, kui rahutuks mees ta muutis, kui lõbus ta oli ja kui tore, läks Lloyd’si kiri Lucindal täiesti meelest.
McArthuri panga aktsiatega kauplemise ruumis rääkis Blue peekonivõileiva ja The Suni kolmanda lehekülje juures oma parimale sõbrale Charliele, et on saanud tuttavaks tüdrukuga, kellega tahab abielluda.
„Ah nii? Ja millega ta tegeleb?”
„Töötab kirjastuses. Ja tema abikaasa on…”
„Abikaasa? Blue, ära ole rumal, kulla semu. Sa ei taha ometi hakata abielunaisega sehkendama.”
„Charlie, ta on lihtsalt vapustav. Kõrgem klass, no ülimalt kõrgem klass, sa ju tead, kuidas mulle see värk meeldib, ja ilus. Rabavalt ilus. Blond, siniste silmadega, sääred nagu võidusõiduhobusel ja nii armas, aga siiski huvitav isiksus, tead ju küll selliseid. Sa ei kujuta ettegi, kui seksikas ta on. Minu meelest pole ta kunagi korralikku keppi saanud ja ma arvan, et võiksin talle seda anda. Parandus: ma kavatsengi talle seda anda.”
„Hull peast,” ütles Charlie ja uuris edasi kolmanda lehekülje tüdrukut, kelle rinnad olid nüüd peekonivõileiva puru täis. Ta nipsutas puru minema. „Sa tõmbad endale jama kaela, semu, kui seda teed edasi lähed. Ja kui sel naisel vähegi mõistust peas on, siis ta ei lasegi sul jätkata.”
„Ega tal eriti ei ole,” ütles Blue, „selle peale ma loodangi. Ja ma meeldisin talle ka,” jätkas ta tagasihoidlikult. „Ma tean, et meeldisin. Sellest saab alati aru.”
Elizabeth Beaumontile hakkasid tema õlavarred kinnismõtteks muutuma. See oli absurdne ja ta sai sellest ise ka aru, tal oli tähtsamaid asju, mille peale mõelda, näiteks töö ja suhted abikaasaga ning vanim tütar, kes hakkas parajat peavalu valmistama, aga tema mõtted pöördusid pidevalt käsivarte juurde tagasi. Need olid ainuke osa tema kehast, mida ta kuidagi paremaks ei saanud. Ülejäänust sai ta personaaltreeneri, jõusaali ja enesedistsipliini abil jagu, ta suutis treenida kõhu lamedaks – keegi poleks võinud arvatagi, et tal oli olnud kolm rasedust – ja tagumiku trimmi, hoida reied tselluliidivabad – kuigi mitu sõpra olid talle öelnud, et see on pigem vedamine kui midagi muud. Ja tema rind oli õnneks väike ja seetõttu veel üsna prink. Aga käsivarred – küünarnukkidest ülespoole – hakkasid lõtvuma. Loomulikult võitles ta selle vastu – hantlite, ujumise, treeneri soovitatud eriharjutuste ja muidugi Jane Fonda trennivideotega, aga millestki ei paistnud eriti abi olevat. Kui ta käsivarsi lõdvestas, vajusid need lonti. Ainult natukene, aga Elizabeth hakkas tundma, et need peaksid kaetud olema ja käisteta pluuse ei tasu selga panna. Tal oli hommikul olnud punase kostüümi all must käisteta pluus ja kui ta pärast jõusaalitrenni riidesse pani, siis ta taipas, et see oli viga ja ta ei taha koosoleku ajal jakki seljast võtta. Aga selga jätta oli paras piin, sest koosolekuruum oli alati liiga palav ja paksust siidist kostüüm oli üsna raske…
No jumala eest, Elizabeth, mõtles ta kätt koti järele sirutades, valmis jõusaalist lahkuma ja juuksurisse minema, sa ei peaks küll oma käsivartele mõtlema, sa peaksid koosoleku peale mõtlema. Sest see kujuneb keeruliseks, ta kohtub agentuuri reklaamijuhiga, kes oli mures eelseisva esitluse pärast ühele nende suurimale kliendile Huntersile, kalli meditsiinikaupade ja tualett-tarvete brändi kohta. Reklaamijuhile ei meeldinud see, mille loominguline meeskond oli välja pakkunud ja ta keeldus seda esitlemast, väites end teadvat, et kliendile see ka ei meeldi. Reklaamijuht ega loometiim ei andnud kumbki järele, klienditeenindusjuht toetas loomingulisi töötajaid ja esitlus pidi toimuma juba kahe päeva pärast. Õigupoolest oli olukord rohkem kui keeruline, see näis üsna ohtlik. Ja tuli lahendada. Elizabeth astus majast välja, istus teda ukse ees ootavasse taksosse ja lülitas oma aukartustäratava aju täisvõimsusel tegelema teda hommikul ootavate probleemidega.
Elizabethil oli väga tähtis töö. Ta oli tegevdirektor ühes Londoni juhtivas reklaamibüroos, Hargreaves, Harris & ja Osborne’is, mida reklaamiringkondades tunti kui H2O-d. Ülemus oli kord öelnud, et Elizabeth on sellise kaheksakümnendate aastate naise kehastus, kellel on kõik olemas: särav elu, kolm täiuslikku last, kena võluv abikaasa, kõrgelennuline karjäär, ja see kompliment oli Elizabethile kohutavalt meeldinud. Ta oli oma tööst vaimustuses ja oskas seda väga hästi, talle meeldis pidev täiuse poole püüdlemine, raevukas konkurents – palju ägedam kui reklaaminduse kuldajal kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel –, talle meeldis sundida ja utsitada oma töötajaid tegema parimast paremat tööd, milleks ta teadis nad suutelised olevat, ta nautis koguni tühjast-tähjast lobisemist vahendina selleni jõudmiseks, mida tahtis saavutada. Ta oli rahul oma kõrge palgaga, mitte ainult selle pärast, mida selle eest osta sai, vaid ka seetõttu, mida see sümboliseeris – suurt edukust alal, kus traditsiooniliselt olid esimest viiulit mänginud mehed. Tal polnud midagi pikkade tööpäevade, paanitsemise, isegi mitte vahel ette tulevate meeletute pettumuste vastu, kui tellimus teise agentuuri läks – see kõik kuulus tiheda konkurentsiga ala juurde, millega ta oli tegelnud terve oma täiskasvanuelu.
Kõrvalt vaadates tundus tõesti, et Elizabeth oli edukas absoluutselt kõiges, imetletud ja austatud, enesekindel, enda ja oma elu peremees. Seestpoolt paistis asi pisut teistmoodi ja uje, peaaegu ebakindel Elizabeth suutis suurivaevu etendada hiilgavat enesekindlust, olukorra valitsemist nii kodus kui tööl, selle kõige rahulikku nautimist. Seestpoolt vaadates polnud Elizabeth, nagu ta ise väga hästi teadis, kaugeltki nii edukas. Ja tema käsivarred tundusid seda sümboliseerivat.
Simon Beaumont polnud kunagi natukestki kadestanud oma naise edu, tegelikult oli ta selle üle äärmiselt uhke ja helde nii emotsionaalselt kui praktiliselt. Sellega oli ta oma ajast natuke ees. Kasuks tuli muidugi, et ta oli ise ka edukas, ta oli kommertspanga Graburn & French juhatuse liige ja tema päevad möödusid globaalsete aktsiaturgude tormilises maailmas, tegeldes eraklientide aktsiaportfellidega. Temas olid ühendatud muretu olek, hiilgav mõistus ja hea nina finantsasjade peale, ta oli Citys tuntud inimene ja väga nõutud isik õhtusöögijärgseteks vestlusteks.
Aga tema samasugusel positsioonil olevad kolleegid poleks uneski näinud ennast tegemas seda, mida Simon sel hommikul tegi – nimelt viimas oma vanimat tütart suvesemestriks kooli tagasi. Või mida ta oli teinud sada või ehk rohkemgi korda: vaadanud (üksinda) koolinäidendeid ja jõulukontserte, käinud lastevanemate õhtutel ja korra või paar istunud laste haigevoodi ääres, kui mitmesuguste keerukate põhjuste tõttu ei saanud seda teha ei lapsehoidja ega majapidajanna ning Elizabethil oli elutähtis koosolek. Selle kõige eest kuulis ta rohkesti kiidusõnu nende tutvusringkonna naistelt, kes rääkisid Elizabethile, et tal pole aimugi, kui väga tal vedanud on. Ja Simonil oli tunne, et ilmselt tal polnudki.
Simon siiski nautis seda kiitust, talle meeldis suurem osa sellest, mis sai talle osaks naistelt, kellega nad seltskondlikult suhtlesid, ja neiltki, kellega ta koos töötas. Talle üldse meeldisid naised, nad olid tema õnne ja heaolu jaoks niisama vajalikud kui suurepärane tervis, töö, tema keldrit täitvad head veinid, kaks kaunist maja – üks Londonis, teine Sussexis –, pikad päevad purjejahil Lizzie ja tema lapsed, kelle järele ta oli arust ära. Ta flirtis naistega ja võlus neid, koguni peksis nendega keelt – oli üldiselt teada, et Simon Beaumont oskas saladusi pidada – ja nautis nende imetlust. Ta nautis ka Elizabethi – kui naine seda lubas.
Ja sel hommikul, kui Elizabeth oli oma koosolekul, saatis Simon vanimat tütart teele internaatkooli. Ta tegi seda meeleldi, see andis talle võimaluse imetleda nii tüdrukuid kui nende emasid.
Sellise isa üle võib tõesti uhke olla, mõtles Annabel,
