style="font-size:15px;"> Oli suurepärane omada isa, kelle üle võis uhke olla. Kui Annabel vaatas mõne sõbra kõhukat kiilanevat isa, kes vahel kandis päris tobedaid riideid, ei saanud ta aru, kuidas tema sõbrad seda taluvad.
Annabeli ema nägi ka alati hea välja ja kandis suurepäraseid riideid. Ta arvas, et see on sellepärast nii, et ema töötab ja teab, mis on mis. Näiteks oli Annabel kindel, et ema polnud kunagi tõstnud jalgagi Marksi & Spencerisse. Kontorikostüümiga ema. Võimukas ema. Annabel oli tema üle ka uhke, väga uhke. Kui ta veel väike oli, soovis ta muidugi, et ema oleks kodus, aga see aeg oli mööda läinud ja tema suhe emaga oli, nagu ta teadis, palju parem, palju siiramalt sõbralik ja hoopis täiskasvanulikum kui paljudel tema sõpradel oma emaga.
„Tule nüüd, me jääme hiljaks.” Isa hääl polnud nii kannatlik kui tavaliselt.
„No eks me siis jäägi hiljaks. Ma ei leia ühte esseed üles. Ma tean, et võtsin selle kaasa ja nüüd on see lihtsalt haihtunud…”
„Kas sa töötasid selle kallal? Kas kirjutuslaua sahtlitest vaatasid?” küsis isa püüdlikult kannatlikul toonil, aga silmanähtavalt ärritatult. Issand, ta ärritub. Nad mõlemad ärritusid.
„Ma vaatasin sinna, paps. Loomulikult. Ning jah, ma töötasin selle kallal.”
Muidugi ei olnud ta töötanud, tal oli olnud liiga palju tegemist: kohtumisi sõpradega ja lõbutsemist. Essee oli ta kaasa võtnud, et head muljet jätta.
„Kas ma otsin ka? Värskest pilgust on sageli…”
„Ei,” kostis Annabel teravalt. Ta ei tahtnud, et isa tema sahtlites tuhniks. Ta hoidis seal rasestumisvastaseid pille, poolik pakk oli muidugi kotis, aga sahtlis oli paar tühja pakki, mida ta muudkui kavatses minema visata. Polnud ju tegemist sellise asjaga, mille võiks lihtsalt paberikorvi heita.
„No hea küll. Aga kui sa seda ei leia, siis peame ikka minema hakkama, muidu jääd rongist maha. Ma otsin selle üles, kui sa läinud oled, ja saadan sulle järele.”
„Paps, ma tean, et see on siin. Anna mulle viis minutit. Ja ma võin ju hilisema rongiga minna.”
„Kullake, sa pead koolirongiga minema. Sul on sellele pilet võetud. Ja kahjuks on mul täna hommikupoolikul tähtis koosolek ja…”
„Ma saan suurepäraselt ise kooli tagasi mindud,” teatas Annabel, püüdes rahulikult rääkida. „Jumal hoidku, ma olen kuusteist, ma võin täitsa ise taksoga läbi Londoni sõita, uue pileti osta ja sõiduplaani lugeda.”
„Sa ei ole veel tegelikult kuusteist, Annabel. Alles kolme nädala pärast saad. Ja ma tahan näha, et sa oled turvaliselt rongi istunud. Lihtsalt naeruväärne, sa oleksid pidanud kõik eile õhtul valmis panema.”
„Jah, olgu. Vabandust.” Annabel astus isa juurde ja andis talle musi. „Mul oli õhtul tegemist.”
„Tegemist?” Simon naeratas tütrele, ta ei suutnud, nagu Annabel oligi teadnud, tema peale kaua pahane olla.
„Jah, palju tegemist.”
„Hmm. Pidid kauem kui südaööni pidutsema.”
„Noh, see oli viimane võimalus enne vanglasse tagasiminekut.”
„Olgu, olgu. Mis me siis nüüd teeme?”
„Sina oota, mina otsin veel. Seda me teemegi. Kui ma esseed viie minutiga üles ei leia, siis hakkame minema. Ma luban. Las ma lihtsalt otsin rahulikult. Paps, palun. Ma saan omaette palju paremini hakkama.”
Simon ohkas ja lahkus toast, Annabel naeratas talle põgusalt järele. Isa võis ju olla vana pabistaja, ta võis hädaldada, aga ta oli nii armas.
Annabelil oli muidugi õigus, niipea kui isa oli toast läinud, tuligi talle meelde, kus see essee on – tema vannitoas ajakirjariiulis. Ta oli sellele kaks päeva tagasi pilgu peale heitnud, kui ta ootas, et vann vett täis saaks, ja mõelnud, et peaks sellega tõesti midagi ette võtma. Ja muidugi ei olnud võtnud. Annabel võttis essee, toppis oma suurde nahkkotti ja kiirustas halli.
„Olengi valmis.”
„Tore. Hakkame siis minema. On sul veel pakke?”
„Ei. Reisin vähese pagasiga. Mul on kohver, aga see on autos. Nägemiseni, Josie.”
Josie oli portugallasest majapidajanna.
„Emale helistasid?”
„Jah, ma helistasin emale. Tule, hakkame minema.”
Esikulaual oli hunnik kirju, mis Josie oli sinna pannud.
„Tahad neid kaasa?” küsis Annabel.
„Mida? Võib kah. Võta pealegi, ole hea, vaatan need autos üle.” Simon tõmbas nende taga ukse kinni ja jooksis Annabeli ees trepist alla. „Hommikust, Carter, Paddingtoni vaksalisse, palun võtke Annabeli kott, ja pärast lähen ma kontorisse.”
Carter avas neile ukse, Annabel naeratas talle autosse istudes ja sikutas oma ülilühikest seelikut allapoole.
„Tere, Carter, läheme aga jälle.”
„Tõepoolest,” kostis Carter pepsilt. Annabel märkas, et mees püüab mitte vaadata tema jalgu, ja see tegi talle nalja. Mehed tegid talle üldse nalja, nad olid nii neetult ettearvatavad. Tal võis küll veel veidi kuueteistkümnest aastast puudu olla, aga seda ta igatahes teadis.
Annabel vajus istmenurka, vaatas korraks tagasi maja poole ja siis isa, kes kirju sortis. Tal oli olnud väga tore koolivaheaeg, kõigil oli vahva olnud. Isegi kogupereõhtusöök oli talutav olnud. Eks see muidugi laupäevaõhtu raiskamine oli, aga Toby oli suurepärases vormis – ta oli täitsa lahe vend – ja hea oli näha väikest Tillyt nii õnnelikuna. Tilly oli just teinud ära vastuvõtukatsed St Marysse ja ütles, et ei jõuda ära oodata, millal ta sinna kooli läheb. Ta oli nii armas ja ilus, suurem osa Annabeli sõpru olid oma väikeste õdedega kohutavalt kannatamatud, aga temale meeldis Tilly väga. Aga eks ta meeldis ju kõigile.
Annabel kohtas peeglis Carteri pilku ja tegi talle silma, autojuht kortsutas kulmu ja signaalitas ühe jalgratturi peale. Tobe vana peer, aga ta oli siiski olnud üsna kannatlik, kui ta Annabeli ja Mirandat möödunud nädalal poodlema viis, oli tundide kaupa Kensingtoni High Streetil istunud, kui nemad poode mööda kolasid.
Ei tea, kas peaks ka juuksed lühikeseks lõikama, laskma bobisoengu teha nagu Mirandal? Juuksed hakkasidki juba natuke liiga pikaks kasvama. Aga kahju maha ka lõigata ja Annabel polnud üldsegi kindel, kas bobisoeng talle tegelikult sobibki. Ehk peaks lihtsalt mõned triibud teha laskma… „Kas kõik on korras, paps?” küsis ta. Simoni poolt oli kostnud summutatud „Raisk!”, mis kõlas pooleldi ärritunult, pooleldi meeleheitlikult.
Simon heitis tütrele veidra pilgu, otsekui oleks tema sealviibimise unustanud, ja manas siis näole nõrga naeratuse.
„Vabandust, kullake. Jah, kõik on korras.”
Välja ta küll niimoodi ei näinud, ta oli näost kergelt punetama hakanud. Annabel lootis, et isa ei saa rabandust või midagi.
„Oled kindel?”
„Jaa, jaa, korras, ainult… ainult mulle meenus üks asi, mis ma oleksin pidanud ära tegema, muud midagi.”
„No
