nendest asjadest täpselt aru ei saa. Peale selle, et sellest rahast saab tasuda kõik su nõbude koolituskulud,” lisas ema.
Lucinda meelest polnud see nii huvitav, et isa käest küsima hakata, aga nüüd teadis ta küll, et Lloyd’sist tuli igal aastal Nigelile nii palju raha, et see suurendas nende sissetulekut päris märkimisväärselt. Praegu polnud neil seda muidugi otseselt tarvis, Nigeli palk perefirma juhatuse esimehena oli täiesti piisav, pealegi oli mehel päris suur aktsiaportfell, aga sellest rahast oleks kõvasti abi, kui nad tahavad maale kolida ja maja osta.
Plaanis oli kolida niipea, kui nad lapse saavad. Mitte Norfolki, sest see oli liiga kaugel ja Nigelil polnud mõtteski talu pidama hakata, aga ta väitis, et elu lõpuni Londonis elada ta ka ei kavatse. Seda ei kavatsenud Lucindagi, ta oli maal üles kasvanud ja maaelu meeldis talle väga.
„Kus te siis lapsena elasite?” oli TEMA eile õhtul küsinud. „Kusagil maahäärberis arvatavasti?”
„Noh,” oli ta vastanud, „mitte just häärberis, aga päris ilusas majas küll, Gloucestershire’is Cirencesteri lähedal.”
„Tõesti? Ponid olid?”
„Jah. Jah, mul oli poni. Tõepoolest.”
„Tore, tore,” oli mees öelnud, „väga tore. Mulle meeldiks, kui minu lastel see kõik olemas oleks, ponid ja internaatkoolid, te ju käisite internaatkoolis?”
„Jah, kolmeteistkümneselt läksin.”
„Meeldis?”
„Nojah. Ma tundsin kohutavat koduigatsust ja igatsesin oma poni järele. Ja muidugi ema ja õe ja vendade järele ka.”
„Ja kus koolis nemad käisid? Etonis või Harrow’s või mõnes muus sellises?”
„Mm, Etonis, jah, tõepoolest.”
„Ja teie teinepool, tema käis ka Etonis?”
„Jah, käis küll.”
Siis ta ütleski, et Nigel on naljanumber. Ja – lõpeta, Lucinda, selle peale mõtlemine.
Ta hakkas ümbrikke lahti rebima, et mõtteid mujale viia. Kutsed: suurepärane, Caroline’i pulmad. Ja see oleks justkui Philippa käekiri (oligi) – vahva, pidu maal –, Sarah’ lapse ristsed, nii armas, et kutsutakse ja… neetud! Ta oli kogemata lahti teinud Nigelile adresseeritud kirja ja selle juba poolest saadik ümbrikust välja ka tõmmanud. Ega Nigel sellest suurt numbrit poleks teinud – vähemalt Lucinda meelest küll mitte. Ta ütles alati, et tal pole naise ees saladusi. Lucinda palub lihtsalt vabandust ja… nüüd ei tahtnud kiri ümbrikku tagasi mahtuda. Lucinda tõmbas selle välja, et paremini kokku voltida, ei suutnud ennast tagasi hoida ja luges kirja läbi. Kirja päises seisis Jackson & Bond, Lloyd’si eraisikute haldur, ja kiri ise oli üsna lühike.
Austatud Nigel.
Ma arvasin, et peaksin teid ette hoiatama kontoseisust, sest te jäite, nagu ma kartsingi, äsja lõppenud aastal kahjumisse. Mitte just palju, kõigest mõni tuhat naela…
Kahjumisse. Kahjumisse! Nii imelik. Varem polnud seda kunagi juhtunud. Mitte kunagi. Lucinda ei teadnud, mida see mõni tuhat naela Lloyd’si meelest tähendab. Võib-olla kümme tuhat või rohkemgi? Kindlasti mitte. Seda ta igatahes teadis, et nad tegelevad väga suurte arvudega. Nigel kindlasti teab. Nad peavad sellest õhtul rääkima.
Issand, ta jääb hiljaks, peab minema hakkama. Lucinda jättis kirjad esikulauale ja lõi ukse enda taga kinni.
Mööda Sloane Streeti pooljoostes väljaku poole metroopeatusse kiirustades surus ta alla üsna tugevat iiveldust. Ta jõudis viimasel hetkel rongile ja vajus nõrkust tundes istuma. Täna hommikul ta ümberistumisega küll hakkama ei saa, tuleb parem Temple’i peatuses maha ja läheb taksoga Russell Square’ile. Lucinda teadis, et nii teevad laisad, aga ta tundis ennast tõesti halvasti ja pealegi ta lihtsalt ei tohtinud hiljaks jääda. Graham lööks ta maha…
Hoolimata oma otsusest hakkas Lucinda siis, kui rong kohalt nõksatas ja edasi liikuma hakkas, jälle TEMA peale mõtlema: tema ja eilse õhtu peale. Mees oli talle tõesti väga sügava mulje jätnud. Ta polnud kindel, miks just. Osalt arvatavasti sellepärast, et ta polnud varem kedagi temataolist näinud. See juhtus kirjastusepeol, millega tähistati Graham Parkeri toimetatud raamatu ilmumist, mis käsitles Londoni aktsiaturu suurt pauku sel mälestusväärsel 1986. aasta oktoobripäeval, kui aktsiaturg oli täiesti arvutiseeritud ja muutus igaühele ligipääsetavaks ega olnud enam tavapäraste börsimaaklerite mängumaa.
Lucinda korraldas kõik toimetusepeod ja osales neil ka ise, see oli osa tema tööst ja ta nautis seda.
Külaliste nimekiri meenutas väljaannet „Kes on kes Citys”. Nigel oli kutsutud, ja mitte sellepärast, nagu töötanuks ta Citys, ta ei töötanud ju, vaid töötas hoopis suures tööstusettevõttes, mille oli asutanud tema vanaisa, aga tal oli suur aktsiaportfell ja Graham oli Lucindale lahkesti vihjanud, et pidu võiks mehele huvitav olla. Aga TEMA töötas küll Citys.
TEMA oli üks neist täiesti uut tõugu maakleritest, aktsiakaupmeestest, kes ei tulnud mitte uhkest erakoolist, vaid Londoni East Endist. „Ma olen üks niinimetatud ititõusik,” ütles mees ja naeratas Lucindale laialt, lubades naisel täita oma klaasi kolmandat korda vist viie minuti jooksul. „Niisugune, keda Citys varem tundagi poleks tahetud, kui me poleks just korralikult püsinud oma kohal tagatubades.” Mees ulatas käe. „Gary Horton. Praegu enamasti tuntud kui Blue. Rõõm teiega tutvuda” – ta heitis pilgu naise nimesildile – „Lucinda Cowper.” Mees hääldas nime valesti, nagu nii sageli juhtus, ja see ärritas Lucindat alati.
„See hääldub nagu Cooper,” parandas Lucinda pisut järsult.
„Jaah, selge,” kostis mees kerge lõbususega ja lisas siis naist oma tumedate silmade pilguga mõõtes: „Kas teie nimi on tõesti Lucinda?”
„Jah, loomulikult. Kas see on siis nii ebatavaline?”
„Noh, seal küll on, kust mina pärit olen. See on ju peen nimi. Ikka tõsiselt peen.”
„Ma… ma ei tea,” ütles Lucinda.
„Ega te vist ei tea jah. Teie ilmselt ei tunnegi kedagi, kes poleks peen.”
„Muidugi tunnen,” vaidles ta üsna abitult.
„Oh, hea küll. Keda siis, näiteks issi autojuhti või emme koristajat?”
„Minu meelest te käitute praegu ebaviisakalt,” ütles Lucinda, „kui ma võin niimoodi öelda. Aga nüüd vabandage mind…”
„Vabandust,” ütles mees ja sirutas käe, et takistada Lucindal lahkumast. „See oli kohatu. Palun vabandust. See huvitab mind, kõik see Etoni ja ponide värk, ma ei tea isegi, miks. Ilmselt sellepärast, et ma ei saa aru, kuidas nad – teie – selle saavutanud olete.”
„Mida te sellega mõtlete?” küsis Lucinda tahtmatult huvi tundes.
„Kuidas te olete nii kaua elus püsinud, sest suurem osa dinosauruseid on ju välja surnud? Kurat küll, nüüd ma olin jälle ebaviisakas.”
„Olite jah. Väga,” kostis naine külmalt ja läks mehest eemale, otse üle toa. Ta tundis, et mees on ta liigagi endast välja viinud ja ta ei saanud juhtunut naljaks pöörata, otsis pilguga Nigelit, läks tema juurde ja kallas ta klaasi täis.
