aga arvas, et Elizabeth teeb omal viisil heaks emale osaks saanud ebaõiglust, et too polnud saanud realiseerida oma väga tagasihoidlikku eesmärki (õpetada muusikat) võimuka abikaasa pärast, kes ütles, et ta peab kodus laste eest hoolitsema. Asjaolu, et Elizabeth jäi ainsaks lapseks, tegi tema meelest ema olukorra ainult hullemaks.
„Ma tean, et ta oleks palju lapsi tahtnud, see oleks tema ohvrit õigustanud. Aga olin ainult mina – niisugune raiskamine.”
„Üldsegi mitte,” oli Simon vastu vaielnud ja Elizabethi suudelnud. „Seda, et ta kasvatas sinust sellise inimese, nagu sa oled, ei saa mingil juhul raiskamiseks nimetada.”
Kuue kuu pärast nad abiellusidki, Elizabeth oli siis kakskümmend üks. Tema isa oli vaimustatud võluvast hea välimusega edukast noormehest, kes tahtis tema väimeheks saada, ja noorpaar kolis kenasse väikesesse, endisest tallist ümber ehitatud majja Kensingtonis.
Elizabeth oli tõsiselt mõelnud, et ei taha veel last, aga Annabel sündis siiski kaheksateist kuud pärast nende abiellumist. Oli tekkinud hirm pillide ees, Simon oli käskinud tal nende tarvitamise lõpetada ja Elizabeth tegi sel ajal kõike, mida mees tahtis, usaldas teda täielikult; „Nüüd ongi käes,” ütles ta Simonile pooleldi õnneliku, pooleldi nutusena, kui sai teada rasedustesti tulemuse.
Simon oli olnud ülirõõmus, ta armastas lapsi ja talle meeldis mõte isaks saamisest. Elizabeth polnud endas nii kindel.
„Ma ei saa tööst loobuda,” teatas ta, „sa ju tead seda. Ma just sain selle töökoha.”
„Muidugi ma tean. Loomulikult ei saa. Ära muretse, võtame lapsehoidja. Me peame siit ära kolima, võib-olla veel mitte The Boltonsisse, sinna ehk järgmine kord…”
„Ja sa pead mind aitama ja toetama.”
„Aitangi, ma luban. Minust saab kõige toetavam abikaasa Londonis. Terves maailmas. Elizabeth, ma armastan sind nii, nii väga. Ja ma olen sinu üle väga uhke.”
See oli olnud hiilgeaastate algus, nende mõlema peadpööritava edu algus. Simon sai erakordselt noores eas Graburni & Frenchi juures juhatuse liikmeks, Elizabethi uus koht H2O-s oli kliendisuhete ametnik, kahe aasta pärast oli ta juba kliendisuhete juht, nad ostsid kõigepealt Kensingtonis suurema maja ja kolisid viimaks Bolton Place’i just enne seda, kui Tilly sündis. Nad olid edukad, rikkad, nägusad, kõrgetel kohtadel, said elult palju rohkem, kui neile õigupoolest oli ette nähtud. Nad olid koos ka lõbutseda saanud, käinud ekstravagantsetel puhkusereisidel, vahel koos lastega, aga vahel näpistasid endale kahekesi pika nädalalõpu Pariisis, Roomas või Lõuna-Prantsusmaal, kus nad nautisid õnnelikke naudingurohkeid päevi, vabad kõigest peale teineteise, et pöörduda tagasi nende tutvuse alguse seksirohke aja juurde. „Ei tea, kui palju abielupaare on armatsenud kolm korda kahekümne nelja tunni jooksul,” ütles Simon, tõstes šampanjapokaali naise poole suurepärases voodis Crilloni hotellis Pariisis. „Oh, ilmselt päris vähe, teeme parem neljanda korra veel,” kostis Elizabeth ja vajus Simoni protestimise peale naerdes mehele otsa.
Nad elasid luksuslikult Boltonsi suurepärases majas, ostsid maja ka maale, nad olid taganõutud, imetletud, kirjas igas peenes külaliste nimekirjas. Ja Simon lihtsalt jumaldas oma naist. Elizabeth omakorda teda. Millal – ja miks – olid siis asjad nii kohutavalt valesti läinud?
„Vabandust, Simon.” Elizabeth suudles meest põgusalt. „Palun väga vabandust. Tekkis kriis, see kestis kogu päeva ja siis ma tahtsin täna õhtul veel Peter Hargreavesiga rääkida…”
„Missugune kriis?”
„Oh, egode kokkupõrge. Juhatus loominguliste töötajate vastu. Huntersi asjus, ja kahe päeva pärast on esitlus.”
„Ma olen kindel, et sa lahendasid selle hästi,” nentis Simon võrdlemisi kuivalt.
Oma edust elevil, mõtted veel poolest saadik töö juures, ei pannud Elizabeth mehe tooni tähelegi. „Jah, ma usun küll. Toetasin loomemeeskonda. Seal polnudki muud teha. Eriti kui Michael Warner, ta on loomedirektor…”
„Jah, Elizabeth, ma tean, ma ju kuulan sind. Päris palju.”
„Ma tean küll, et sa kuulad. Igatahes ta keeldus asju uuesti üle vaatamast… ja mulle niikuinii meeldis see kampaania. See oli väga nutikas. Aga ma pidin päris palju rahustama. Peter tundis suurt kergendust ja…”
„Kindel see,” kordas Simon ja seekord jättis Elizabeth töömõtted ning oli Simoniga.
„Vabandust, Simon.”
„Pole midagi. Ma tellisin Sancerre’i, kas sulle sobib?”
„Sobib.” Ta naeratas kelnerile, kes kallas seda algul tema klaasi ja siis Simonile. „Kas sul oli hea päev?”
„Ei, mitte eriti.”
„Kahju kuulda. Kas Annabel sai ilusti rongi peale?”
„Jah, muidugi. Ta pidi sulle koolist helistama, ma ütlesin, et ta seda teeks.”
„Tegelikult ta ei helistanud. Aga seal on telefonide pärast igavene löömine. Toby igatahes helistas õhtul. Ja Tilly samuti. Ta on ennast jälle kenasti sisse seadnud. Temast sai majavanem. Ta on seal väga rahul, Simon, sa ei pea tema pärast muretsema.”
„Tore.”
Simonile polnud meeldinud, et Tilly nii väiksena internaatkooli läks, juba kümneselt. Aga Elizabeth oli väitnud, et tüdruk tunneks ennast kodus üksildasena, et ta saab oma hobuse kooli kaasa võtta ja kogu aeg ratsutada, mitte ainult koolivaheaegadel. Simon teadis, et tegelikult oli asi selles, et nii olid kõik kolm last kodust ära ja Elizabethi elu muutuks palju lihtsamaks.
„Ma ei usu kohe, et Toby on seal juba teist aastat,” ütles Elizabeth. „Ja talle meeldib väga.”
„Tore on,” kostis Simon lühidalt. „Arvestades, mis see maksma läheb.”
Elizabeth vaatas mehele uurivalt otsa. „Simon! See pole üldse sinu moodi.”
„Ma ei tunnegi ennast tegelikult enda moodi.”
„Kas sa sellepärast kutsusidki mind õhtust sööma?”
„Noh… muidugi tahtsin ma sinuga õhtust süüa, loomulikult. Aga jah, nii me saame rääkida.”
„Me oleks sama hästi võinud kodus rääkida. Kui kõik lapsed on ära.”
„Ainult et siis oleksid sa umbes kolm tundi hiljaks jäänud, mitte ainult ligikaudu tunni. Kui laua kinnipanek poleks sind takka sundinud ja…” Simon vaikis äkitselt, vaatas Elizabethile väga kurvalt otsa ja ütles siis: „Oh, Elizabeth. Mis meiega ometi juhtunud on, miks me peame iga asja pärast tülitsema?”
„Minu meelest,” ütles Elizabeth, tundes, kuidas valu temas jälle üles kerkib, nagu ikka veel vahel juhtus, „peaksid sa seda väga hästi teadma.”
„Jah,” kostis Simon vaikselt. „Tean küll. Aga…”
„Mis aga? Minu meelest pole seal mingit aga…”
„Oh, jumala pärast,” pahvatas Simon, tõusis püsti ja kõndis üle restoranisaali naise juurest eemale. Elizabeth mõtles pooleldi hirmunult, kas mees lähebki minema ja jätab tema sinna, aga mõne minuti pärast tuli Simon tagasi ja naeratas naisele
