et ei ole.”
„Aga võib siiski olla. See on tõsi.”
Elizabeth oli nüüd ise nutma puhkemas: ta armastas Chadwickit ja mitte niivõrd maja ennast kui seda, mida see esindas, nimelt neid muretuid aastaid, kui ta oli lausa kujuteldamatult õnnelik. Ta mõtles, kui väga ta tahaks olla seal tagasi, või vähemalt saada tagasi seda, mida need aastad talle andsid – nimelt soojust, lähedust, tunnet, et nad Simoniga liiguvad vähemalt ühes suunas. Nüüd näisid nad olevat teineteise mingil külmal kaardistamata maa-alal kaotanud.
„Simon, mul on ju aega rääkida,” väitis ta. „Kui asi on tähtis.”
„Kas ikka on?”
Elizabeth teadis täpselt, mida mees silmas peab. See, et tal polnud mehe jaoks aega, oli ettekääne. Teatud – nagu Elizabeth teadis – õigustusega. Ta tõmbus kaitsesse. „Ja juhul kui sa pole märganud, on mul päris palju tööd ja üsna suur perekond.”
„Jah, eks me kõik teame seda.”
„Sa igavene värdjas,” ütles Elizabeth aeglaselt. „Ja katsu sa ainult Chadwickit maha müüa. Ma ei lase sul seda teha.”
Elizabeth läks ülakorrusele pakkima, pool tundi hiljem tuli Simon tema juurde.
„Anna andeks,” palus ta, „mul on väga kahju. Ma poleks pidanud seda ütlema.”
„Ei oleks jah.”
„Sa saad oma tööga suurepäraselt hakkama ja ma ei ole sind väärt. Oh Elizabeth.” Ta sirutas käe ja võttis naise käe pihku. „See kõik on nii kurb.”
„Jah,” nõustus Elizabeth, „väga kurb.” Ta teadis, et mees pidas silmas muudki kui ainult Chadwickist ilmajäämist, rohkem kui nende teineteisest eemaldumist, ja kuna ta nägi nii haletsusväärne välja, suutis Elizabeth oma solvumise alla neelata. „Sa oled tõsiselt mures, eks?” küsis ta. „Kas asi on Lloyd’sis?”
„On küll. Jah.”
„Kas lugu on tõesti nii hull?”
„Ma kardan, et läheb hulluks,” kostis Simon.
„Ja sa ei saa… lihtsalt välja astuda? Praegu?”
„Mitte mingil moel,” ütles mees. „Kui ma saaksin, Elizabeth, siis ma teeksin seda. Usu mind.”
Lapsed ütlesid, et need olid parimad jõulud, mis kunagi on olnud. Debbie meelest oli see väga ebameeldiv, arvestades kõiki neid jõule, mille heaks tema oli rabanud, püüdes neid täiuslikuks muuta, aga mis olid lõpuks ikkagi sattunud lahtrisse „Võiks paremini”.
Nad olid veetnud pühad Walesis Flora juures. Debbie polnud – loomulikult – eriti tahtnud minna, aga teised kõik tahtsid ja Flora ütles, et ootab neid väga, see oleks teatud tänuavaldus, ning Debbie vanemad olid läinud laevareisile, nii et neid ei saanud ka ettekäändeks tuua, seega ei jäänudki muud üle.
Ja Walesis oli olnud tore: kesköömissa Oxwichis kaunis väikeses kirikus mere kohal, jõuluhommikune jalutuskäik Three Cliffs Bay randa, kus lapsed olid tundide kaupa astekividel mänginud, jõuluõhtusöök küünlavalgel – muidugi olid lapsed järgmisel päeval väsinud, aga kõik oli eriline ja selline, mis jääb neile alatiseks meelde. Ja Flora tõesti pingutas, et olla vähem kamandav ja võimukas – Debbie pidas aru, kas Richard oli talle midagi öelnud, aga mees vandus, et ei ole.
„Ma ju ütlesin, et ta on sinusse väga kiindunud. Ja ta teab oma vigu. Tänan, et sa tulid, kallis. Ma tean, et see polnud asi, mida sina kõige rohkem oleksid tahtnud.”
Seda oskas Richard väga hästi – ta hindas alati kõike, mida naine tema heaks tegi. See oli üks põhjustest, miks Debbie temasse üldse armus.
Flora oli ühe oma hobuse ära müünud, selle noorema ja ägedama. „Ma hakkan tema jaoks natuke vanaks jääma,” ütles ta põgusa naeratusega, „ja järgmisel hooajal jätan jahilkäimise, see on ju nii kallis – nii et pingutan jälle natuke püksirihma. Igast natukesest on abi.”
Mis püksirihma pingutamisse puutus, siis Debbie meelest polnud see eriti range, rohkem moe pärast, aga siiski oli omamoodi lohutav mõelda, et Flora oli valmis seda tegema. Aga teisest küljest tegi natuke ärevaks, et oli üldse tarvis rohkem kokku hoida, ta lootis, et mees ja ämm rääkisid tõtt, kui ütlesid talle, et viimane kord oli lihtsalt väike laks, mis ei kordu.
Barbadose Diamond Bay hotellis olid tõesti väga rõõmsad jõulud. Hotell oli pilgeni täis, hoolimata Inglismaa paljuräägitud majanduslangusest. Hotellikülastajad ei kuulunud just koorekihi hulka, keda leidus Sandy Lane’i kuurordis, ja ega neile hea pilguga poleks vaadatud, kui nad oleksid sattunud koorekihi eraranda või golfiradadele. Diamond Bay oli põhiliselt täis Thatcheri-meelseid uusrikkaid, 1987. aasta krahhi üleelanuid, kes oleksid kahe käega alla kirjutanud Blue Hortoni väitele, et iga kaotaja kohta on olemas võitja, inimesi, kes olid tulnud oma ettevõtetega börsile kaheksakümnendate alguses või keskel ja teeninud miljoneid või purjetanud kinnisvarabuumi laineharjal ning sealt siis osavalt kõrvale astunud, kõigi nende raha oli kulutatud autodele, kiirkaatritele, juveelidele ning jõuluks ja uueks aastaks Diamond Bayl sviitide üürimisele.
Tim Allinson, kes asus ühes väiksemapoolses sviidis, poleks varem ilmselt soovinud selle seltskonnaga liituda, tema tausta moodustasid vana raha, Harrow, kaardivägi, elukoht Belgrave Square’il, ta oli pikk, heledapäine, alati laitmatult riides, äärmiselt sarmikas. Kaardiväest lahkumise järel oli ta töötanud tuntud kinnisvarabüroos, tegeldes põhiliselt klientide otsimisega oma silmapaistvalt suurest sõprade ja tuttavate ringkonnast nii Londonis kui maal. Klientide leidmine või soovituste andmine, nagu ta ise eelistas nimetada, oli tema kutsumus, ja väga meeldiv teine teenistus tuli viimase kümne aasta jooksul sellest, et ta soovitas inimesi Lloyd’sile. Või kui täpsem olla, siis ühele kliendihaldurile. Selle eest saadav komisjonitasu polnud protsentuaalselt just suur, aga hulk uusi Nimesid, kelle pealt ta seda teenis, finantseeris suurt osa tema elustiilist.
Nüüd hakkas muidugi aeg otsa saama. Lloyd’si ümber kerkis karisid. Aga oli veel küllalt inimesi, kes sellest midagi ei teadnud, ja nende seas oli palju Diamond Bay pillerkaaritajaid, kes igatsesid nii paremat mainet seltskonnas kui ka majanduslikku kindlustatust.
Ta oli olnud hotelliomaniku külaline, omanikule oli meeldinud, et keegi Timi-sugune oli tema hotellile sära lisanud, nii olid nad omavahel väga hästi sobinud. Ja esimeseks jaanuariks, kui Tim kohvreid pakkis, et teatud kergendusega koju minna – konga, mida ta oli tantsinud eelmisel õhtul rannas rikka töösturi ja tolle palju noorema pruudiga, oli olnud üks kõige hullemaid asju puhkuse ajal –, mõtles ta kahest, võimalik isegi, et kolmest uuest soovitatavast. Nende hulgas ka rikas tööstur.
Neljas peatükk
Aprill 1989
„Ma ei saa talle sel nädalal öelda. Lihtsalt ei saa.” Lucinda hääl värises telefonis. „See oleks liiga julm, Blue. Anna andeks. Ta sai täna hommikul Lloyd’sist kirja. See pani ta väga muretsema, ta…”
Blue hakkas kätt sigarettide järele sirutama, ta püüdis suitsetamist maha jätta, Lucinda ei sallinud seda ja ta polnud naisega koos olles kunagi suitsetanud, aga mahajätmine ei tahtnud veel eriti õnnestuda… Blue lükkas sigaretipaki uuesti eemale, istus pulksirgelt toolil ja hakkas lipsusõlme lõdvemale laskma, see oli tema teine reaktsioon pingele.
„Londoni Lloyd’sist? Ta on liige, jah? Ma ei taibanudki.”
