tuhandele naelale. Ja sel aastal on summa kahekordistunud. Ta on kohutavalt…” Lucinda tegi pausi. „Blue, mida sa ütlesid?”
„Ma ütlesin, et muidugi on. Lugu on hull. See on ju ilmselge.”
„Miks ilmselge? Ja kuidas sina seda tead? Nigel ütleb, et neilt info saamine on nagu kivist vee väljapigistamine.”
„Kullake, tuleb ainult kõrvad lahti hoida. Ja ajusid kasutada. Sa asbestoosist oled kuulnud?”
„Ei. Mis see veel on?”
„Oh taevas küll. Väga vastik asi. Sellesse haigestuvad asbestitööstuse töölised. Või pigem töölised tööstusharudes, mis kasutavad asbesti. Näiteks ehitus. Autod. Mööbel. See tekitab vähki ja igasuguseid kohutavaid asju kopsudes.”
„Ma ei saa aru, mis sellel Lloyd’siga tegemist on.”
„Kulla Lucy, kõik firmad kindlustavad Lloyd’si juures. Kindlustatakse ka kehaliste kahjustuste vastu. Minu meelest nii seda nimetatakse. Inimesed on aasta-aastalt – kõigepealt USA-s – hakanud nõudma tohutuid summasid. Ja firmad on, pagana pihta, ära teeninud, mis nendega toimub. Nad on käitunud häbiväärselt, püüdnud välja vingerdada, asja summutada. Vapustav lugu. Nüüd hakkab siin ka tulv peale. Ma arvan, et miljardite naelte väärtuses kahjunõudeid. Nii et muidugi mõjutab see Lloyd’si. Kohutavalt.”
„Aga… aga ma olen kindel, et Nigel ei teadnud sellest midagi. Ma ei saa aru, kuidas…”
Järgnes vaikus, siis ütles Blue: „Tead, Lloyd’si liikmeks olemine mõjub imelikult. Ma ei tea, kuidas see täpselt on. Pea kaotab ajuga ühenduse. Nad paistavad kõik arvavat, et on jumala kindel, et midagi ei saa halvasti minna. Võib-olla mõjub erakooli haridus niimoodi.”
„Blue, jäta. See ei ole aus.”
„Vabandust.”
„Nii hirmutav. Issand. Nii et… see võib hullemaks minna?”
„Mitte ei või, kullake. See lähebki hullemaks. Ja veel hullemaks. Ehk peaksid selle asjaga ühele poole saama, enne kui hullemaks läheb.”
„Blue, ma ei saa. Mitte… mitte veel. Ta on nii mures. Anna mulle veel natuke aega. Ma ei löö põnnama, ma ei saakski seda teha. Ma armastan sind liiga palju. Aga veel paar päeva ma ei saa.”
See näitab mind emana küll väga halvas valguses, mõtles Elizabeth. Et mul polnud aimugi, no mitte vähimatki aimu, mis toimub, ja…
Ta kuulis eesukse paugatust. Simon. Mees oli kolm päeva Prantsusmaal ärireisil olnud. Ta peab Simonile kohe rääkima. Mees on kindlasti lihtsalt rabatud. Ja kindlasti süüdistab suuresti teda.
Järgnes vaikus, kuni Simon posti läbi vaatas. Elizabeth kuulis, et mees rebib mõne ümbriku lahti ja ägab vaikselt, siis: „Raisk. Kuradi raisk,” ja seejärel astus Simon võõrastetuppa, läks otse joogilaua juurde ja kallas endale väga suure viski.
„Tere, Simon,” ütles Elizabeth.
„Elizabeth! Mida sina” – mees heitis pilgu kellale – „teeajal kodus teed? Kas sa oled haige?”
Elizabeth raputas pead. „Ei, kõik on korras. Sinul?”
„Oh – korras. Natuke väsinud. Aga… miks sa siis siin oled?”
„Simon, me peame rääkima.”
„Ma pidin just sulle sedasama ütlema. Aga sina kõigepealt.”
„Asi on Annabelis.”
„Annabelis? Mis temaga siis on? Ma arvan, et poistejamad. Ta ei ole ometi rase?”
„Ei,” ütles Elizabeth. „Lugu on mõneti hullem, raseduse saaks ära klaarida. Ta visati välja.”
„Visati välja? Annabel? Issand jumal. Ma ei usu.”
„Ma kardan, et pead uskuma.”
„Aga jumala pärast, miks? Mida ta tegi? Ta on ainult nädal aega koolis tagasi olnud.”
„Natuke vähem,” ütles Elizabeth, „tegelikult. Ta lasi vahepeal jalga ja veetis laupäeva öö Londonis.”
„Issand. Mida ta siin tegi?”
„Ma sain temaga ainult väga lühidalt rääkida. Ta tuli mingit poissi vaatama. Kellega…” – Elizabeth kõhkles pisut, Simonile see kindlasti ei meeldi – „ta on juba mõnda aega käinud.”
„Issand jumal küll.”
„Jah. Igatahes peame sinna minema ja Annabeli koju tooma.”
„Kas neid ümber veenda ei anna?”
„Ei. Täiesti võimatu. Direktriss oli täiesti kindel. Annabel on rikkunud peaaegu kõiki reegleid. Päris hull lugu.”
„Aga jumal hoidku, miks nad meile ei helistanud? Kui märkasid, et ta on kadunud?”
„Nad ei teadnudki algul. Annabeli sõbrad tegid talle kenasti katet, nädalavahetusel see polegi eriti raske. Ta jäi vahele, kui eile õhtul tagasi läks, kõigele lisaks veel pudel šampanjat seljakotis. Mõned marihuaanasigaretid ka.”
„Armas jumal! Miks, põrgu päralt, nad siis ei helistanud?”
„Nad ütlesid mulle, et tahtsid kõigepealt põhjaliku uurimise korraldada. Olla kindlad, et on kõigest õigesti aru saanud ja et peab ta tõesti välja viskama.”
„Noh,” ütles Simon, „saan aru, et peab jah.”
„No tule siis. Me hakkame kohe minema.”
„Kohe praegu? Somersetti?”
„Jah. Peame ta koju tooma. Ta ei saa ööseks sinna jääda. Ma… mõtlesin, et on parem, kui me mõlemad läheme.”
„Muidugi. Ma ainult vahetan särgi ära ja tulengi.”
Kui Simon auto Cromwell Roadile keeras, ütles ta: „Mul on ka halbu uudiseid. Kui sa suudad praegu ära kuulata.”
„Muidugi suudan.”
Simon vaatas Elizabethile otsa ja esimest korda peaaegu et naeratas. „Peab ütlema, Elizabeth, et raskes olukorras oled sa väga tubli. Oled alati olnud.”
See oli tõsi, naine ei sattunud kunagi paanikasse, ei hakanud nutma – jäi lihtsalt rahulikuks, positiivseks ja säilitas kaine mõtlemise. Ka siis, kui Toby kaheksa-aastaselt mitu tundi kadunud oli – ja leiti õndsalt rahulolevana piimamehe autos sõitmas koos piimamehe väikese pojaga, kellega ta sõbraks oli saanud – ja siis, kui Boy Tilly seljast maha viskas ja tüdruk päris ränga põrutuse sai ja isegi siis: ta võttis uudise vastu väärika ja vapra rahuga. See oli tema viis toime tulla, ta hoidis ennast vaos ja säilitas väärikuse.
„No eks tee katset,” ütles Elizabeth.
„Asi on… asi on Lloyd’sis. Teist aastat. Ja palju hullem. Nagu ma jõulude ajal ütlesin, ma kardan, et Chadwick tuleb ilmselt maha müüa. Ei, kindlasti tuleb maha müüa.”
„Oi
