Chávez oma abidega, ent tegelikult vihkas ta cacerolazo’sid kogu südamest.
Ja veel kolmaski jõud. Los amos del valle. Oru peremehed. Ärihaid, töösturid, kindralid ja piiskopid, kelle meelest läks palees möllav ahv juba liiga kaugele. Sõjaväe ja tsiviilisikute vahel tegutses ühenduslülina Caracase kardinal monsinjoor Ignacio Velasco. Vandenõulased kohtusid üksteise villades ning arutasid asju hiliste õhtutundideni, uurisid kalendrit, tegid plaane, lõid viskiklaase kokku. Nad ei tulnud veel päevavalguse kätte, ent kuulujutud juba levisid. Õhk oli ootusest tiine.
Ameeriklased jälgisid kõike pealt. Bill Clinton oli läinud ning tema järeltulija ei mõtelnudki Chávezi taas Valgesse Majja kutsuda. George Bush nägi Venezuela presidenti läbi külma sõja tegelaste, Elliot Abramsi, John Negroponte ja Otto Reichi silmade, kes olid 1980. aastatel Kesk-Ameerikas viinud läbi Reagani administratsiooni mässutõrje ekspeditsioone. Teisisõnu olid nad aidanud kaasa parempoolsete diktaatorite sõjakuritegudele. Kahekümne aasta pärast oli külm sõda läbi, ent mehed tõid Valgesse Majja tagasi täpselt samasugused kahtlused kõige suhtes, mis Ladina-Ameerikas paistis vasakpoolsuse moodi. Nendele USA võimukandjatele oli Fidel Castro koletis inimnahas. Nüüd paistis, nagu oleks Castrole siginenud pärija. Pärija, kellel on naftat. Ameeriklased luurasid 2001. aastal Caracase järele, muretsedes, kas sealsed mürgised aurud ei võiks levida üle kogu regiooni. Seejärel langesid New Yorgi kaksiktornid ja mureks oli veelgi rohkem alust. Vahetult pärast al-Qaida toimepandud veretööd väljendasid peaaegu kõik – Chávez kaasa arvatud – oma solidaarsust USA-ga. See ühtsus jäi siiski põgusaks. Vaid kuu hiljem mõistis Chávez hukka USA pommitamised Afganistanis kui „süütute inimeste mahanottimise”, ajades Washingtoni maruvihaseks.
Ekraan värises, nagu oleks kaameramees närviline või lihtsalt elevil. Kaamera keskendus kellegi jalapaarile, siis libises madalalt ja laialt üle Baralti avenüü. Palee poole marssis miljon jalga, ehk rohkemgi. Tõenäoliselt oli tegemist kõige suurema marsiga Venezuela ajaloos. Marssijad läbisid linna idast läände, trampides jalgu ja lauldes „ta veel kukub, ta veel kukub”. Nüüd oldi Mirafloresest vaid mõne kvartali kaugusel. Järsku, nagu käskluse peale, peatusid nad kõhklevalt. Miski tõkestas rahvamassi. Ekraani nurka imbus halli auru, mis muutis kogu pildi ähmaseks. Pisargaas. Asfalti tabas kivi, siis veel üks ja veel üks, lausa kivirahe. Ekraan värises taas, nagu oleks kaameramees jooksma pistnud. Käes oli 11. aprill 2002 ja troon vankus.
Miraflorese lähedalt saabuvaid kaadreid, mis hoidsid riiki oma kütkes – paistis, nagu need, kes ise ei marsi, vaatavad vähemalt marssi pealt –, tõrjusid kõrvale valitsuse logo ja trompetite puhumine. „See on eriteade informatsiooni- ja kommunikatsiooniministeeriumilt.” Telepilti ilmus pühaliku näoilmega president. Ta kandis ülikonda ning istus laua taha, mille kohal seinal olid Venezuela lipp ja Simón Bolívari portree. „Tere päevast, minu kallid Venezuela kaasmaalased. Nagu ikka, kanname oma vastutuskoormat.” President oli Salón Ayacuchos, kenas suurelehisest mahagonipuust tahveldisega ruumis, kus peeti tseremooniaid televisioonis ülekandmiseks. Ruum asetses palee all, kabeli ja punkri kõrval, mis olid mõeldud trotsima püssikuule ja pomme. President jätkas. „Ma langetasin otsuse – minu kella järgi on praegu kolmveerand neli pärast lõunat – esineda selle erilise raadio- ja telepöördumisega kõikidele venetsueellastele… Iseäranis sellele vähemusele, kes ilmselt ei taha kuulda, kes ilmselt ei taha näha, kes ilmselt ei taha reaalsusega leppida.” Kõik kanalid olid kohustatud seda saadet edastama. President tahtis näidata, et tema kontrollib olukorda. Kaugel sellest.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
