García palkas kaks valvurit, et nad hobuse seljas vahti peaksid, ent teadis, et nendest pole abi, kui punasärklased veoautodega saabuvad. „Väga-väga halb,” rääkis ta pehmel kähiseval häälel. „Meieni jõuavad kuuldused agressioonist. Ega muud teha ei saa, kui vahti pidada ja nuputada, kui palju neid on. Ja millal nad tulevad.” Kui ta oli kulutanud päeva allesjäänud kariloomade ülevaatamisele – ta müüs loomi maha –, siis heitis García kiire pilgu loojuvale päikesele. „Aeg on hiline. Läki koju.” Ta käivitas mootori ning me veeresime mööda tühja rada. Pärast vihmasadu oli maa püdel. Linnud tiirutasid meie peade kohal, ennustades veelgi vihma. Meie ümber polnud midagi peale põldude, varjude ja tühjuse, ent García jälgis tagavaatepeeglit ja kiikas kummalegi küljele, justkui oleks tegemist tiheda liiklusega kiirteega. „Inimröövide pärast me muudame oma marsruuti ega reisi öösiti. Me istume toas ja elame nagu vangid.” Raadiot ta sisse ei lülitanud. Enam García Chávezi häält oma kabiinis ei sallinud.
Ent me ruttame sündmuste tempost ette. 2001. aasta lõpus ootasid võõrandamised, hõivamised ja „vabastamised” alles ees. Keegi ei teadnud kindla peale, mis tuleb. Ent rantšopidaja, kes oli kolme aasta eest lootusrikkalt presidendi poolt hääletanud, põlastas ja kartis nüüd teda. García polnud ainuke. Miljonid tegid läbi samasuguse arengu, võõrdudes Chávezi ametisseastumise aegsest üleüldisest vaimustusest. Need miljonid tundsid hämmingut, ärevust, siis raevu. Ent miljonid teised püsisid lojaalsena. Nende õhin Chávezi suhtes lõi veelgi ägedamalt lõkkele.
Eraldusjooned olid ette antud juba Caracase geograafiaga. Pealinn oli rajatud mereäärsete mägede vahele ahtasse orgu. Pealinn asetses merepinnast nii kõrgel, et oru põhjas valitses mõnusalt tuuline savannikliima ning siin elasidki jõukad inimesed. Kõige rikkamatele kuulusid toredad häärberid koos mangosalude, ujumisbasseinide ja kõrgete piirdemüüridega. Vähem jõukad elasid turvameeste valve all elegantsetes korterites vaatega Ávilale. Peaaegu jõukad inimesed üürisid pisemaid kortereid südalinna lähedal. Orgu ümbritsevad künkad olid vaeste, linna saabunud talupoegade järglaste päralt, kes lagedatele nõlvadele rajasid kartongist ja puidust, siis plekist ja betoonist onne. Mida kõrgemale minna, seda kitsamad olid rajad ja nigelamad onnid. Igal hommikul sõitsid künkaelanikud mikrobussidega – ümbertehtud ägisevate maasturitega – looklevaid radu mööda oruelanike valdustesse, klaastornide ja elektrooniliste väravate sekka. Siin pandi selga kittel, et rassida teenijatüdrukutena, kes pühivad põrandaid, teevad süüa, triigivad pesu, või kinnitati rinda nimesilt, et töötada turvameestena, kes vaatlevad, registreerivad, tervitavad. Hämaras, kui oruelanikud rüüpasid pärast kõhutäit viskit jääga, viisid maasturid külastajad üles tagasi, et süüa kodus ube ja riisi. Künkad tundsid orgu väga täpselt: kuidas seal rätikuid kokku panna, mahla pressida, praadi vürtsitada. Org ei tundnud künkaid karvavõrdki. Onnid olid näotud, võõrad, tundmatu maa „seal üleval”. Ööpimeduses ja kaugelt nägi künkaid üksnes Linnutee moodi vilkuvate tuhandete tulukestena. Isegi seda vaatepilti pani org pahaks ja tõmbas kardinad ette.
Enne Chávezi selline ebaõiglus hõõgus, ent ei kõrvetanud. Kuuba abiga üritasid vasakpoolsed radikaalid 1960. aastatel geriljamässu, mis aga kukkus avalikkuse toetuse puudumise tõttu läbi. Venezuela noor demokraatia, millele olid abiks naftatulud, hankis rahva leplikkuse valimiste ning almustega toetuste, töökohtade ja elamute abil. Vaestele osakssaavast pisukesest piisas nende passiivsena hoidmiseks. Ainsaks erandiks oli veebruaris 1989 toimunud Caracazo, mil madalad naftahinnad ja kasinusmeetmed tõid kaasa rahutusi, mille riik surus jõhkralt maha. Kui täis oli saanud kümme aastat stagnatsiooni, siis olid keskklass ja jõukad inimesed samavõrra tüdinenud kui vaesed ning kaks maailma, org ja künkad, ühinesidki mässulise kandidaadi Chávezi ümber.
Väljakujunenud eliit oli oma eelistes ja võimus nii veendunud, et pidas end võimeliseks comandante’t ohjeldama. Kandidaadina oli ta lasknud neil nii arvata. Esimestel võimuaastatel ei puutunud Chávez eliidi rikkust. Tema majanduspoliitika oli mõõdukas – ta meelitas välisinvesteerijaid ning asus isegi telekommunikatsiooniettevõtteid erastama –, nii et pettunud radikaalid süüdistasid teda neoliberalismis. Ent ta ründas metoodiliselt eliidi poliitilise mõju allikaid, saates laiali vana kongressi, vallandades kohtunikke, puhastades riigiasutusi. Pealekauba solvas ja häbimärgistas ta eliiti näiteks kui „haisvaid oligarhe” ja „ruigavaid sigu”. Mitte ükski president polnud eales niiviisi öelnud, ammugi mitte nende kohta, kes tundsid ennast riigis peremeestena. Rikaste nördimuskisa kajas üle terve oru. Miks me varem ei taibanud! Chávez on nii vulgaarne, nii toores. Eliit muutus närviliseks. See oli klassisõja keel. Kreoolidest esivanemad olid kartnud orjade ülestõusu ning nüüd oli järeltulijate kord künkaid silmas pidada, karta, et Miraflorese trummipõrin äratab barrio’d üles.
Mõistatuseks polnud mitte Chávezi rünnakud plutokraatide pihta – kui ta süüdistas neid riigi naftarikkuste röövimises, siis oli tal põhimõtteliselt õigus –, vaid keskklassi võõrutamine endast. Selgus, et comandante oskab välja vihastada mitte üksnes keskmikest rantšopidajaid, nagu César García, vaid teisigi, kes tema meelest seisavad progressil ees. Kui lapsevanemad ja õpetajad protesteerisid hariduses kavandatud muudatuste vastu – ajalooõpikud kirjutataks ümber ja sõjalist õpetust laiendataks –, siis kutsus ta neid isekaks. „Nad elavad päris hästi, üsna mugavalt,” rääkis ta 2001. aasta alguses kärarikkal rahvakoosolekul. „Uhke maja, uhke korter, ei mingeid muresid, nende lapsed käivad heades koolides ja sõidavad välismaale. Mitte keegi ei kritiseeri neid, ent osa neist ei taipa, et detsembris 1998 muutus midagi… Nad vaatavad kõikidele ülevalt alla, justkui oleksime meie ise kõigest pööbel. Jah, me oleme seesama pööbel, kes järgnes Bolívarile… Dekreet viiakse täide ja ma ise valvan selle üle.” Rahvasumm kohises ning ta õrritas keskklassi. „Tulge tänavale ja vaadake mind! Mida rohkem pori te minu pihta loobite, seda rohkem ma vastu viskan. Säärane ma olen.”
Mõnes küsimuses läks comandante oma esialgse toetajaskonnaga riidu, pelgamata vihatiraade ja solvanguid. Edukad ärimehed olid „vampiirid”. Katoliku piiskopid olid „võhiklikud, pahelised ja lausa perverdid… Neile on vaja eksortsismi, nii et kurat, kes neisse sisse läks, tuleb rüüde alt välja”. Kriitikud olid ussid, bandiidid, silmakirjatsejad, rikutud noored, sitakotid. Paleest tulvas lakkamatult solvanguid ja näägutamist. Oluline polnud mitte see, mida Chávez teeb, vaid tema sõnad. Ta tembeldas oma vastaseid ühtekokku escualido’deks, mis hispaania keeles tähendab kahvatuid armetuid olevusi. Vähesed taipasid, kuidas selles peitub oma meetod, kuidas vastandamine on tegelikult strateegia. Lõks. Suure suu taga oli nutikas, ettenägelik ja rafineeritud mõistus.
Luges see, mida Chávez ütles. Tema keelepruuk ja suhtlemisoskus olid meisterlikud. Ta mängis sõnadega: värskendas vanu, leiutas uusi, pani need kõlama ja torkama. Sõnad tekitavad vastukaja ning loovad uut reaalsust. Venezuelas põhjustasid sõnad vihkamist ja vastandumist. Chávezi ärapõlatud liitlased leidsid oma hääle ja asusid ise solvama. Nad marssisid läbi Caracase koos valjuhääldite ja loosungitega, hüüdes teda türanniks, diktaatoriks ja hullumeelseks. Nad tegid rassistlikku nalja, et mi comandante tähendab päriselt mico mandante’t, ahvipealikku. Nad tagusid kokku potte ja panne. Sellist protesti tuntakse cacerolaz’na ning see täitis linna kolinaga. Eraomandis ajalehed ja telejaamad – riigile kuuluva vähese meedia kõrval toona lausa koljat – paiskasid mürgise seguna välja faktilisi teateid, liialdusi ja valesid. Selline vihkamine vallandas võrdse suurusega, ent vastandmärgilise reaktsiooni vaeste, juhutööliste, teenijannade ja turvameeste tohutu armee poolt, kes armastasid Chávezi veelgi enam ja vihkasid neid, kes teda vihkasid. Kaks poolt põrnitsesid üksteist seesmiselt keedes ja taipamatult. Süütenöör oli põlema pandud.
Revolutsioonilises folklooris kuulus pärismaine nimi Guaicaipuro kahele väga erinevale mehele. Esimene oli kangelane, teine reetur. Kangelane oli sõdalane, kes ühendas Caracase oru hõimud esimeste Hispaania sissetungijate vastu. Ta polnud pelgalt kasiik, pealik, vaid guapotori,
