ja pool linna üles. Pealegi oli ta veetnud enamuse täiskasvanud elust kasarmus ning talle meeldis tööd ja isiklikku elu ühitada. Mõistagi sümboliseeris palee, seesama palee, millele tema sõdurid olid seitse aastat varem putšikatse ajal tormi jooksnud, talle võimu, mida ta oli nii kaua sihtinud.
Tema eluruumid olid kasinad, lausa mungakongi meenutavad, koos väikese hästi korrastatud raamatukapiga, kus leidus traktaate ajaloost, poliitikast, filosoofiast ja kirjandusest. Mõned, nagu Bolívari teosed, püsisid riiulis pikki aastaid. Teised olid põgusad külalised, jäädes vaid mõneks päevaks või nädalaks, kuni nad tegid ruumi uustulnukatele. Kui president sellest toast välja tuli, siis serveeris valges jakis kelner otsekohe väikses portselantassis magusat musta kohvi. Comandante võttis kohvitassi endaga kaasa sala situacional’i, maa-alusesse situatsiooniruumi, kuhu pääses magnetkaardiga. Seal sees kössitas umbes kakskümmend tsiviilisikut ja ohvitseri arvutite, ettekannete ja ajalehtede kohal, rääkis sosinal telefonisse, kirjutas tahvlitele ning kinnitas märkmelehekesi seintele, mida katsid maakaardid ja tabelid. See oli palee närvikeskus, presidendi silmad ja kõrvad. Esimene raport oli pühendatud meediale, ka regionaalsetele ajalehtedele ning varahommikustes jutusaadetes kõlanule. Siis rahvusvaheliste sündmuste lühikirjeldus ning päevaste valitsus- ja parteitoimingute loetelu. Kui avalikkuses pidas president ennast üleval ülespuhutult, siis siin ta talitses ennast ja kuulas tähelepanelikult teisi.
Kui polnud hädaolukorda, sõi ta hommikusööki – maisijahust tehtud võileibu arepa’sid – terrassil, millel olid rookatus, potitaimed, rippvoodi ja suur puust laud, mille taga ta nii töötas kui ka einetas. Söömise ajal luges ta kirju, mida palujad olid talle eelmise päeva avalikel sündmustel ulatanud.
„härra president, ma söandan paluda teie käest maja meie issanda Jeesus Kristuse nimel olen kahe lapse ema ja töötu pole kus elada kaksteist aastat elan neetuna 0416-3627075 ja 0426-7238700 24. juuli barrio 170 N tänav 49E-89 see on ema aadress.” Nouvy Pirela.
„Südamlik bolivaristlik tervitus, ma sooviksin teie abi endale töö ja emale pensioni saamisega. Ma annan teile oma telefoninumbri 02123228014 ja 4129376741. Teie kiiret vastust oodates jätab see seltsimees teiega hüvasti. JUMAL ÕNNISTAGU TEID MINU PRESIDENT.” Gloria Camejo Mujica.
„Hr President ma vajan teilt abi olen puudega tahan valitsuses töötada nagu tõeline revolutsionäär… te olete Simon Bolivari õige poeg Jumal õnnistagu teid.” Hernan Cortes „Hr president minu tervitused, ma kirjutan teile kuna tõepoolest ma vajan teie abi minu nimi on jorge camacho olen pensionieas palun teie sekkumist olen olnud 18 aastat abielus ja nüüd tahan lahuttust ega saanud seda kuna abielutunnistuses on viga number ei sobi minu isikutunnistusega ja ma olen kõik järele proovinud ega suutnud midagi ära teha olen evangeelne kristlane ja tahan abielluda naisega kes on 10 aastat olnud minu partner…” Jorge Camacho.
Ikka edasi ja edasi, mõni vaid üksikud read, teised palju lehekülgi, lood nurjunud püüdlustest, halvast õnnest, rikutud tervisest, ületamatutest probleemidest, kalgist bürokraatiast, kuidas kõik tahavad midagi – puusaliigese proteesi, raha äri alustamiseks, lastele jõulukinke, autot, traktorit. Rahva seas liikuvat presidenti tülitati nii rohkete palvekirjadega, et teda hakkas saatma ametlik soovide vastuvõtja. „Palee andis mulle vesti ja seljakoti ning ma käisin presidendiga kaasas, kui ta oli rahva keskel. Ma võtsin enda hoolde kõik kirjad, mis talle pihku pisteti,” ütles Carmen Colmenares, erruläinud soovide vastuvõtja. „Jumaluke, terve linn ilmus välja. Meid lämmatas rahvarohkus ja armastus, mida nad tema vastu tundsid. Kõik tahtsid teda kallistada ja midagi küsida.” Kirju kogunes nii ohtrasti, et palees rajati omaette osakond, et teha nendest iga päev trükitud kokkuvõte. Seda lugeski president hommikusöögi juurde. Kui ta pani kahvli kõrvale, et mõnele palvele pastakaga ring ümber tõmmata, siis sai see nimetatud osakonnas, kus iga kirja talletati, erilise tähelepanu osaliseks. Osakonda nimetati Sala de la Esperanzaks, Lootusebürooks.
Comandante’le meeldis hommikul terrassil olla, kuna sinna puhus mahedat tuult, seal oli rustikaalset hõngu ning sealt avanes vaade üle Caracase. Sajand varem oli Miraflores seisnud omaette häärberina keset põlde, ent nüüd surus linn igast küljest ligi kui betooni ja häälekate signaalpasunate keeristorm. Lõuna pool kerkis järsk küngas täis räpaseid tornelamuid, mille akendest rippus pesu. See kandis 23. jaanuari aguli nime kuupäeva järgi 1958. aastal, mil selle ja teiste kvartalite elanikud kihutasid diktaator Marcos Pérez Jiménezi maapakku. Nüüd oli see comandante’le lojaalne kant. Sellest ida poole paistsid Valle Arriba, pankurite ja diplomaatide elupaiga haljad nõlvad ja kreemikarva villad. Kui minna põhja poole, siis algasid südalinna kontorihooned ja kauplused palee sissekäigust vaid kvartali kaugusel. Mürisevaid mootorrattaid ja sahisevaid busse oli küll kuulda, aga mitte hästi näha. Linna rägastik peatus järsult keskmisel kaugusel Ávila mäeaheliku suurest rohetavast seinast, mis tähistas linna põhjapiiri. See varjas enda taga kalurikülasid, kuurorte ja Kariibi merd.
Pärast hommikusööki, kohvi ja vahest sigaretti – ta suitsetas puhuti ning avalikkuses mitte kunagi – läks comandante sisse tagasi, mööda hiilgavat koridori auvahtkonna juurde, kes seisis tema kabineti, despacho del presidente kollase ukse kõrval. See oli sisustatud kreemikarva ja kullatud mööbliga, mis oli jäetud peaaegu muutumatuks pärast ööd, mil president Carlos Andrés Pérez, pidžaama kortsus ülikonna all, võttis mustast portfellist Uzi, et Chávezi ründajad tagasi lüüa. Seal olid šahh Abbasi stiilis pärsia vaibad, damastkardinad, prantsuse restauratsiooniajastu tugitoolid, mille jalgade otsas olid pronksküünised, ovaalne rohelisest alpimarmorist laud ja piklik tumedast roosipuust kirjutuslaud. Laua vastas, seljaga akna poole, oli lai nahkpolstriga tugitool, mille leenil oli riigivapp ja kummagi käetoe all kuldplaatidega kaetud sfinksid. Troon. Tugitooli kõrgust sai kangist muuta.
Muidu oleks see tähelepanu äratanud, aga pilku köitsid hoopis paksud massiivsed raudsambad, mis olid põrandast laeni kinni keevitatud. Isegi piiblivägilane Simson poleks suutnud neid lahti kiskuda. Need olid mõeldud trotsima maavärinaid, mis korrapäraselt Caracast raputavad. Venezuela presidente vaevas hirm jääda oma palee rusude alla. Kui Joaquín Crespo ehitas Miraflorest, siis tellis ta „antiseismilise ruumi”, ent langes 1898 lahingus enne, kui oleks jõudnud sisse kolida. Tema järglane Cipriano Castro asus kohe sinna ruumi, et ta ei peaks jälle maavärisemise ajal kolmanda korruse rõdult alla hüppama. Omaaegse lorilaulu järgi olevat president langemise aeglustamiseks haaranud kaasa lahtise vihmavarju, ent ikkagi murdis pahkluu ja tegi hirmust püksid täis. Ka Chávezi kohta räägiti, et ta kardab maavärinaid.
Uks viis presidendi kabinetist koosolekusaali consejo de ministro’sse, täisnurksesse ruumi tahveldisega seinte, suure Bolívari portree ja pika ovaalse lauaga. Presidendil oli teistest veidi kõrgem tool. Esimesel ametiaastal pidas ta siin iga nädal koosoleku, küsitledes järgemööda kõiki 14 ministrit. Järgnevatel aastatel, kui ta minetas sääraste kokkusaamiste vastu huvi, jäi vaheuks kinni ning ministreid (kelle arv kahekordistus vastavalt uute ministeeriumide loomisele) võttis vastu asepresident. Ministrid piidlesid ust ja nuputasid, kas comandante on selle taga oma kabinetis või hoopis kusagil mujal palees ning millega ta üldse tegeleb.
Mõnel pärastlõunal külastas ta oma perekonda La Casonas. See paiknes linna idaosas keset rohelusse uppuvaid keskklassi villasid, ent ikkagi oli seal kunagise kohviistanduse hõngu, koos hacienda’le omase hoonestuse, mangopuude, rustikaalse aia, sogase basseini, keegliraja ja vabaõhukinoga. Valimiskampaania ajal oli Chávez La Casonat laitnud oligarhia sümbolina, öeldes, et tema perekond võib elada korteris, ning päriselt talle seal eriti ei meeldinudki. Ent ikkagi elas tema pere seal. Hilisel pärastlõunal, kui polnud ühtegi avalikku üritust, siis naasis president paleesse sala situacional’i uuele briifingule: luureraportid, äsja meedias toimunu, poliitilised arengukäigud, majandusnäitajad. Kui miski köitis tema tähelepanu, siis andis ta ühega oma mobiiltelefonidest kohapeal juhtnööre või sõitis liftiga oma kabinetti ja lasi helistada sekretäril. Kõrvaltoas ootavad külastajad said teada, kas neid võetakse vastu või nad peavad järgmisel päeval tagasi tulema. Kui
