Venezuela Andide mägedes asuvatesse linnadesse, Amazonase džunglisse, Kariibi mere sadamatesse ja pampadeks hüütavatele tasandikele avaldas ta alati austust kohalikele pühakutele, rahvaluuletegelastele ja vabadussõja kangelastele. Mirafloresesse tuli tema delegatsioon tagasi väljakurnatuna, aga energiast ülekeev Chávez läks otsekohe koos kaartide ja fotodega televisiooni esinema, et selgitada detailselt, kus ta oli, kellega kohtus ja mida tegi.
Ent sisemine rahulolematus miilas edasi ja 2000. aasta keskel lõi lõkkele. Kaks ammust kaasvõitlejat, Francisco Arias Cárdenas ja Yoel Acosta, ohvitserid, kes osalesid 1992. aasta mässus ning astusid koos Cháveziga valitsusse, kuulutasid, et keeravad talle selja. Nad süüdistasid Chávezit autoritaarsuses, kuninga mängimises ning selles, et ta laseb tsiviilisikutest liitlastel oma pangakontosid täita, kui nad vaid meelitavad tema ego. Armees olid nad olnud toakaaslased ja võrdse aukraadiga. Kas seda oli liiga palju seedida, kui nad näevad nüüd oma seltsilist kõrgemalt positsioonilt käske jagamas? Arias Cárdenas oli aasta vanem, mis sõjaväe kombe kohaselt tegi temast tähtsama isiku, ent valitsuses pidi ta pingutama, et teda kuulda võetaks. 2000. aasta juuli presidendivalimistel – uus põhiseadus nõudis värskeid valimisi – kandideeris ta teiste rahulolematute rühmituste toetusel Chávezi vastu. Käredas valimiskampaanias süüdistas ta Chávezi selles, et too oli 1992. aasta putši ajal käitunud argpükslikult, istudes oma peakorteris, kui teised vandenõulased võitlesid ja surid. Cárdenas pani oma kirjutuslauale kana, keda ta hüüdis Hugoks, ning Caracases laval seistes osutas ta palee poole ja hüüdis rahvasummale: „Kana supiks!” See haavas comandante’t ning ajas ärevile palee, millel enam ei jätkunud Vargase osariigi varemetele üldsegi tähelepanu. Comandante käivitas ülivõimsa kampaania, mis käis riigi risti-rästi läbi ja domineeris eetris, virgutades poolehoidjaid ning kujutades Arias Cárdenast reeturi ja oligarhia tööriistana. „Tulle see juudas!” hüüdis ta ning valijad kuuletusid, andes Chávezile 59,7 % ja Arias Cárdenasele 37,5 % häältest, mis oli 1998. aasta võidust veelgi veenvam. Purustatud reetur liipas areenilt ära.
Nende varajaste draamade ja triumfide käigus hõljus comandante kõrval glamuurne laitmatute hammaste ja ujeda naeratusega figuur. Marisabel Rodríguez, abikaasa, ema, esimene leedi, iluasjake. Naine ei meenutanud välimuse poolest comandante’t mitte kuidagi. Kahvatu nahk, sinised silmad, blondid juuksed, õrnad näojooned. Una muñeca. Nukuke. Naine paistis valesse filmi sattunud, ent ta oli seda rolli ise visalt tahtnud ja viimaks hankinudki. Nüüd pilgutas ta rambivalguses silmi, olles kerkinud valimiste, referendumite, reiside ja paleeintriigide naispeategelaseks.
Rodríguez alustas oma karjääri raadioajakirjanikuna läänepoolses linnas Barquisimetos, mida selle väljakutel harjutavate ja esinevate bändide rohkuse tõttu tunti Venezuela muusikapealinnana. 1995 oli ta oma 30. eluaastate keskel, eetris keskmiselt edukas ja noore lapsega üksikema, kui Chávez linna saabus. Chávez oli äsja vangist vabanenud ning viibis protestipoliitikuna riigis ringsõidul. Tavaliselt tuli teda kuulama vähe rahvast, mõnikord alla kümne inimese, ent sel päeval oli kohal mitusada, nende seas Rodríguez, laps süles. Naine langes Chávezi lummusse ning ta pani kähku paberile paar rida. „Comandante, meie kodumaa väärib kõike, ilma mingite piirideta, ning minu süda ja hing on teie päralt. Kui te oma võitluses mind vajate, siis palun helistage mulle.” Neil päevil polnud Chávezil ametlikku soovide kogujat ega Lootusebüroo arhivaare ning sõnumike läks kaotsi.
Aasta hiljem, kui Chávez sõitis Barquisimetost läbi, siis tegi ühine sõber nad omavahel tuttavaks. Pärast kirju ja telefonikõnesid said nad 14. jaanuaril 1997 paariks. See kuupäev püsis hästi meeles, kuna tegemist on Jumaliku Karjanaise, paikkonna kaitsepühaku tähtpäevaga ning nad osalesid Carora karjakasvatusasulas toimuval tohutul protsessioonil. Samuti oli see päev, mil nad Chávezi Volkswagenis eostasid tütre Rosainese. Selle detaili tegid nad üksteist müksides ja silma pilgutades teatavaks aasta hiljem antud ühisel intervjuul, kui nad olid juba abielus ning Rodríguez andis kampaaniasse oma suure panuse, et abikaasa saaks valitud.
Paremat aega poleks saanud ollagi. Enne oli Chávez olnud abielus Nancy Colmenarese, tagasihoidliku ja silmapaistmatu naisega oma koduosariigist Barinasest. Neil oli kolm last: Rosa Virginia, María Gabriela ja Hugo Rafael. Nad lahutasid abielu varsti pärast 1992. aasta putšikatset, mil Chávezist sai kuulsus ja ta pühendus jäägitult poliitikale. Samuti umbes samal ajal lõppes mehe kümne aasta pikkune armulugu Caracases tegutseva ajaloolase Herma Marksmaniga, kes oli tal aidanud vandenõud sepitseda. Pärast vanglast vabanemist nautis bravuurne ja sõnaosav mässaja vahekordi endale andunud austajannadega. Ent Rodríguez jäi rasedaks ja siis sai temast Chávezi abikaasa. Sõnaosav ja nägus, osutus ta 1998. aasta valimistel tohutuks eeliseks, lepitades valijaid, keda panid muretsema Chávezi järsud sõjaväelised maneerid. Järgmisel aastal valiti Rodríguez ise Asutavasse Kogusse ning temast sai presidendi järel riigi kõige armastatum poliitik.
Nad ilmusid Miraflorese rõdule – mida nüüd hüüti rahva rõduks – ning panid rahva suudlemisega kihama. Nad sõitsid katuseta autos mööda sõjaväeparaadist, mis tõi kaasa võrdluseid Eva ja Juan Peróniga. 2000. aasta valentinipäeva saates vahtis Chávez kaamerasse ja ütles: „Marisabel, täna sa alles saad.” Paljud pidasid seda vulgaarseks, aga küllalt oli neid, kes turtsatasid. See mitte ainult ei rõhutanud Chávezi mehelikkust – Venezuelas tähendab kellegagi magamine tema „vallutamist” –, vaid samuti rassi- ja klassibarjääridest ülehüppamist. Nahavärvi poolest kirjus ühiskonnas soovis palju vanemaid, et nende tütred leiaks kahvatu nahaga partneri, kellega saada valgeid beebisid ning seega „parandada tõugu”. Aga nüüd jagab portselanitaolise nahaga Desdemona voodit zambo’ga, nagu hüütakse pronksikarva segaverelisi.
Rodríguez võttis La Casonas vastu dignificado’sid, tegutses lühikest aega Asutavas Kogus ning lasi oma aeroobikatreeneri nimetada spordiministri asetäitjaks. Naise poliitiline mõju kustus koos abiellumisega. Chávez oli tujukas tööhull, Rodríguez läks riidu presidendi ema, teismeliste laste ja kaaskonnaga. Nad sosistasid, et naine on peast segi, et primera dama on primadonna, kes laseb endale randa piima ja hommikusöögihelbeid tuua sõjaväe helikopteriga ning sõidab Disneyworldi presidendi reaktiivlennukiga. Nende argumendid kui ka see, et talle La Casonas ei meeldinud, õhutasid comandante’t ööbima pigem Mirafloreses. 2001. aastaks viis mees oma naise avalikkuse tähelepanu alt välja ning 2002. aastaks kolis naine La Casonast välja ning pöördus Barquisimetosse tagasi. Varsti nad lahutasid.
See oleks võinud comandante mainet rikkuda, iseäranis seejärel, kui nad sattusid närusesse avalikku riidu ühise tütre pärast ning Rodríguez abiellus oma tennisetreeneriga. Juhtus midagi hoopis ootamatut. Chávez tõotas jääda poissmeheks vähemalt kuni 2021. aastani, mis on Bolívari viimase otsustava hispaanlaste üle saavutatud võidu 200. aastapäev, ning ta vältis avalikke armulugusid. Ei mingeid roppe väljendusi kaamera ees ega märge musisid rõdul. Ainsad naised, kes tal sestsaadik avalikult kätt hoiavad, on tema tütred ja ema. Comandante armuelu sai ametlikult otsa. Avalikkuse silmis oli ta revolutsiooniga kokku laulatatud.
Palees ja sellest väljaspoolgi levisid kuulujutud vahekordadest näitlejannade, ajakirjanike, ministrite ja ministrite tütardega. Pull, nagu ütlesid ametnikud silma pilgutades, pole puhkusele läinud. Ent suhtumine püsis ettevaatlik, lausa väärikas. Meedia, kaasa arvatud vaenulikud eraomandis ajalehed ja telekanalid, hoidis loori ees, poetamata sõnagi, justkui kollane ajakirjandus ja elektrooniline kõmu oleksid veel olemata. Venezuelas meenutati Bolívari alalist liiderdamist – ta magas iseseisvussõdade ajal ühteviisi rõõmsalt talunaiste, kaupmeheprouade ja hertsoginnadega – lepliku naeratusega. Paljudel Venezuela abielumeestel oli olemas ka kallike. Kui Chávez käitub ihara Vabastaja moodi, leiti üheskoos muheldes, siis on see ju tore.
Miraflores küllastus sosinatest, aga vähesed teadsid midagi omast käest. Need funktsionäärid, kes tõepoolest midagi jagasid, kippusid olema tühjad kohad, kelle teadmised tulenesid mitte kõrgest ametipostist, vaid palee veidrustest, strateegilise asukohaga pesakesest, kirjutuslauast,
