leekide seest välja ning, kellegi käest haaratud mõõk peos, viskus kallaletungijate vastu. Ta raiuti tükkideks. Chávez ülistas pealikku märtrina ning tellis pronkskuju, mis kujutas teda sihvaka lihaselise figuurina, kes sööstab võitlusse. Chávez nimetas 12. oktoobri, Kolumbuse päeva ümber pärismaise vastupanu päevaks.
Teine Guaicaipuro elas Bello Montes, kõrgete müüridega piiratud vaikses kenade majade ja korteritega asumis Baruta munitsipaliteedis, mis kannab esialgse Guaicaipuro poja nime. Kahhelplaatidega kaetud koridor, kus seisid ebamugavad antiiktoolid, viis kabinetti – väiksevõitu, hästi korrastatud tuppa. Ühelt seinalt vaatas suur sünge Bolívari portree. Teised seinad olid täis maakaarte ja raamatuid. Sisse tatsas bokser, kellele järgnesid chihuahua ja siis koerte peremees. Guaicaipuro Lameda oli 50. eluaastate keskel, keskmist kasvu, lopsakate vuntside ja pruunide silmadega. Lühikeste varrukatega triiksärk oli pistetud vöö alla tumesiniste teksade sisse, mis tundusid samuti triigitud. Lameda lõi kannad kergelt kokku, surudes ühtlasi tugevasti, lausa pigistades minu kätt. Tema juures mõjus rabavalt kiilas ja terav munakujuline pea.
Käes oli märts 2011. Kümme aastat varem oli Lameda olnud Chávezi palee malelaual tähtis nupp: ratsu, kes peab rindejoonest üle hüppama ja opositsiooni matistama. Mõnda aega tegi Lameda, nagu kästud. Siis juhtus midagi ning pöördelisel hetkel vahetas ta poolt. Chávezi esimesel kolmel aastal oli Lamedale kuulunud aukoht kohe trooni kõrval. Tema seljapööramine tähistas hetke, mil vihkamine nakatab mõlemad pooled lausa sõgeda hoolimatusega ning kastab revolutsiooni verre ja valedesse.
Pool riiki paistis arvavat, et Lameda koht on vanglas, teine pool austas teda kangelasena. Lameda hääl kandis endas kindrali autoriteeti, kes ta oli kunagi olnud. Ajuti kargas ta püsti, et vaadata mõnest toimikust järgi – kõik kahes eksemplaris ja laitmatus korras –, nii et mälestused püsiksid kronoloogilises järjekorras.
Lameda rääkis, et isa andis talle nime pärismaalasest sõjamehe järgi, kes kunagi orus võitles. Lameda isa, armeeohvitser ja naftatööstur, pärandas pojalegi kire sõjanduse ja arvude vastu. Kui Lameda astus 1971. aastal sõjaväeakadeemiasse, siis märgati tema sobivust haldusametniku rolli ning talle õpetati logistikat ja rahandust. Mõnda aega kulges Lameda tee lähestikku ühe aasta noorema kadetiga, seltsiva kõhna llanero’ga, kellele tasandikuelanikuna meeldis jutustada ja naljatada. „Me polnud lähedased. Meil olid erinevad huvid. Chávezile läksid korda sport ja teater. Ta lavastas alatasa näidendeid ja üldse etendusi. Korra oli meil väljas sõjamäng ning tema pandi seda juhtima. See paistis rohkem teatrietenduse kui sõjaväelise harjutuse moodi. See ei meeldinud mulle.” 1980. ja 1990. aastate alguses nägid Lameda ja Chávez põgusalt üksteist Fuerte Tiunas, sõjaväe avaras peakorteris Caracases, ent Chávez ei üritanudki targu oma reeglitest piinliku hoolega kinnipidavat kolleegi vandenõusse kista.
Ilmselt pidas Chávez Lameda võimetest lugu, kuna varsti pärast 1998. aasta valimisi palus ta Lamedal, nüüdsel brigaadikindralil ja kaitseministeeriumi eelarvedirektoril, hakata riigieelarve keskameti direktoriks. Äsja presidendiks valitud mees ütles, et ta tahab Neljanda vabariigi – neljakümne aasta vanuse igeriku demokraatliku süsteemi korrumpeerunud bürokraatlikke meetodeid asendada Viienda vabariigi optimeeritud valitsemisega. See tähendas, et enam ei tule mingeid presidendi erifonde, eelarvepuudujääke, finantskriise ega devalveerimist. „Me vestlesime pikalt. Ta ütles, et vangipõlv andis talle mahti järele mõtelda ja valitsemiseks plaan koostada.” Lameda ülesanne oleks eelarvenumbrid korda teha ja paigas hoida. Ta lõi kannad kokku ja võttis töö vastu.
„Nafta maksis umbes 10 dollarit barrelist ja riigikassa oli tühi. Eelmine valitsus ei jätnud meile mingit raha ega eelarvet. Oli väga raske, ent me saime hakkama. Tegime täpsustused ja tasakaalustasime eelarve. Siis, 2000. aastal, hakkasid naftahinnad tõusma ja meil oli ülejääk.” Lameda aitas sisse seada erifondi, kuhu lisatulu paigutada. Mõtteks oli säästa tuleviku tarvis ning eraldada vajaduse korral summasid täitevvõimule, osariikide kuberneridele ja linnapeadele. „Vastutustundlik poliitika. See kestis umbes 31. märtsini 2000. Nimelt kuulutas siis president, et valitsus kulutab rohkem, kui ta saab tulu.” Revolutsiooni käsitlevates artiklites ja õpikutes kohtab seda daatumit hädavaevu, aga Lamedale tähendas see veelahet. Üleminekut irresponsabilidad’ile, millest pole naasmist, nagu ta pärastpoole avastas. „Vastaval kohtumisel ministritega ütles Chávez, et minu asi on kuulata ja kuuletuda, mitte targutada. Lõpus ütlesin, et ta kuulutas just välja devalveerimise, kuna me hakkame ülearu palju kulutama. Chávez läks turri ja ütles, et minu arvamust pole küsitud.” Lameda jäljendas Chávezi häält ja žestikuleeris: „Minu valitsus pole vastutustundetu, nagu meie eelkäijad. Minu jaoks on devalveerimine midagi räpast.” Kindral ohkas ja raputas pead. „Chávez ei hooli majandusest. See on meie suur erinevus. Tema hoolib poliitikast, raha on vaid abivahend.”
Pärast märtsis 2000 toimunud kokkupõrget tundus Lamedale, nagu oleksid Ávilat varjanud pilved orgu vajunud ning moodustanud uduloori ümber El Silencio, paleed piiravate ministeeriumide, agentuuride, pankade ja büroode. Eesmärgid ja strateegia muutusid häguseks, sihid kadusid hämusse. Lameda kui eelarvedirektori autoriteet näis haihtuvat. Ministrid ei vastanud telefonikõnedele, jätsid tema aruanded tähelepanuta, saatsid andmeid hilja või jätsid üldse saatmata. Ühel 2000. aasta septembrikuu hommikul avastas Lameda, et planeerimisminister Jorge Giordani ja rahandusminister José Rojas peavad tuleva aasta riigieelarvet puudutavat olulist kohtumist. Lamedat polnud teavitatud ega kohale kutsutud. Ta ruttas rahandusministeeriumisse ja teatas sekretäri kaudu ministritele, et ta on kuuldel ja valmis osa võtma. Ust ei paotatudki. Möödus tund, kaks, kolm, neli. Eelarvedirektor ei liikunud paigast. Mida ta sellal tegi? „Lehitsesin ajakirju.” Kui koosolek lõppes, siis hiilisid ministrid tagauksest välja, et Lamedat vältida. Koosoleku tulemused esitati heakskiitmiseks Chávezile, siis Rahvuskogule. Lameda kirjutas aega viivitamata Chávezile memo, mis laitis eelarvekavandit, aga ta ei saanud olla kindel, et abid annavad selle edasi. Ta taipas, et võim sõltub täielikult ligipääsust troonile.
Lameda avameelsus oli tüüdanud Chávezit ning ajanud vihale ministreid, kes ei talunud helgete tuluprognooside vaidlustamist. Kindrali vallandamise asemel Chávez hoopis edutas teda. Chávez hindas taktikalist eelist, mis tuleneb mitte üksnes vaenlaste, vaid ka liitlaste üllatamisest. Tankikomandörina oli ta Clausewitzi ja Sunzi näitel õppinud kannatlikult varitsema. Vandenõulasena õppis ta salatsemist ja intrigeerimist. Nüüd, võimul olles, kindlustas ta ettearvamatult käitudes oma positsiooni. Auahned ministrid mõtlesid välja mingi võtte või intriigi rivaali vastu, üritasid comandante’le mingeid mõtteid pähe panna, ent kõige üllatavamal hetkel tiris Chávez kõikidelt teistelt vaiba jalge alt ära.
Lameda rivaalid leidsid, et nende püüdlused annavad vastupidise tulemuse. Tüütu kindral edutati oktoobris 2000 tohutute volituste ja eestkostevõimalustega positsioonile – riikliku naftakompanii Petróleos de Venezuela, SA (PDVSA) presidendiks. Kuldmune muneva hane hoidjaks. Venezuela naftat olid puurinud suured lääne korporatsioonid kuni 1976. aastani, mil Carlos Andrés Pérez oma esimesel ametiajal presidendina selle tööstusharu riigistas ja muutis sel moel PDVSA hiigelkorporatsiooniks. PDVSA-l oli 30 000 töötajat, ta pumpas päevas kolm miljonit barrelit naftat, mis tegi sellest maailma suuruselt viienda eksportööri, ning varustas riiki enam kui poolega selle tuludest. Seda tervitati tõendusena, kuidas riiklik ettevõte suudab võistelda BP, Exxoni ja Chevroniga.
Chávezile tegi muret, et PDVSA tegutseb riigina riigis. Harvardi haridusega tippjuhid pidasid ennast tehnokraatlikuks eliidiks, uljasteks üliinimesteks, kes lendavad isiklike reaktiivlennukitega üle segaduse, mida saamatud poliitikud on mujale Venezuelasse külvanud. Nad teenisid tõepoolest riigile tulu, ent jätsid palju alles investeeringuteks, mõne kriitiku arvates liigagi palju, ning pead vangutades reguleerisid riigile tehtavaid makseid. Miraflores oleks tulutult rohkem palunud. Vabandust, härra president, kuid selleks aastaks on kõik. Niiviisi oligi Venezuela kaua toiminud, lihtsalt Chávez ei soovinud golfi mängivate ja toimsest puuvillkangast pükse kandvate pintsaklipslaste käest almuseid kerjata. Chávez tahtis täielikku kontrolli. Lameda ülesanne oli tippjuhte taltsutada ning suurendada naftatulude
